Jagan teiega üht hiljuti interneti avarustest leitud pildimaterjali. Suurepärane näide lumbaal- ehk siis lülisamba alaosa (alaselja) diski sopistumise ise-eneslikust paranemisest. ​MRT pildid on tehtud aastase vahega, patsient siis vastavalt 32 ja 33 aasta vanune MRT tegemise hetkel.
​
Oktoobris 2012 pöördus meesterahvas tugevate alaselja valudega kohalikku haiglasse. Peale MRT-d ja läbivaatust, kuna neuroloogilisi häireid ei tuvastatud, otsustati mitte opereerida ning mees suunati kodusele ravile. Akuutsete valude leevendamiseks määrati suukaudsed valuvaigistid ning füsioteraapia. Mõne aja möödudes oli valu taandunud. Oktoobris 2013 pöördus sama meesterahvas aga uuesti haiglasse, kuna tugev alaselja valu oli tagasi tulnud ja tehti uus MRT.

Nagu pildilt on ka kogenematule silmale hästi näha, siis mida enam ei ole on sopistunud disk.

Minul endal käis vastuvõtul aga alles hiljuti patsient, kellel kõik sõna otsese mõttes pildil olemas. Leidus nii tugevalt sopistunud disk kui spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine. Aga mida tal ei olnud, olid seljavalud…  

Ehk mis ma sellega siinkohal öelda tahan on see, et:

• Inimene on keeruline mehhanism ja üheseid reegleid ei ole.
• Diski sopistumine ei võrdu valu ja sopistumise puudumine valu puudumist.

Sellest, mis asi see disk üldse on kirjutasin pikemalt SIIN.

​Ning jah, sageli toimub lülivaheketta ise-eneslik resorptisioon ehk imendumine. Ja on inimesi, kes elavad oma sopistunud diskiga valuvaba elu, enamasti õndsas teadmatuses, et neil selline asi üldse on.

Olge hoitud ja käige regulaarselt füsioteraapias!
Teie Füsioterapeut.

Ja lihtsalt lõbu pärast siit harjutused puhkepausideks: 

No ja kui ise ikka kohe kuidagi ei viitsi, siis tulge teraapiasse!
Teie Füsioterapeut. 

Eile osalesin Tallinna Perearstide Seltsi (koostöös Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsiga) korraldatud kevadkonverentsil. Võtsin sealt kaasa ühe voldiku mida siinkohal teiega jagada tahan.
Sageli, kui meid vaevab mõni kaebus või oleme saanud trauma oleme dilemma ees,  kas tormata EMO-sse või minna perearstile ennast näitama või peaks hoopis üritama ise koduste vahenditega leevendust leida. Kui nädala sees aitab asjasse selgust tuua telefonikõne oma perearstile (trauma korral ka oma füsioterapeudile) siis nädalavahetusel see võimalus meil enamikul reeglina puudub. Helistada aga saate ja mõistlik on tasulisele Perearstide nõuandeliinile 1220. 
Alltoodud voldik on aga Teile samuti abiks otsustamisel ja kui ikkagi jääb hinge kahtlus, siis eelpool mainitud 1220 aitab. Kodusest esmaabist trauma korral olen juttu teinud pisut SIIN.
Lõppu isikliku soovitusena, kui ikka sisetunne ütleb, vaatamata konsulteerimisele, et minuga ei ole ikka päris korras ja no ei lähe paremaks - minge EMO-sse! Parem saada riielda selle eest, et olete asjata tulnud, kui selle eest, et venitasite tulemisega liiga kaua... NB!! Lastega juhtunud traumade puhul, eriti väikeste laste puhul, ei ole sellist asja nagu ülereageerimine!

Teie Füsioterapeut!
​
(Pildile klikates avaneb pisut  suuem formaat aga paraku on voldiku formaat sedavõrd suur, et teksti lugemiseks tuleks failid alla laadida. Failid, ka vene keelsena, leiab allpool.)

Siit saab need samad failid omale alla laadida, et tekst muutuks loetavaks.:

Ja vene keeles:

Mõned nädalad tagasi palus mind ajakiri Tiiu, et ma kontrolliksin üle ja kommenteeriks omalt poolt nende kirjutatavat artiklit erinevatest valudest ja nende leevendamise viisidest. Selle kirjutatava loo (lugu ise ilmus Oktoober 2017) üheks osaks ja inspiratsiooniallikaks oli aga ka SL Õhtulehe veebivariandis ilmunud tõlkeartikkel üpriski intrigeeriva pealkirjaga „Eluohtlikud vead - Üheksa Kümnest inimesest võtavad valuvaigisteid valesti ja teevad sellega endale liiga“. Kuna pealkirjas toodud väide tundus üpris dramaatiline, siis hakkasin huviga otsima algallikat millel selline väljaütlemine tugineb ja lõpuks leidsingi. Uuringu sisuks  polnud just päris täpselt see, mida pealkirjas väideti sest nagu sageli kipub olema – refereerides refereeritut mis omakorda on refereering - tegu siis  U.S. Pain Foundation’i poolt läbiviidud uuringu tulemustega - võib algne mõte kaduma minna. Selle uuringu, mis hõlmas 1300-t osalejat ja uuris pigem tarbijate käitumist käsimüügis olevate valuvaigistite ostmisel (valiku tegemist). Üks peamisi selle uuringu järeldusi oli see, et ligi 97% tarbijatest väidavad end tundvat täiesti turvaliselt, kui peavad iseseisvalt otsuse langetama omale „parima“ valuvaigisti välja valimisel pakutavatest.
Uuring on küll Ameerika päritolu aga eks see tabletilembus (tänu inimlikule laiskusele )on üha süvenev ka siin samas kodusel  Maarjamaal.  On ju hulka kiirem-lihtsam-valutum  iga murekoha tarbeks üks tablett krõbistada kui trenni minna ja menüüd muuta (valu põhjuseks võib olla ka ülekaal).

 Ma ei hakka kogu seda uuringut siinkohal teile täismahus  tõlkima, aga eredamad „tulemused“  tooksin välja küll.
​
Valiku tegemisel:

• Ca pooled (45%) vastanutest ei võta käsimüügi ravimit ostes arvesse nende poolt juba samal ajal tarbitavaid retseptiravimeid.
• Üle poolte (58%) vastanutest ei võta arvesse valiku tegemisel oma juba olemasolevaid muid vaevusi ja tervisehädasid (nt. vererõhk).
• Kaks kolmandikku (65%) ei võta arvesse teisi, juba tarbitavaid käsimüügi ravimeid
• Kolm neljast vastanust (75%), vanuserühmas 60+ ei võta ravimi valikul arvesse oma vanust (ja sellest tulenevaid ealisi iseärasusi)
• Ja üks viiest vastanust (20%) ei võtamitte ühtegi ülaltoodud neljast riskifaktorist valiku tegemisel arvessse, erinevate käsimüügis olevate valuvaigistite vahel valikut langetades.

Samas, väga paljudele ei sobi tegelikult käsimüügiravimid valude leevendajana üldse. Näitena siinkohal, et kui teid vaevab mõni seede- või südameprobleem või te olete vanem kui 60 aastat siis mõned NSAID-d ehk maakeeli MSPVA-d (Mitte Steroidsed Põletiku- ja Valuvastased Ained) võivad suurendada riski südamerabanduseks või sisemisteks verejooksudeks. Siinkohal oleks meil siin riigis ilmselt abi selle soovi jõustumisest, et ka apteekerid saaksid ligipääsu Tervise Infosüsteemile ehk Digilukku, mis omakorda annab neile võimaluse märgata seda, mis valuvaigisti ostjal omal on meelest läinud või mida ta mõnd ravimit ostes oluliseks ei pea. 

Eestis on paraku hetkel veel see (süvenev) probleem, et  määratakse raviks esmalt valuvaigisteid (kindlasti mitte kõikjal ja ilmselt sageli ka patsiendi tugeva survestamise tulemusel) ja kui need ei aita, siis veel kangemaid valuvaigisteid. Vähemalt sellist tagasisidet olen ma saanud üpris suurelt osalt oma patsientidest.
Hiljuti aga avaldas näiteks Harvard Medical School oma lehel artikli, mis väidab, tuginedes erinevatele uuringutele (PubMed) , et alaseljavaludest vabanemiseks vaevuste algstaadiumis pole valuvaigistitest üldse abi. Aastaid on teada ka tõsiasi, et valdavalt on alaseljavalu nö iseparanev. Veebruaris 2017 välja antud ravisoovitustes (USA) arstidele tuuakse välja näiteks järgmist:
Alaseljavalude puhul mis kestavad alla 12 nädala proovige ravi esmalt:

• Soojaravi (soojakotid-geelid-vann-parafin, UH ja magnetravi, TECAR Teraapia)
• Massaaži
• Akupunktuuri
• Seljamanipulatsioonid (kiropraktika, osteopaatia, füsioteraapia)

Kui ülaltoodust ei leia abi siis MSVPA ravimitest ja lihaspingete leevendajatest võib olla abi. Kuid võttes arvesse võimalikke kõrvalnähtusid ei peaks need olema esmane valik.

Kroonilise alaseljavalu korral (valu mis kestab üle 12 nädala) proovige:

• Harjutusi (venitused, tasakaaluharjutused, harjutused mis tugevdavad kere keskosa lihaseid)
• Füsioteraapiat
• Akupunktuuri
• Mindfulness’il – baseeruvad teraapiaprogrammid mis on mõeldud valu ja valust tungitud stressiga toimetulemiseks (kroonilisel valul on soodumus saada ka psühholoogiliseks probleemiks ja valu võib ka „peas kinni“ olla)

Muud lähenemised, nagu näiteks Tai Chi, Joga, Pilates jne võivad samuti abiks olla. 
Kui ülaltoodust pole abi siis ravi MSVPA-de, Tramadooli või Duloxetiin kaasabil võiks tulla kõne alla... AGA! igasugu opioidid ja muud tugevatoimelised ravimid tuleks jätta viimaseks võimaluseks, siis kui kõik muu on läbi proovitud. Koos oma raviarstiga on sealjuures lõpuni läbi arutatud kõikvõimalikud kaasuvad kahjulikud kõrvalmõjud, et olla kindel, et viimased ei kaalu üle saavutatavat leevendust. Näiteks opioidsete ravimite tarbimise lõpetamisel kaasnevad sageli tugevad võõrutusnähud ja viimaste tugevus sõltub tarbitud kogustest ja ajast.

​Ehk siis lihtne soovitus on – ennetage! Liikuge regulaarselt, hoidke kehakaal normi piires, toituge tervislikult ja vältige stressi, nii palju kui võimalik. Ja külastage regulaarselt mõnd manuaal- või füsioterapeuti.

Tabletivaba sügishooaega soovides,
Teie Füsioterapeut!

Itaaliast ei tule mitte ainult head veini ja Prosciuttot vaid tulevad ka head Kiropraktikud, nagu näiteks hr. Alberto Corbari. Ja vahest võtab see kiropraktik endaga kaasa ühe hää aparaadi. Selle aparaadi abil on ka meil nüüd võimalus pakkuda oma patsientidele TECAR-teraapiat. Seda teraapiat, TECARi toimepõhimõtet ja erinevaid kasutusvõimalusi ma siinkohal Teile lähemalt tutvustada tahaksingi. Alustame siis aga päris algusest!

TECAR Therapy ehk TECAR teraapia põhitoimeaineks (kui nii saab öelda) on Diathermia ehk siis termoteraapia või siis ka soojusteraapia. Diathermia sõna ise pärineb Kreeka keelsetest sõnadest dia- „läbi“ ja thermē „kuumus“. Eesti keeles on kasutusel sõna „Diatermia“.  TECAR on lühend sõnadest Transferre Energy Capacitive and Resistive.
Lähtudes näiteks Ameeriklaste FDA (Food and Drug Administration) määratlusest siis: "Diatermia on kontrollitud hulga soojuse tekitamine sügaval nahaalustes kudedes kõrgsagedusvoolu abil, terapeutilistel eesmärkidel." Või siis teaduslikumas keeles: "keharakkudes olevate ioonide elektriliste laengute abil kehasisese energia genereerimine". Lihtsamalt öeldes aga tekitatakse kudedes soojusenergia ülekanne, mistõttu paraneb verevarustus ja lümfivereringe. Sellel kõigel on aga põletikuvastane toime mis omakorda aitab vähendada valu ning pingeid ja jäikust lihastes ja liigestes.
TECAR teraapiat kasutatakse palju taastusravis, spordimeditsiinis ning ta on üha suuremat populaarsust võitmas (kui vähegi võimalik) alternatiivina kirurgilisele sekkumisele naiste uro-günekoloogilises ravis (endometriit, peritontiit jmt)  ning meestel prostatiidi ja epiditümiidi puhul kuna Diatermia soodustab kollageeni taasteket sidekudedes, siis on ta juba oma koha leidnud ka esteetilises meditsiinis. TECAR-i kasutamine ei põhjusta patsiendil valu.

Täna on turul põhimõtteliselt kahte tüüpi Diatermia aparaate – raadio- ehk kõrgsageduslikud ja siis mikrolaine Diatermia aparaadid. Ka ultraheliteraapia on Diatermia vorm, mida aeg-ajalt kombineeritakse elektristimulatsiooniga.  Muideks, mikrolaine Diatermia ja meist paljudel köögis leiduva mikrolaineahju töösagedused (kHz) on samad ja omal kombel Diatermia tööpõhimõte veidi ka viimast meenutab, sest erinevalt tavalisest termoteraapiast (nt parafiini vannid, infrapuna või siis ka lihtne soojakott) toimub kudede soojenemine seest väljapoole ning  jaotudes oluliselt ühtlasemalt ehk et temperatuur ei ole kõige kuumem nahapinnal. Aga kõige olulisem erinevus võrreldest traditsiooniliste soojuse tekitamise viisidega on vast see, et „töödeldava“ pinna ala on täpselt piiritletud ning sügavus, milleni Diatermiaga jõutakse ulatub kordades sügavamal kui tavapäraste meetoditega on võimalik. Teine oluline mõõtühik Diatermia puhul on võimsus ehk Watt.  Neid kahte näitajat – sagedust (kHz) ning võimsust (W) vastavalt patsiendi näidustustele ning ravitavale piirkonnale omavahel siis kombineeritakse.
Pisut ajaloost ja suts põhikooli füüsikat-keemiat:
​
Diatermiat, kui sellist teatakse juba üle saja aasta ja kui maailmas leidub geenius, kelle „arvele“ selle meetodi leiutamise saaks panna, siis see härra on Nikola Tesla, kes koos teiste inseneridega otsustas oma laboris hakata tegema katseid erinevate elektromagnetiliste lainepikkustega. Ja siis, 19nda sajandi lõpul arvas heaks Prantsuse doktor Jacques Arsène d'Arsonval katsetada kõrgsageduslike elektromagnetlainete tehnoloogiat terapeutilisel eesmärgil. Kusjuures alguses peeti kaasuvat soojuseffekti hoopis ebasoovitavaks kõrvalnähtuseks. Kulus üksjagu aega enne, kui mõisteti, et põhilise kasu saab patsient justnimelt sellest „kõrvalnähust“.
​
Lõpuks siis, aastal 1899, soovitas Austria keemik R. von Zaynek kasutada kõrgsageduslikke laineid süvakudedes soojuse tekitamiseks just terapeutilistel eesmärkidel. Seejärel aastal 1908, võttis Saksa arst dr. Karl F. Nagelschmidt kasutusele sõna Diathermia ning viis läbi esimesed põhjalikud katsetused ning uurimustöö oma patsientidel. Tema oli ka see, kes kirjutas esimese Diatermia käsiraamatu aastal 1913.
Tänaseks on Diatermial baseeruv Tecarteraapia Kesk- ja Lõuna-Euroopas laialdaselt kasutusel olnud juba viimased 15-20 aastat. Tänapäevase Tekarteraapia leiutasid küll Hispaanlased, kuid kõige laiemat kasutust on see seade leidnud hoopis Itaalias, kus seda ei kasuta mitte ainult füsioterapeudid ja kiropraktikud vaid ka perearstid on väga teadlikud selle aparaadi toimest ja eelistest ning soovitavad seda teraapiat lahkelt oma patsientidele. No ja nüüd, „kõigest“ 104 aastat peale esimese õpiku ilmumist, on see aparaat olemas ka meie keskuses.
Füsioterapeudid kasutavad oma töös kolme tüüpi Diatermiat: Lühilaine, Ultraheli ja Mikrolaine Diatermia.

• Lühilaineid kasutatakse näiteks sinusiidi ehk põskkoopa põletiku, neerukivide ja vaagnapõhja põletiku raviks. Head tulemused on meetodil ka lihasspasmide patoloogiate ravil.
• Ultraheli tekitab lihaskudedes vibratsiooni tänu suurenenus vere juurdevoolule. Samuti pääseb UH lihastesse sügavamale kui mikrolained.
• Mikrolaineid kasutatakse soojendamaks kudesid sügaval naha all ilma et nahapind kuumeneks. Kuna mikrolained ei ole suutelised suurt lihasmassi läbima kasutatakse seda tehnoloogiat põhiliselt nahalähedastes kudedes.

Põhiline erinevus on siis selles, mis kui sügavale on tekkiv soojus võimeline tungima ja sellest lähtuvalt valitakse ka vastav meetod vigastatud piirkonna ravimisel.  NB! Diatermia on tavapärase kirurginoa asemel kasutusel ka opisaalides. Täpsemalt on tegu Kirurgilise Diatermiaga ehk Elektrokirurgiaga mis on meditsiiniline meetod kõrgsagedusliku elektrivoolu abil bioloogilise koe lõikamiseks, kuivatamiseks ja koaguleerimiseks. Aparaat kasutab oma töös sagedusi 100 kHz – 5 mHz (1Mhz = 1000 kHz) ning temperatuur kudedes jääb vahemikku 60-99C aga temast me siinkohal rohkem ei räägi - ärge siis googeldades neid kahte seadet omavahel segi ajage ... :)

Aparaat millest siinkohal räägime - CareTherapy® - kasutab töösagedust 450Khz kuni 680Khz ja võimsust 300W(CAP) ja 250(RES). Sageduse ja võimsuse omavahelise kombineerimisega tekitatakse teie kudedes Hyperthermia (ehk põhimõtteliselt palavik) temperatuur mis minimaalselt on 40C, maksimaalselt 45C ja seda sügavusel kuni 5cm. Ühe piirkonna soojendamine maksimum temperatuuril ei kesta üldjuhul üle 20 minuti aga protseduuri konkreetne kestvus sõltub ravitavast piirkonnast, selle pindalast ning kasutatavast võimsusest. Kombineerides eri modaalsusi (CAP ja RES) võib protseduur ajaliselt ka oluliselt pikemaks kujuneda. Samuti kulub aega nii aparaadi igakordsele programmeerimiseks sõltuvalt patsiendi konkreetsest vaevusest ning elektroodide ja keha vahele spetsiaalse kreemi kandmiseks ja hilisemaks puhastamiseks. Kreem on neutraalse pH-ga, allergeenide ning parabeenide vaba ja vahest sisaldab Aloet või kuni 10% Arnikat, millel omakorda on põletikuvastane toime. See kreem toimib elektromagnetlainete „juhtijana“ viisil nagu vesi vms juhib elektrit. Lained ise tekivad vaid elektroodi ja neutraalelektroodi vahel ning ei levi sellest alast kaugemale.
Seetõttu on seda ravi võimalik kasutada ka nt. rasedatel piirkondades, mis piisavalt turvalisel kaugusel beebist.

​Täna ei ole turul ühtegi teist meetodit millega oleks võimalik saavutada sarnast, sisuliselt riskivaba endotermilist efekti, mis ulatub niivõrd sügavale ja mille levimise piirkond ning ka sügavus on sedavõrd täpselt kontrollitavad. Mõelge võrdluseks näiteks tavalise soojakoti peale – kõige kuumem osa on just vastu nahka ja samavõrd, kui soe tungib sügavamale, sama kiiresti see soe ka jahtub ning hajub mööda keha laiali. Sooja tungimist sügavale kasutades traditsioonilisi meetodeid (parafiin, infrapuna, kuum vann, saun jms) takistab ka  homoöstaas, ehk meie keha loomulik jahutussüsteem – higistamine - mis lülitub koheselt tööle, kui temperatuur meie nahapinnal tõuseb. Selgituseks vast lühidalt siinkohal, et meie organism näeb katkematult vaeva, et meie keha sisetemperatuur püsiks stabiilselt 37C juures ajal, mil normaaltingimustes temperatuur meie nahapinnal võib eri piirkondades olla vahemikus 28-35C. 

Kuidas aga Diathermia masin ehk TECAR teraapia toimib ja mis hakkab  juhtuma meie kehas?
​
Termopenetratsioon ehk kudede soojendamine tekitab mõjutatavas piirkonnas vasodiliatsiooni ehk veresoonte laienemise mille tulemusena suureneb verevarustus, paraneb lümfivereringe, (millel on omakorda põletikuvastane toime). Sellel on ka luukoe taasteket soodustav toime (luumurdudest taastumine) ning samuti soodustab kollageeni taastootmist, mis on vajalik sidekudede elastsuse parandamiseks. Leiab aset terve rida metaboolilisi muutusi, mis kõik soodustavad kiiremat paranemist. Nii näiteks suureneb kudede vaheline metabolism, toimub kiirendatud CO2 väljaviimine, piimhappe vähenemine lihastes ning samaaegselt lisandunud verevarustus toob kudedesse juurde värsket hapnikku, toitaineid ning proteiine. Ravitavas piirkonnas muutub seetõttu pH tasakaal vähem happeliseks, mis kõik omakorda soodustab kiiremat taastumist ja vähendab armkoe teket. Diatermia soodustab ka lümfidrenaaži ning temast on abi parandamaks „kangete“ liigeste painduvust ja/või pinges lihaste lõdvestamisel. Diatermia õigel kasutamisel ei põhjusta protseduur patsiendil mitte mingisugust valu ega ebameeldivustunnet.
Diatermia puhul on põhiliselt kasutusel kaks modaalsust – „capacitive“ ja „resistive“ – mis ma siinkohal tõlgiks kapasiteetne ja resistiivne (ehk mahtuvuslik ja takistuslik). Neid kahte protseduuri (üldjuhul CAP pigem pehmete kudede ja RES rohkem luude-liigeste puhul) kasutatakse vastavalt sellele (või kombineeritult), milline on patsiendi trauma seisund – äge või krooniline. Kui aga patsiendil on akuutne trauma ja soojusteraapia on vastunäidustatud kuid magnetteraapia mitte, siis on võimalik kasutada hoopiski Athermy’t ehk atermiat mis tähendab, et lülitatakse välja soojendamismodaalsus ja kasutada masinat kui tavalist elektromagnetravi aparaati.

Näidustused saab jagada väga lihtsustatult kolmeks Diatermia põhitoimete järgi:

1. Analgeetiline ehk valuvaigistav toime
2. Antispastiline ehk lihaspingeid leevendav toime
3. Metaboolne hüpereemia ehk vedelikke väljutav ja põletikuvastane toime

 
Ehk siis kõiki vaevusi, mis korreleeruvad ühe või mitme toimega sellest grupist saab leevendada TECAR teraapia kaasabil. Mõned näited levinumatest Ortopeedilistest ja Reumatoloogilistest vaevustest, mille puhul Diatermiast on abi kiiremaks taastumiseks:

• Kaelavalud
• Õla Periartriit ehk liigeseümbruse põletik
• Epikonduliit ehk „tennisisti küünarnukk“
• Tendoniit ehk kõõlustepõletik,
• Kapsuliit ehk „külmunud õlg“,
• Karpaalkanali sündroom ehk „hiirekäsi“
• Risartroos ehk pöidlaliigese artroos
• Gonartroos ehk põlveliigese artroos
• Coxartroos ehk puusaliigese artroos
• Plantaarfastsiit ehk „Kukekannus“
• Lumbago ehk alaselja valu
• Tursed ja hematoomid
• Operatsioonijärgne ja traumajärgne ravi
• Liigeste ülekoormusvigastused
• Fibromüalgia, pubalgia
• Taastumine luumurrust ja lihasspasmid
• Naha infektsioonhaigused

           
Põhilisi vastunäidustusi on kaks:

• Veritsus või sellele kaldumine (nt. Hemofiilia, nt. Hemorraagia, Aneurüsm)
  Kuna Diatermia protseduur suurendab vere juurdevoolu ning seeläbi tõstab vererõhku, võib see esile kutsuda veritsust. Naistele ei ole soovitatav teha diatermiat vaagnapiirkonnas menstruatsiooni ajal ega ka rasedana.
• Akuutsed põletikprotsessid.
  Kuna akuutsete põletikute üheks osaks on nagunii kõrgenenud temperatuur siis veel täiendavalt tõsta temperatuuri kudedes mille temperatuur on nagunii kõrgendatud annaks soovitule vastupidise tulemuse ja valu võib hoopis suureneda.

Kuna selle protsessi käigus saab patsiendist osa elektriväljast siis mõningate eranditega üldjuhul vastunäidustuseks ka metallist implantaadid, rasedus, vähkkasvajad jms. Seda kas Teile saab või on mõtet teha Tekarit, otsustatakse alati esmavisiidil koos Kiropraktiku või Füsioterapeudiga.
 
Samas on selge, et igasugune elektristimulatsioon pole kunagi õigustatud juhul, kui sama ravitulemus on võimalik saavutatav sama kiiresti aga oluliselt lihtsamalt – näiteks kasvõi klassikalise kompressiga. Seda mitte ainult seetõttu, et selle masina näol on tegu kalli „mänguasjaga“ ja protseduur seega ka ise mitte kõige odavamate killast, terapeut peab olema kogenud ning omama piisavat praktikat vaid lihtsalt seetõttu, et eelkõige tuleb asju teha nii kuidas on kõige lihtsam ja patsiendile mugavam. Kui te lõikate porgandit tükeldades kergelt näppu siis te ka ju ei lähe EMO-sse kipsi paigaldama vaid piirdute lihtsalt kvaliteetse plaastriga.
 
Ja lisaks, mitte ükski masin, ükskõik kui geniaalne, ei asenda kunagi head spetsialisti – olgu selleks siis kas kogemustega Füsioterapeut, pädev Kiropraktik, Ostepaat või mõni muu manuaalterapeut. Minu isiklik on aga endiselt see et, parim tulemus sünnib koostöös: Terapeut-Masin-Patsient. Sealjuures terapeut selles võrrandis võib vahepeal ka vahetuda, näiteks kiropraktikust füsioterapeudiks ja siis tagasi.
 
Ja lõpetuseks parafraseerides üht Itaalia kolleegi: „Diatermia on ravimetoodika mille mõjust ja toimivusest on tehtud tänaseks väga vähe teaduslikke uuringuid, küll aga leiab selle ravimetoodika kasutajatena tuhandeid ja tuhandeid rahulolevaid patsiente“.
​
Ja vot ühe sellise südantsoojendava tagasiside saime oma patsiendilt, kui otsustasime tema peal proovida Tekarteraapiat:

​Kui vanarahvas omal ajal pidas selle ütlusega silmas seda, et esimese õhukese lumega on hobusel raske rege vedada (vaja min 10cm) siis tänases kontekstis ajaks raudruunasid ja nende omanikke nutma pigem asjaolu, et nii linnavalitsusele kui ka lumekoristusfirmade jaoks saabuks talv, nagu ikka, mõneti ootamatult.
Lisaks linnatänavatele on vaja lumevabaks saada ka oma kodu ümbrus ja selle, kiru palju tahad, pead enamasti ikka ise puhtaks rookima. Ise-enesest mõnda aega täitsa tore ja tervislik tegevus, aga ei maksaks siinkohal unustada, et sealjuures ka üks vägagi levinud seljavigastuste põhjustaja. Samas on need vigastused üsna kergesti ennetatavad juhul,  kui valdate õigeid tehnikaid ja järgite mõningaid soovitusi! 

Valige õige labidas!
Leidub labidaid mille varrepikkus on reguleeritav või on ka osadel  tootjatel olemas valik vastavalt kühveldaja pikkusele tagamaks parima võimaliku jõuõla. Ergonoomiline ja hästi kätte istuv ning pisut paindes varre ja õige pikkusega tööriist teeb selle valge taevaanni rookimise teile kergemaks minimeerides vajaduse ebamugavateks ja koormavateks sügavateks kummardusteks. Teie selg ja põlved peaksid olema ainult kerges paindes  asendis kus labida „selg“ on vastu maapinda. Valige võimalikult kerge labidas. Väikese kühvliosa suurusega labidas aitab hoida lumekoorma suuruse ja kaalu võimalikult väikse ning jõukohasema, mis omakorda vähendab vigastuse tekkeriski.
 
Alustage kergetest soojendusharjutustest!
Külmade ning jäikade lihastega on ka risk selg „ära tõsta“ kordi suurem. Sooritage mõned kiired paigaljooksu sammud või -hüpped ja saate vere liikuma kogu kehas. Seejärel tehke mõned alaselja venitusharjutused ja ärge unustage hamstringlihaseid venitamast (need on need suured lihased reie tagaküljel).
Siis tehke omale üks tugev venitus „kallistus“, nii 30-60 sek, vahetades vahepeal käte asetust.
Muuseas, lumerookimise käigus on võimalik kaotada keskmiselt kuni 400kcal tunnis!
 
Kasutage korrektset tõstetehnikat!
Kui vähegi võimalik, siis eelistage lume ühte serva või hunnikusse lükkamist selle uude asukohta tõstmisele, viskamisele või veel hullem üle õla viskamisele.
Alati olge otsesuunas tõstetava labidatäie suhtes ehk, et teie õlad ja puusad „vaataksid“ samas suunas. Painutage end puusadest mitte alaseljast, lükake rindkere ette ning tõstke kasutades  tuhara- ja jalalihaseid ning hoides samal ajal oma selja sirge.
Ärge haarake korraga liigsuurt labidatäit. Kui peate tõstma rasket labidatäit siis haarake ühe käega labidavarrest kühvliosale nii lähedalt kui võimalik ja veel mugav. Teine käsi hoiab labida otsast.
Vältige selja keskosa roteerumist kui toimetate kühvlitäit teise kohta. Alati pöörake kogu kehaga. Kumera seljaga samaaegselt pööramine on seljale kõige suurema vigastusteriskiga liigutus.
Hoidke tõstetava laadungi kõige raskemat osa teie keha raskuskeskmele võimalikult lähedal. Ärge sirutage käsi pikaks välja, et labidatäit endast eemale, uude hunnikusse  visata, pigem kõndige hunniku juurde.
Kinnihoides labidavarrest jätke käte vahekauguseks ligikaudu 30-35 cm eesmärgiga saavutada võimalikult suur stabiilsus ning minimeerides sellega võimaliku alaseljavigastuse tekke.

Käimas on siis juba mõnda aega see tore osa aastast, mil usinamad korilased siirduvad pea igapäevaselt metsa seenele või siis marjule ning kätte on jõudnud ka tagumine aeg maast üles võtta ja keldrisse tallele paigutada talvekartul. Ebameeldiv osa aga mis sageli nende tegevustega kaasneb on „magus“ alaseljavalu ja lihaste kangus järgmisel hommikul. Tunne, mida vaid veidi aitas leevendada eelmise õhtu saun (saunast ja sellega seonduvast kirjutasime pisut siin ja kirjutame veidi veel ka tulevikus).

 Alaseljavalust ja mõningatest sellega seonduvatest müütidest.

Alaseljavalu tekkepõhjuste ja ravi kohta liigub ringi igasugu erinevaid teooriaid ja mõtteid, mõned rohkem – mõned vähem tõesed aga kuna homo sapiens on üks ütlemata keeruline elukas, siis mina isiklikult arvan, et absoluutset tõde ei ole ja saagi olla. See mis aitab üht patsienti ei pruugi aidata teist, kuigi pealtnäha on probleem sama.  Seljavalu üldse on üks enimlevinud valudest ja arvata võib, et igal rohkem või vähem praktiseerinud arstil-füsioterapeudil-kiropraktikul on välja kujunenud omad teooriad, mis üht või teist konkreetset valu põhjustab või siis kuidas midagi ravida. Viimasel kümnendil on alaseljavalu ravimisele kuluvad summad aga järsult kasvanud kuigi rahva tervis erilisi paranemise märke ei ilmuta - pigem vastupidi. Eks oma süü selles on nii meie (üha enam istuvas) eluviisis, kui ka aina kallinevates ravimites-kreemides-geelides. Igaljuhul näib mõistlik kogu see alaseljavaluteema pisut enam lahti kirjutada.

Alaseljaks ehk nimme-ristluu piirkonnaks nimetatakse seda selja osa mis algab rinnakorvi alt. Alaseljavalu ise on väga levinud valu, mida ilmselt iga inimene kogeb mingil hetkel oma elu jooksul. See valu võib olla väga tugev ning on ka üks sagedasi põhjuseid töölt puudumiseks. Samas, on alaseljavalu tihti „iseparanev“ aga kui mitte, siis leidub efektiivseid ravivõimalusi.
Alaseljavalu sümptomid võivad varieeruda tuimast ebamugavustundest kuni terava, torkiva valuni. Valu võib muuta vaevaliseks liikumise või takistada teid toolilt-voodist püsti tõusmast või sirgena seismast. Akuutne valu tabab teid ootamatult, tihti sporditrauma või näiteks mõne  eseme tõstmise tagajärjel. Valu, mis kestab kauem kui 3 kuud loetakse krooniliseks aga kui teie valu ei ole taandunud ning ei näita paranemise märke 72h möödumisel tuleks konsulteerida arstiga või mõne manuaalse terapeudiga.
Valu, mis järgneb raskete esemete tõstmisele või liigsuure koormusega treeningule on enamasti tingitud lihaspingest. Vahel aga on alaseljavalu põhjustatud väljasopistunud diski poolt. Disk survestab närvi ning valuaistingut on tunda kiirguva valuna tuharast kuni jalalabani. Seda valu nimetatakse ka ishiaseks. Samuti võivad olla valu põhjustajateks seljalülide fassettliigeste põletik. Ning oluline on tähelepanu juhtida asjaolule, et tihti tunneb inimene küll valu alaseljas aga põhjus võib asuda hoopis mujal asetsevates lihastes-sidemetes.
Alaseljavalu sümptomid, mis vajavad kohest reageerimist!  Kui tunnete tugevat valu alaseljas, mis on järgnenud kukkumisele või vigastusele on vaja ennast  lasta koheselt üle vaadata .Teised alaseljavaluga kaasuvad sümptomid, mis vajavad kiiret arstlikku kontrolli on, kui teil kaob kontroll oma soole või põie üle, nõrkus jalgades, palavik või valu köhimisel või urineerimisel.  Kontrolliks on mõistlik pöörduda suuremate haiglate EMO-sse. 

Ja nüüd te küsite, et kes on süüdi?

• Süüdlane nr.1: Teie töö 

Kui teie tööülesanneteks või selle osaks on näiteks tõstmine, tirimine, paigutamine või miski muu tegevus mis paneb teid oma selgroogu pöörama ja painutama, siis see tegevus võib tuua endaga kaasa alaseljavalu. Kuigi, ka terve päev kontori lauataga istumine kätkeb endas samuti ohtusid, eriti kui teie tool on ebamugav või vastupidi – soosib „lösutamist“. Sellest viimasest  - Homo Computerus – saab lugeda siit.

• Süüdlane nr.2: Teie kott 

Vaatamata sellele et, te kannate oma seljakotti, käekotti, spordikotti, koolikotti jne ühel õlal on ikkagi teie alaselg see, mis toetades teie ülakeha kannab sealjuures siis ka igat lisandunud raskust mida te omale õlale olete võtnud. Nii ka näiteks täiesti tühi kott võib pingestada alaselga, eriti, kui kannate seda päevast päeva. Seega, kui te just peate sageli kaasas kandma endaga suurt raskust kaaluge ratastel variante.

• Süüdlane nr.3: Teie treeningrutiin 

Ülepingutamine spordisaalis või golfirajal on üks sagedasematest lihaste ülekoormuse põhjustest ning see ülekoormus omakorda lõpeb alaseljavaluga. Eriti altid olete sellisesse nõiaringi sattumisele juhul, kui teie töönädal möödub staatilises sundasendis ja siis nädalavahetusel siirdute pikkadeks intensiivseteks tundideks end agaralt „rehabiliteerima“  jõusaali või terviserajale.

• Süüdlane nr.4: Teie kehahoiak 

Teie emal oli ja on jätkuvalt  õigus, kui ta teid korrale kutsub, et te seistes ajaksite selja sirgu või ei vajuks toolis istudes kõveraks. Teie selg toestab teie kaalust tingitud koormust kõige paremini kui te ei lösuta.  See tähendab istumist hea nimmetoega toolil, õlad taga, jalad toetatud väiksele jalakõrgendusele. Seistes jagage keharaskus võrdselt mõlemale jalale. 

• ​Süüdlane nr. 5: Väljasopistunud disk 

Lülisamba lülide vahed on polserdatud geeljate kettakujuliste padjakestega mida kutsutakse diskideks. Diskid koosnevad säsituumast ja seda ümbritsevast sidekoelisest võrust ja on altid vanusest või vigastustest tingitud kulumisele. Nõrgenenud disk võib rebeneda või välja sopistuda ning selle tulemusena avaldada survet ümbritsevatele kudedele ja närvijuurtele mis toob endaga kaasa üliintensiivset valu.

• Süüdlane nr. 6: Kroonilised vaevused 

Mitmed kroonilised vaevused võivad viia alaseljavalude tekkeni.  Spinaalstenoos on  lülisambakanali kitsenemisega seotud haiguslik seisund mis võib tuua endaga kaasa surve seljaaju närvijuurtele. Lumbaalstenoosi ehk nimmekanali stenoosi  korral aheneb lülisamba kanal, mille tulemusel pitsuvad nimmepiirkonna närvijuured. Sponduliit ehk lülisamba põletik viitab kroonilisele seljavalule ja põhjustab selja kangust mis on tingitud seljalülide põletikust. Fibromüalgia põhjustab laialdasi lihasvalusid, sealhulgas seljavalud, samuti puukborrelioos ehk Lyme’i Tõbi. 

Kes kuuluvad alaseljavalu riskigruppi? 
Lühidalt – kõik! Mõningatel andmetel 80% mõningatel lausa 90% inimestest kogeb mingisugust seljavalu ühel või teisel eluetapil. Enamus neist saab oma alaseljavalu esmakogemuse kuskil 30ndate eluaastate lõpuks. Tõenäosus, et teid tabab alaseljavalu suureneb vanusega. Muud riskitegurid on ülekaal, passiivne eluviis ja tööd/tegevused,  mis hõlmavad endas raskuste tõstmist ning töö sundasendis.

Alaseljavalu diagnoosimine 
Diagnoosida saavad arst-kiropraktik-osteopaat aga meie med. süsteemis pädeb hetkel ainult arsti diagnoos! Et aidata oma arsti tuvastada alaseljavalu tekke põhjust olge täpne oma valu iseloomu kirjeldamisel, millal valu algas, kirjeldage kaasuvaid sümptome ja kui on, siis ka varasemaid (kroonilisi) valu juhte. UH, MRT ja röntgenülesvõtted on olemasolu korral mõistlik kaasavõtta aga teie arst suunab vajadusel teid täiendavale uuringule ka ise.

Kodune ravi. 
Kuna (ala)seljavalu on enamasti põhjustatud lihaste ülekoormusest, siis sageli on ta iseparanev. Teatud tegevustega samas on võimalik taastumist kiirendada. Lühike voodirahu, soojendavad padjad-pudelid või ka soe vann aitavad lihasvalu ajutiselt  leevendada (ettevaatust selle vanni käigus külmetamisega). On igati mõistetav, et kui teie selg valutab siis hea meelega te voodist ennast välja ei ajaks, kuid kui tegu on lihasvenitusega siis teie arst soovitab teil naasta oma igapäeva elu juurde nii ruttu kui võimalik. Erinevatest internetis levivatest uuringutest võib välja lugeda, et rohkem kui kaks-kolm voodipäeva võivad valu hoopis hullemaks teha ja lihaste toonus ning painduvus hakkavad tasapisi hoopis veelgi vähenema.

Jooga ja Pilates. 
Kui teie seljavalu pole taandunud ca 3 kuu jooksul siis abi võib leida joogast ja pilatesest. Ühes uurimustöös anti ühele osale grupist raamatud soovitustega, kuidas oma seljavalu ravida ja teine osa käis lihtsalt 12 nädalat joogatundides. Viimased kogesid oluliselt vähem seljavalu ning nende paranenud enesetunne kestis veel mitmeid kuid peale treeningute lõppu. Samas uuringus oli ka öeldud, et leevendust leiab ka lihtsalt venitusharjutusi tehes. Veenduge aga, et teie treener omab piisavalt kogemust seljahaigete treenimisel ning oskab erinevaid harjutusi vastavalt valu eripärale ja põhjustele modifitseerida.
​
Akupunktuur. 
Kas akupunktuuriga saab alaseljavalu ravida? Uurijad jagunevad siin mitmesse leeri. On olemas uuring mis hõlmas üle kuuesaja pikaaegse seljavalu käes vaevelnud täiskasvanud katsealuse ja mille tulemused on mõneti üllatavad. Need testgrupi liikmed kellel stimuleeriti akupunktuuri punkte (hambatikkude abil), said samad head ravitulemused kui need, kellel  tehti nö „päris“ akupunktuuri - nõelte abil, kas individuaal kui standardiseeritud programmi alusel. Omamoodi üllatus oli ka see, et pärast 7 nädalt kestnud  ja 10st seansist koosnenud ravi  olid kõik need testgrupi liikmed, kellele tehti või simuleeriti akupunktuuri saanud olulist leevendust oma seljavaludele võrreldes selle osaga grupist keda raviti tavapäraste meetoditega (tabletid, geelid jne).

Selgroo manipulatsioon - kiropraktika. 
Kiropraktikud ning ka osteopaadid kasutavad alaseljavalu raviks selgroo manipulatsiooni – kätega avaldatakse survet selgroo lülidele ning seda ümbritsevatele kudedele. Selline ravimoodus aga ei pruugi  sobida alati ja  igaühele.
​
Massaaž ja Füsioteraapia. 
Massaaž pakub leevendust seljavalu puhul. Eriti, kui seda kombineerida harjutuste ja venitustega. Uuringutest selgub, et patsiendid, kes rakendasid kõiki kolme tegevust korraga said tagasi oma mobiilsuse kiiremini ja kergema vaevaga  ning kogesid vähem nii pikaajalist kui lühiajalist valu. Kui aga alaseljavalu on teid aktiivsest elust juba pikalt eemal hoidnud siis hästi planeeritud  taastusravi on abiks lihaste tugevdamisel  kiirendamaks teie naasmist oma igapäeva tegevuste juurde. Manuaalne füsioteraapia ja füsioterapeudi juhendamisel tehtavad venitused, tugevdusharjutused ja madala koormusega kardiotreening (nt. Kepikõnd), tõstmaks toonust ning andmaks võhma aitavad teil taastuda ilma selga liigselt koormamata.

Medikamendid-süstid. 
Nõrgemat sorti alaseljavalu saab enamasti leevendada käsimüügiravimitega. Valuvaigistavad kreemid aitavad lihasvalu korral. Tugeva või kroonilise valu korral kirjutab valuvaigistava retseptiravimi teile teie raviarst. Kui lihtsamad teraapiad ja ravimid ei aita võib teie arst soovitada teile valuvaigistavaid süste. Üks enam teadaolevaid protseduure on blokisüst ehk siis närvikanali blokaadi süst, mis on suunatud põletikulise närvijuure tuimestamiseks. Üldjuhul  sisaldavad sellised süstid steroidsed ravimeid.

Operatsioon. 
Kui kauakestev valu takistab juba teie igapäeva elu ning kõik eelnev pole andud tulemust siis võib osutuda vajalikuks lõikus. Olenevalt, mis on lõikuse näidustuseks võib kirurg eemaldada teilt väljasopistunud diskiosa, laiendada ruumi selgroo  ümber ja/või ühendada omavahel kaks selgroolüli. ​

Kuidas vähendada alaseljavalu tekkepõhjuseid?
Siinkohal tuleb kohe alustada ühest järjekordsest müüdist:  vähendamaks vigastuste riski peaks selg olema võimalikult painduv. Vastupidi! - et vähendada riski saada tõsisem seljatrauma peab teie selg olema pigem üksjagu jäik. Kanadas asuva Waterloo ülikooli kinesioloogia professor ning tunnustatud selgroo biomehhaanika spetsialist Dr. Stuart McGill toob võrdluseks silla analoogi. Liig liikuv ja paindlik sild, nagu seda on näiteks rippsild, pole väga vastupidav ning rasketes tingimustes puruneb kergesti. Samal põhjusel vajab meie selg selleks, et koormusele vastu pidada parajal määral jäikust. Küll aga kui „sild“ on täiesti monoliitne ja jäik on too tuule ja tormise vee poolt tekitatavatest kahjustustest tingitud mõranemisele üsna vastuvõtlik. Paindlikkust vajame me eelkõige oma puusades, põlvedes ja hüppeliigestes. Samamoodi on suur müüt see, et selg peab olema väga tugev. Tegelikult ei vigasta inimesed oma selga üldjuhul mitte üht suurt ja rasket  asja tõstes vaid pigem mitut väiksemat asjakest ning seda tegevust siis pika aja vältel järjepidevalt korrates. Seega oma kümnete ja kümnete kurgi-, moosi  ja  seenepurkide põrandalt riiulisse ladumisega on tõenäosus oma seljale liiga teha kordi suurem kui korra või kaks ämma juures diivanit ühest seinast teise tõstes. Mida aga teil vaja on, on vastupidav selg.

Selja tugevdamine. 
Istesse tõusu harjutused ei aita kaasa teie selja paremale tervisele ning kuus-pakk kõhulihased ei ole märk vastupidavast seljast vaid lihtsalt järjekordne müüt. Kaks harjutuste tüüpi, mis aga võivad olla abiks seljavalude vähendamisel on painduvus ja venitusharjutused. Painduvusharjutuses ette kummardudes te venitate oma selja ja puusa lihaseid. Sirutusharjutuses te painutate end tahapoole ning arendate neid lihaseid mis toestavad selgroogu ja venitate kere eesmisi lihaseid. Ühe näitena oleksid jalatõsted, mida tehakse põrandal kõhuli olles ja samas asendis keretõsted jalad maas. Aga sõltuvalt sellest, mis on teie seljavalu põhjustajaks on siiski ka mõningaid harjutusi mida teha ei tohiks. Rääkige kindlasti enne harjutustega alguse tegemise oma terapeudiga sellest, mis tüüpi harjutused on teile lubatud.

Seljavalu ennetamine. 
Inimkeha vananemisest tingituna ei ole olemas mingit kindlat viisi kuidas alaseljavalu ennetada, kuid on tegevusi aitamaks teid vähendada seda riski. Jälgige oma kehakaalu ja hoolitsege, et see püsiks normi piires. Treenige ja liikuge regulaarselt. Koormuste tõstmisel kasutage oma puusi, mitte selga ega jalgu. Ka see viimane „jalgadega tõstmine“ on samuti müüt. Korrektne tõstetehnika asetab koormuse teie puusadele mitte põlvedele. Sügav kükk ajal kui raskust tõstate toob endaga kaasa pikemas perspektiivis põlve artriidi kuna te ülekoormate raskusega põlvekedra kõõluse, surudes põlvekedra elik patella reieluu põntade vahele. Pärast mitmeid korduvaid liigutusi kulutab ülekoormus ära kõhre põlvekedra all tuues sellega kaasa kõige levinuma tõve - põlve osteoartroosi.

​Hoolitsege selle eest, et teie töökoht oleks ergonoomiline ja tööasend ei „aitaks kaasa“ alaseljavalu tekkele. Vältige sundasendeid. Müütide müüt on aga see, et kui teil on sagedased alaseljavalud siis lihtsalt „leppige sellega“ ja elage edasi. Enamik seljavaludest on ennetatavad või ravitavad. Seljavalude ennetamiseks külastage oma terapeuti juba enne valude ilmnemist - siis  kui te tunnete end „elu vormis“. Paluge tal kontrollida  teie üldfüüsist ja lihaste seisukorda ning anda teile oma hinnang teie liikumisaparaati tulevikus ohustada võivatest riskiteguritest võttes aluseks just konkreetselt teie igapäeva tööd-tegemised, vajadused, harjumused ning elu- ja liikumisviisid. Ning siis ka muidugi soovitused-harjutused nende riskitegurite maandamiseks.

Ja pika jutu lõpetuseks:

​Olge ja jääge positiivseks ning külastage regulaarselt oma Füsioterapeuti - ka see aitab väga palju kaasa Teie alaseljavalude ennetamisele või nendega toimetulemises.

Teie Füsioterapeut!

Tänane päev, 16 Oktoober, on kuulutatud Maailma Seljatervise Päevaks ning rõhuga sedakorda just seljapiirkonna tervisele igapäevases töökeskkonnas. Lisaks alaselja vaevustele on väga levinud veel kaelapiirkonna vaevused ning meie moodsa aja, tehnika ning töökeskkonnaga käivad kaasas ka moodsad haigused. Üheks selliseks uueks haiguseks on "Nutikael", mis on tingitud pea pikaaegsest ebaloomulikust asendist keha suhtes.

Eriti altid sellele "tõvele" ning hilisematele tõsistele komplikatsioonidele on meie tänased noored ja koolilapsed, kes oma igapäevast elu ilma nutiseadmeteta enam ette ei kujuta ning mõnede viimase aja uurimuste kohaselt veedavad helendavate ekraanide ees toimetades kuni 8h päevas. 

Kui meie pea asub otsejoones meie õlgade kohal mõjub meie selgroole jõud, mis on võrdne meie pea kaaluga - täiskasvanul ca 5kg. Kui meie pea asend nihkub ette ja allapoole oma loomulikust tasakaalu punktist, hakkab see jõud suurenema, põhjustades valu ja pingeid kaelas ning hiljem seljas. Saamaks paremini aru selle toimiva jõu suurusest, tehke üks lihtne katse: Hoidke 5kg suurust raskust (hantel, veepudel) oma rindkere ligidal ning Te tajute seda raskust kui 5kg-st raskust. Viies aga selle raskuse väljasirutatud kätel kehast eemale "muutub" see 5kg raskus kordades suuremaks ja õige pea tundub ta Teile 25kg raskusena.
​Sellest seisundist tegid pisut juttu täna hommikuses ETV Terevisioonis kiropraktikud Kiropraktika Stuudiost ja saatelõik on järelvaadatav siit.
Kes aga soovib rohkem infot, siis näiteks inglise keele valdajad, piisab kui kirjutate otsingumootorisse sõnaühendi "Text Neck".

Teie Füsioterapeut!

Sageli arvatakse, et füsioteraapia on mõeldud vaid  operatsiooni või vigastuste järgseks taastumiseks.

See on väga levinud väärarusaam, et füsioterapeudid on midagi sarnast nagu eratreenerid või, et nad töötavad ainult patsientidega peale operatsiooni või mõnd ülitõsist vigastust. Kuigi sellised patsiendid moodustavad suure osa füsioterapeutide tööst ei hõlma selliste vigastustega tegelemine kogu füsioteraapia tegevusala. Nagu eelnevalt oli juttu siis füsioteraapia on manuaalse meditsiini suund mis keskendub valu leevendamisele ning vigastuste ravile ja ennetamisele lähenedes igale juhtumile individuaalselt, selgitamaks välja valu tegelikke algpõhjuseid. 
Hea raviplaan hõlmab endas mõlemat - nii aktiivset, harjutustel põhinevat lähenemist kui passiivset – massaaži ja venitusi. Eesmärgiks on „koolitada“ patsienti olema nii iseseisev kui võimalik ja aitama ennast ka ise jätkates harjutusi kodus, omale sobivas tempos.

Kodused harjutused raseduse ajal.

Ei ole olemas garantiid, kuid on õigustatud ootus, et raseduse kulg ja sünnitus läheb kergemalt ja võimalik, et ka kiiremalt naistel, kes on raseduse ajal tegelenud lihasjõu ja painduvuse arendamisega. Kuigi ka üks-kaks visiiti oma füsioterapeudi juurde on heaks sissejuhatuseks sel teel, siis on ütlemata oluline, et jätkaksite ka hiljem nende harjutuste, mis füsioterapeut Teile koju kaasa andud on, iseseisvat ja järjepidevat sooritamist.

Teie füsioterapeut annab Teile kaasa harjutused mis on valitud just Teie konkreetseid vaevusi ja/või eesmärke (nt. alaselja või kõhulihaste tugevdamine) silmas pidades ning hilisemate visiitide käigus analüüsitakse tulemusi ning neid harjutusi kohandatakse vastavalt vajadusele ja Teie raseduse kulgemisele.

Külastades füsioterapeuti ning koostades omale raviplaani oleks hea pöörata tähelepanu sellele, et Teie raviplaan keskenduks piisavalt palju:

·      Vastupidavuse, paidlikkuse ja rühi parandamisele;
·      Sisaldaks koduseid harjutusi ning näpunäiteid;
·    Keskenduks pro-aktiivselt just konkreetselt Teie füüsise nõrkade kohtade üles leidmisele, mille arendamise ja parendamise hooletusse jätmine tooks hilisemas raseduse staadiumis endaga kaasa probleeme;