„Mul on ishias!“
„Mul on bursiit!“
„Mul on Piriformise Sündroom!“
„Mul valu kiirgab tagumikust jalga - järelikult sopistunud disk!“
​
Need on laused, mida füsioterapeudi kabinetis kuuleb üsna regulaarselt. Mõnikord on inimesel täiesti õigus, mõnikord peaaegu ja vahel on tegelik põhjus hoopis teises kohas. Üks väike probleem selle tuhara- ja jalavaluga siiski on sest väga erinevad probleemid võivad tekitada hämmastavalt sarnaseid sümptomeid. ​​Valu  ...
​
     ⚡ võib olla sügav ja näriv;
     ⚡ võib põletada;
     ⚡ võib istudes hullemaks minna;
     ⚡ võib liikudes hullemaks minna – võib hoopis paremaks minna;
     ⚡ võib tuharast reide või mööda jalga alla kiirguda;
     ⚡ ​võib anda surinat, sipelgaid või „elektrit“;

No ja siis on lisaks muidugi SoMe, AI ja “dr Google”, kus jõuab keskmiselt alla kolme minuti diagnoosini:

Sügaval meie suure tuharalihase all asub üsna tagasihoidliku suurusega lihas nimega pirnlihas ehk musculus piriformis. Pirnlihas saab alguse ristluu piirkonnast ja kinnitub reieluu suure pöörla ehk trochanter major juurde ning osaleb puusaliigese liigutamises ja stabiliseerimises. Tähelepanuväärseks teeb asja aga see, et pirnlihase vahetus läheduses kulgeb istmikunärv ehk nervus ischiadicus. Enamikul inimestel kulgeb istmikunärv pirnlihase alt. Anatoomilisi variante on aga mitmeid ning osal inimestest võivad närvi osad kulgeda lihase vahelt või ka läbi selle. Lisaks kuuele variandile (sh normaalne kulg, fotol), mida kirjeldatakse Beaton-Anson klassifikaatoris on veel üks anatoomiline variatsioon, mille puhul esineb väiksem lisapirnlihas (accessory piriformis) oma eraldiseisva kõõlusega.

Kui selles sügavas tuharapiirkonnas tekib kudede ärritus, lihaspinge või mehhaaniline surve närvile võivad sümptomid hakata vägagi meenutama klassikalist ishiast:

         ⚡ Tuhar valutab.
         ⚡ Pikalt istuda ei saa.
         ⚡ Autoga sõitmine muutub vastumeelseks.
         ⚡ Vahel kiirgub valu mööda reie tagakülge allapoole.
         ⚡ Võib esineda “põletust”, surinat või tuimust.

Ja inimene arvabki, täiesti mõistetavalt, et: „Mul on ishias.“ Aga probleem ei pruugi sel juhul lähtuda üldse lülisambast vaid just siinkohal tuleb mängu pirnlihase ehk piriformise sündroom.
Tänapäeval kasutatakse erialakirjanduses sageli veel laiemat mõistet sügava tuharapiirkonna sündroom ehk Deep Gluteal Syndrome. Süvitsi saab selle teemaga tutvuda näiteks selles PubMed Central® (PMC) lehel siin sest alati pole võimalik kogu süüd ainult pirnlihase kaela ajada. Istmikunärvi võivad sügavas tuharapiirkonnas mõjutada lisaks pirnlihasele veel teisedki lihased, sidekoelised struktuurid ja omavahelised “suhted”.
Ehk siis kokkuvõtvalt: piriformise sündroom võib tekitada ishiasega väga sarnast valu, ilma et algpõhjus oleks lülivaheketas.
Nüüd nendest lubatud testidest aga enne alustamist üks ülioluline märkus!

❗❗❗ Mitte ükski neist neljast kodusest testist ei anna alust 100% kindlusega väita, et: „JAH, just see ongi see üks ja ainuõige diagnoos!“ ❗❗❗

​Ei ükski arst ega ka füsioterapeut ei pane diagnoosi vaid üheainsa testi põhjal. Hinnatakse sümptomite iseloomu, valu paiknemist, ajalist kestvust, liikumist, lihasjõudu, tundlikkust, reflekse ja veel mitme erineva testi tulemusi koos.
Küll aga võivad need kodused testid anda suunava vihje, millisest piirkonnast probleem võiks lähtuda. Kõigile meile ju meeldis lastena arsti mängida – miks mitte siis ka nüüd vanemas eas proovida 🙃.

SI-liiges ehk ristluu-niudeluu liiges (articulatio sacroiliaca) ühendab ristluu vaagnaga. See piirkond võib põhjustada ühepoolset alaselja- ja tuharavalu, mis võib süveneda näiteks pikemalt seistes, istudes, kõndides või trepist liikudes.

• Heida selili kõvale pinnale.
• Painuta valuliku poole jalg põlvest ning aseta sama jala pahkluu või labajalg vastasjala põlve lähedale. Põlv on suunatud otse üles.
• Teine jalg jääb põlvest sirgeks. Jalad peaksid lähteasendis moodustama kujundi, mis meenutab „number nelja“.
• Lase painutatud põlvel rahulikult väljapoole vajuda. NB! Ära kasuta jõudu!
  
  

Mida jälgida?
Kui liigutus kutsub esile sinu tuttava sügava valu tuhara või ristluu kõrval, võib üheks võimalikuks valuallikaks olla SI-liigese piirkond. Kui valu tekib hoopis kubemes või puusa eesosas, võib see viidata rohkem puusaliigese piirkonna probleemile.
Üks oluline märkus siinkohal: üks positiivne FABER-test (tuntud ka kui Patricks test või nelja-kujuline test, füsioteraapias ja meditsiinis kasutatav tundlikkuse/valu esilekutsumise test) ei tähenda automaatselt sakroiliiti ega SI-liigese düsfunktsiooni. Füsioterapeudi läbivaatusel kasutatakse SI-liigese seisukorra hindamiseks tavaliselt mitut nn. provokatsioonitesti koos.

TEST nr 2

See on üks päris tüüpiline ja jätkuvalt levinud eksiarvamus, et valu algpõhjus on ilmtingimata seal, kus patsient valu tunneb.
Puusa välisküljel asuvad tuharalihaste kõõlused ja limapaunad ehk bursad, väikesed vedelikuga täidetud kotikesed, mille ülesanne on vähendada hõõrdumist luude, kõõluste ja teiste kudede vahel. Kui puusa välisküljel asuv trohhanteerne bursa muutub põletikuliseks, võib tekkida valu reieluu ülaosa ja suure pöörla ehk trochanter major’i piirkonnas. Valu võib kanduda ka tuharapiirkonda ning põhjustada valulikkust kahjustatud kehapoole tuharalihastes.
Ühe võimaliku diagnoosina on siin siis trohhanteri bursiit. Tänapäeval kasutatakse sagedamini laiemat mõistet Greater Trochanteric Pain Syndrome ehk suure pöörla valusündroom, sest sageli pole probleem ainult limapaunas, vaid ka gluteaalkõõlustes ja neid ümbritsevates kudedes.

Kodune test on siin erakordselt keeruline -

• viska pikali! (Just nimelt! :))
• Heida tugevamale madratsile või muule sobivale pinnale valuliku puusa peale külili. Ole selles asendis minut-kaks-kolm.
  
  

Mida jälgida?
Kui puusa välisküljel tekib otsese surve tõttu kiiresti tugev tuttav lokaalne valu, tasub kahtlustada suure pöörla piirkonna kudede probleemi. Tüüpiline kaebus on seejuures sageli, et: „Ma ei saa selle külje peal magada.“
Sageli on valulik ka puusa välisküljele vajutamine, pikem kõndimine, trepist liikumine või ühel jalal seismine. See ei ole klassikaline ishias ning probleemi ravi on hoopis teistsugune kui närvijuure ärrituse puhul. Füsioterapeut kasutab ka siinkohal seda va provokatsioonitesti.

TEST NR 4

Nüüd siis ringiga lõpuks tagasi selle diski sopistumise juurde.
Üks klassikalisemaid teste alaseljast lähtuva närviärrituse hindamiseks on nn “sirge jala tõstmise” test, mida tuntakse ka Lasègue’i testina.

• Heida selili tugevamale pinnale, mõlemad jalad sirged.
• Lõdvestu.
• Palu kaaslasel tõsta valulikku jalga aeglaselt kannast ülespoole, hoides samal ajal oma põlve sirgena. Teine jalg peab jääma maha!

Mida jälgida?
Hamstring’ide (reie tagumine lihasgrupp ehk reie tagalihased) elastsus on meil paljudel kehvake ja mõnelgi inimesel hakkab juba 40 kraadi juures nägu meenutama kedagi, kellelt parasjagu pangakaardi PIN-koode välja pressitakse. See aga pole veel positiivne närvitest.
Oluline on, kas tekib see mööda jalga kiirguv valu, põletus, sipelgad ehk surin või elektrilöögilaadne aisting. Eriti tuleks jälgida sümptomite tekkimist umbes 30–70 kraadi vahel. Selline tulemus võib toetada kahtlust, et istmikunärvi moodustav närvijuur on ärritunud. Aga kas sellest võib järeldada, et tegu on diski sopistumisega – Ei!
Ja seda tahan siinkohal veelkord rõhutada. Sirge jala tõstmise test aitab hinnata närvistruktuuride ärritust, kuid ei näita meile läbi naha lülivaheketast. Ja samuti ei pane MRT-diagnoosi. Närvijuurt võivad mõjutada peale diski herniatsiooni ka muud struktuurid ja seisundid.
Seetõttu vaatab füsioterapeut lisaks näiteks tundlikkust, lihasjõudu, reflekse, valu leviku mustrit ning seda, kuidas sümptomid reageerivad lülisamba ja alajäseme erinevatele liigutustele.

NII ET, KUI TEST NR 4 OLI POSITIIVNE, SIIS ONGI ISHIAS?
​Võimalik. Aga teeks mõisted veel natuke täpsemaks. Rahvasuus nimetatakse ishiaseks sageli peaaegu igasugust valu, mis liigub tuharast jalga. Kliiniliselt on asi pisut keerulisem.

• Kui alaselja piirkonnas on närvijuur ärritunud ning see põhjustab mööda jalga levivat närvivalu, räägime sageli radikulaarsest valust ehk ishiase sümptomaatikast.
• Kui närvijuure funktsioon ise on häiritud ja lisanduvad näiteks objektiivselt mõõdetav lihasnõrkus, tundlikkuse muutus või reflekside häire, kasutatakse mõistet radikulopaatia.

See vahe võib patsiendi jaoks tunduda meditsiinilise tähenärimisena, kuid raviplaani seisukohalt on see oluline.
​

Kodustes tingimustes polegi suuresti võimalik vahet teha ja just see ongi kogu selle artikli mõte, sest:

• Mõlemal juhul võib esineda tuharavalu.
• Mõlemal juhul võib valu kiirguda reie tagaossa.
• Mõlemal juhul võib esineda nn põlemise tunnet või “surinat”.

Mõned vihjed siiski on.  Piriformise  või sügava tuharapiirkonna probleemi puhul on valu sageli kõige tugevam just tuharas ning pikk istumine võib olla eriti ebameeldiv. Puusa teatud asendid ja sügava tuharapiirkonna surve võivad sümptomeid provotseerida. Piriformise sündroomi diagnoos ei ole lihtne ja täna pole olemas ühtainust kuldstandard-testi. See on suhteliselt harva esinev ja sageli välistamisdiagnoosi tulemus.

Lülisambast lähtuva ishiase puhul võib valu kulgeda selgemalt mööda jalga allapoole ning sellega võivad kaasneda tuimus, tundlikkuse muutused või lihasnõrkus. Sümptomeid võivad mõjutada alaselja liigutused ning mõnel inimesel ka köhimine või aevastamine.
Päriselus pole inimkeha kahjuks nagu Excel ja kõik linnukesed ei mahu etteantud lahtritesse. Mõnel inimesel võib korraga esineda nii alaseljaprobleem, kui sügava tuharapiirkonna ülekoormus ja siinkohal hakkabki kodune “detektiivitöö” vaikselt tupikusse jooksma.
​

Sest need võivad aidata sul enda sümptomeid paremini mõista ja selliselt oskad vastuvõtul juba esmavisiidil füsioterapeudile öelda näiteks:

     "Kui ma külili valusa puusa peal laman, läheb kohe hullemaks."                                               või                                            „Number nelja asendis lööb täpselt tuttava valu sügavale tuharasse.“
                                                või
                    „Sirget jalga tõstes läheb valu sääreni välja.“

See kõik on väga väärtuslik info. Tee need neli testi läbi ja pane tähele, kus valu tekib, kuhu see liigub ja milline liigutus selle esile kutsub ehk mis seda muudab. Millal on valu häirivam või ägeneb – kas ärkvel olles või magades.
Füsioterapeudi vastuvõtul saab objektiivselt hinnata, kas sümptomid johtuvad pigem lülisambast, närvijuurest, puusaliigesest, SI-liigese piirkonnast või sügavatest tuharalihastest. Lisaks saab kontrollida lihasjõudu, tundlikkust, reflekse, närvikoe liikuvust ning seda, millised liigutused sümptomeid suurendavad või vähendavad.
Alles siis saab hakata rääkima mõistlikust raviplaanist sest kui probleem on Piriformise piirkonnas, ei ole mõtet ravida diski sopistumist. Kui probleem on närvijuures, ei pruugi lõputu tuharalihase masseerimine asja lahendada vaid see vajab hoopis teistsugust koormuse juhtimist ja harjutusi.

☝ Õige ravi algab võimalikult varajasest ja korrektsest diagnoosist! 

PS! Need va “provokatsioonitestid” ongi üheks põhjuseks, miks füsioterapeudi visiit võib valus olla ja miks see ebamugavustunne võib anda endast märku ka veel päev(i) hiljem.
​

​Mõne asjaga tuleb minna otse tohtri juurde. Kui tuhara- või jalavaluga kaasneb näiteks:
​
     ⚡ kiiresti süvenev lihasnõrkus;
     ⚡ jalg ei “kanna” korralikult;
     ⚡ tekib tundlikkuse kadu lahkliha ehk „sadulapiirkonnas“;
     ⚡ muutub või kaob põie või soole kontroll.

või esineb muu järsku süvenev neuroloogiline sümptom, tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole. Samuti vajavad arstlikku hindamist tugev trauma, palavikuga kaasnev seljavalu, seletamatu üldseisundi halvenemine või muud ebatavalised sümptomid.

​NB! Ühtegi inimest ega kassi visuaalide loomisel ei vigastatud. Sarnasus tegelike ja reaalselt elavate isikutega on täiesti juhuslik. 😉

Esmakordselt 29 Detsember 2019 avaldatud artikli parandatud/täiustatud versioon.

​​„Tere! Mul siin mure, et käisin siis arstil ja too palus mul oma hädadega hoopis füsioterapeudi poole pöörduda, sest mu disk on:

✔️ Paigast nihkunud; ​
✔️ Pooleks läinud;
✔️ Libastunud;
✔️ Kildudeks;
✔️ Välja vupsanud;
✔️ Välja libisenud
✔️ Ära kadunud ...
Äkki aitate? Lükkate tagasi või midagi?“

​Sarnase, küll mõningastes variatsioonides jutuga tullakse paraku nii minu, kui mu kolleegide juurde veel täna ja seda vaatamata suurele hulgale täiesti adekvaatsele infole, mis internetis vabalt kätte saadav. 

Diski probleemid moodustavad vaid väikese osa meie seljavalu põhjustajatest. Suurem osa valudest on seotud meie lihaste düsbalansi ning ülepingega ja seda siis mitte ainult seljalihaste vaid ka tuhara-, reite- ja kõhulihaste osas.​Õnneks on viimastel aastatel asjad paranenud aga seda ehmatavamalt mõjub, kui keegi taaskord, täiesti ootamatult, tuleb keegi jutuga, et tema selgroost on disk läinud lappama nagu Gerd Kanteri ketas ja see oleks vaja tagasi lükata.
​
Prooviks seda asja siis selgemaks saada, võimalikult lihtsas eesti keeles…kus vähegi võimalik. Jutt tuleb pikk ja kui lugeda ei viitsi aga kahtlused on, siis ära kannata vaid broneeri omale visiit: 

Aga alustame algusest ehk mõistetest ... 

✔️ Imetajatel on selgroog - inimesel on lülisammas. 
✔️ Lülisamba lülide vahel asub lülivaheketas ehk disk.
✔️ Lülivaheketas on nö elastne “padi”, mis summutab koormust ja võimaldab
​      liikumist.

Kui pikemalt, siis disk on elastsest geeljast koest tehtud "amort", mille üles­andeks on löökide pehmendamine, kaitsmine põrutuse eest ning mis laseb meil selga igas suunas pöörata ja painutada. Lülivaheketas koosneb põhiliselt kahest osast:

• pehme, tarretiselaadne suure veesisaldusega käsnollus nimega nucleus pulposus ehk säsituum.
• annulus fibrosus ehk kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnev sidekoeline väline rõngas ehk fibroosvõru.

Neile kahele lisaks on veel diski ja luulise lülikeha vahel vedelikuvahetust võimaldav hüaliinkõhre ehk ülemine ja alumine pind. Lülivaheketaste vedelikukogus ja koos sellega ka raskuse kandmise võime vananedes väheneb ja kujuneb välja diski degeneratsioon ehk kulumine.

​​Siinkohal juba võiks inimese peas hakkama vaikselt tiksuma mõte, et kui meie diskid koosnevad suures osas laialivalguvast sültjast mateeriast, mida hoiab korsetina koos üks kihiline võru siis loogiliselt võttes väljasopistunud diski naljalt lülide vahele lihtsalt „tagasi ei lükka“.

Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks. 

Lülivaheketta sopistumise puhul saab rääkida neljast staadiumist, mis tegelikkuses veel omakorda jagunevad. Eri staadiumid võivad areneda välja järkjärgult aga ka staadiume vahele jättes, sõltuvalt kogetud trauma iseloomust. Närvivalu annab ennast märku keha selles pooles millised närvid parasjagu pitsunud on ehk disk võib sopistuda erinevates suundades.
​
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud Ameeriklased, eesotsas "North American Spine Society", "the American Society of Spine Radiology" ja "American Society of Neuroradiology'' luua alates aastast 2001 aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst (2014a uuendatud) on täies mahus ja tasuta lugemiseks leitav näiteks ka The Spine Journal veebilehel.​

Diski prolapsist ehk herniast saab rääkida siis, kui säsituuma ümbritsev fibroosrõngas on purunenud ja sees olev mass suuremal või vähemal määral välja valgunud. Esineb nii selja- kui jalavalu. 
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired. 
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad. 
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.

Meie lülisamba liikuv osa on jagatud kolmeks:

• Cervical ehk tservikaalne ehk kaelaosas. Valu kiirgub eelkõige kaelas, õlgades ja kätesse.
• Thoracic ehk torakaal ehk rindkere osa. Valu kiirgab rindkeresse.
• Lumbar ehk lumbaal ehk nimmeosa. Valu kiirgab tuharasse, reide ja sääreossa kuni varvasteni välja. Üldjuhul on valuaistingud unilateraalsed ehk kiirguvad vaid ühes kehapooles. Nimmepiirkonna lülivaheketta  lsopistumised on kõige sagedasemad.

Ülaltoodule lisaks on siis Sacrum ehk ristluu ja Coccyx ehk õndraluu või nagu rahvas kipub seda kutsuma - sabakont.

Kui kogete korraga kas väga tugevat seljavalu, mõlemapoolset kiirguvat jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle siis võib tegu olla väga ohtliku ja kohest kirurgilist sekkumist nõudva diski sopistumisega. Lülisamba selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega asub „närvipundar“ mida  kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba. ​

​​Lühidalt: Cauda Equina Sündroom on üldjuhul väga harva esinev kuid väga tõsiste võimalike tagajärgedega lülisamba nimmeosa diski sopistumisest tingitud haigusjuhtum.

Massiivne väljasopistumine leiab aset lülisamba nimmeosa L2/L3/L4 lülide piirkonnas ja viisil, kus sopistumine toimub diski keskel otse nimmekanalisse. Nimmekanal aheneb ning närvijuurtele saab osaks tugev pitsumine ja põletik. Selline diski sopistumine kannab nime Cauda Equina Sündroom (CES). Üksikud närvikiud liiguvad lülisambas läbi väikeste närvijuureaukude (ldn. Foramina), ristluust läbi jalgadesse ja jalalabadesse. Kõige suurem riskirühm on mehed, vanuses 45-64a.

Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline (kiirguv) jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli kadumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis halvimal juhul võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja.

​Aprillis 2015 avaldati üks mahukas uurimistöö a-sümptomaatiliste patsientide ja neil esinenud erinevate patoloogiate kohta (lülisamba degeneratiivsed muutused). Andmed koguti kokku eri andmebaasidest leitud CT, MRT ja röntgenuuringutest mis tehtud  aastavahemikus 1946 - 2014a. Ehk siis uuriti CT (Kompuuter Tomograafia) ja MRT (Magnet Resonants Tomograafia) uuringutel käinuid patsientide pilte, millistelt leiti kas lülivaheketta kulumist või sopistumist või muid lülisamba patoloogiaid aga kes ise sealjuures ei kurtnud ei seljavalu ega omanud muid kaebusi. Kõikide uuritute seast tuvastati kokku 3110 sellist a-sümptomaatilist indiviidi. 
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…​

​Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib lõppkokkuvõttes ikkagi ja ainult arst. Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroomi kahtluse korral tehakse koheselt MRT. Sellisel juhul on aga näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga, ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On´s siis tegu uue olukorraga või on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.

Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu sageli säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Tuginedes PubMed-s avaldatud uurimustööle on juba korra opereeritud lülivahekettal üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.
Diski sopistumise ehk herniatsiooni iseeneslikust paranemisest kirjutasime omal ajal ka ise ühe blogipostituse.

Ühe PubMed Central® (PMC) lehel avaldatud uuringu kohaselt hinnanguliselt 80-90% patsientidest ei vaja tegelikkuses kirurgilist sekkumist ja teise uuringu kohaselt on spontaanse regressiooni ehk keha enda võime haigusseisundist taastuda tõenäosusprotsendid sellised:

• 96% diski sekvestratsioon.
• 70% diski ekstrusioon.
• 41% diski protrusioon.
• 13% diski kummumine.

Sama uuringu kohaselt toimus täielik paranemine 43% diski sekvestratsiooni korral ja 15% diski ekstrusiooni korral. Ajaliselt võib paranemisele kuluda 9 - 12 kuud. Konservatiivne ravi koosneb üldjuhul füsioteraapiast, taastusravist ning alguses sageli ka valuvaigistavast tabletiravist. Häid tulemusi on saadud nii TECAR teraapia, kui ka õige toitumise lisamisest raviplaani, sest üha enam on infot, et teatavad toiduained kas soosivad või pärsivad põletike kulgu. Aina paremini mõistetakse ka psühholoogilise nõustamise vajalikkust ja kasutegurit valuga paremaks toimetulekuks ehk nn. pain management. 

Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka mitmeid teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad olla segadusse ajavalt sarnased diski sopistumisele. Näiteks vana hea Ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või -lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust. 

Seniks, kõike kõige paremat ja kohtumiseni!
Teie Füsioterapeut

NB! Ära jää üksi koju valu kannatama - alati on mingi lahendus 👇👇👇

Käimas on siis juba mõnda aega see tore osa aastast, mil usinamad korilased siirduvad pea igapäevaselt metsa seenele või siis marjule ning kätte on jõudnud ka tagumine aeg maast üles võtta ja keldrisse tallele paigutada talvekartul. Ebameeldiv osa aga mis sageli nende tegevustega kaasneb on „magus“ alaseljavalu ja lihaste kangus järgmisel hommikul. Tunne, mida vaid veidi aitas leevendada eelmise õhtu saun (saunast ja sellega seonduvast kirjutasime pisut siin ja kirjutame veidi veel ka tulevikus).

 Alaseljavalust ja mõningatest sellega seonduvatest müütidest.

Alaseljavalu tekkepõhjuste ja ravi kohta liigub ringi igasugu erinevaid teooriaid ja mõtteid, mõned rohkem – mõned vähem tõesed aga kuna homo sapiens on üks ütlemata keeruline elukas, siis mina isiklikult arvan, et absoluutset tõde ei ole ja saagi olla. See mis aitab üht patsienti ei pruugi aidata teist, kuigi pealtnäha on probleem sama.  Seljavalu üldse on üks enimlevinud valudest ja arvata võib, et igal rohkem või vähem praktiseerinud arstil-füsioterapeudil-kiropraktikul on välja kujunenud omad teooriad, mis üht või teist konkreetset valu põhjustab või siis kuidas midagi ravida. Viimasel kümnendil on alaseljavalu ravimisele kuluvad summad aga järsult kasvanud kuigi rahva tervis erilisi paranemise märke ei ilmuta - pigem vastupidi. Eks oma süü selles on nii meie (üha enam istuvas) eluviisis, kui ka aina kallinevates ravimites-kreemides-geelides. Igaljuhul näib mõistlik kogu see alaseljavaluteema pisut enam lahti kirjutada.

Alaseljaks ehk nimme-ristluu piirkonnaks nimetatakse seda selja osa mis algab rinnakorvi alt. Alaseljavalu ise on väga levinud valu, mida ilmselt iga inimene kogeb mingil hetkel oma elu jooksul. See valu võib olla väga tugev ning on ka üks sagedasi põhjuseid töölt puudumiseks. Samas, on alaseljavalu tihti „iseparanev“ aga kui mitte, siis leidub efektiivseid ravivõimalusi.
Alaseljavalu sümptomid võivad varieeruda tuimast ebamugavustundest kuni terava, torkiva valuni. Valu võib muuta vaevaliseks liikumise või takistada teid toolilt-voodist püsti tõusmast või sirgena seismast. Akuutne valu tabab teid ootamatult, tihti sporditrauma või näiteks mõne  eseme tõstmise tagajärjel. Valu, mis kestab kauem kui 3 kuud loetakse krooniliseks aga kui teie valu ei ole taandunud ning ei näita paranemise märke 72h möödumisel tuleks konsulteerida arstiga või mõne manuaalse terapeudiga.
Valu, mis järgneb raskete esemete tõstmisele või liigsuure koormusega treeningule on enamasti tingitud lihaspingest. Vahel aga on alaseljavalu põhjustatud väljasopistunud diski poolt. Disk survestab närvi ning valuaistingut on tunda kiirguva valuna tuharast kuni jalalabani. Seda valu nimetatakse ka ishiaseks. Samuti võivad olla valu põhjustajateks seljalülide fassettliigeste põletik. Ning oluline on tähelepanu juhtida asjaolule, et tihti tunneb inimene küll valu alaseljas aga põhjus võib asuda hoopis mujal asetsevates lihastes-sidemetes.
Alaseljavalu sümptomid, mis vajavad kohest reageerimist!  Kui tunnete tugevat valu alaseljas, mis on järgnenud kukkumisele või vigastusele on vaja ennast  lasta koheselt üle vaadata .Teised alaseljavaluga kaasuvad sümptomid, mis vajavad kiiret arstlikku kontrolli on, kui teil kaob kontroll oma soole või põie üle, nõrkus jalgades, palavik või valu köhimisel või urineerimisel.  Kontrolliks on mõistlik pöörduda suuremate haiglate EMO-sse. 

Ja nüüd te küsite, et kes on süüdi?

• Süüdlane nr.1: Teie töö 

Kui teie tööülesanneteks või selle osaks on näiteks tõstmine, tirimine, paigutamine või miski muu tegevus mis paneb teid oma selgroogu pöörama ja painutama, siis see tegevus võib tuua endaga kaasa alaseljavalu. Kuigi, ka terve päev kontori lauataga istumine kätkeb endas samuti ohtusid, eriti kui teie tool on ebamugav või vastupidi – soosib „lösutamist“. Sellest viimasest  - Homo Computerus – saab lugeda siit.

• Süüdlane nr.2: Teie kott 

Vaatamata sellele et, te kannate oma seljakotti, käekotti, spordikotti, koolikotti jne ühel õlal on ikkagi teie alaselg see, mis toetades teie ülakeha kannab sealjuures siis ka igat lisandunud raskust mida te omale õlale olete võtnud. Nii ka näiteks täiesti tühi kott võib pingestada alaselga, eriti, kui kannate seda päevast päeva. Seega, kui te just peate sageli kaasas kandma endaga suurt raskust kaaluge ratastel variante.

• Süüdlane nr.3: Teie treeningrutiin 

Ülepingutamine spordisaalis või golfirajal on üks sagedasematest lihaste ülekoormuse põhjustest ning see ülekoormus omakorda lõpeb alaseljavaluga. Eriti altid olete sellisesse nõiaringi sattumisele juhul, kui teie töönädal möödub staatilises sundasendis ja siis nädalavahetusel siirdute pikkadeks intensiivseteks tundideks end agaralt „rehabiliteerima“  jõusaali või terviserajale.

• Süüdlane nr.4: Teie kehahoiak 

Teie emal oli ja on jätkuvalt  õigus, kui ta teid korrale kutsub, et te seistes ajaksite selja sirgu või ei vajuks toolis istudes kõveraks. Teie selg toestab teie kaalust tingitud koormust kõige paremini kui te ei lösuta.  See tähendab istumist hea nimmetoega toolil, õlad taga, jalad toetatud väiksele jalakõrgendusele. Seistes jagage keharaskus võrdselt mõlemale jalale. 

• ​Süüdlane nr. 5: Väljasopistunud disk 

Lülisamba lülide vahed on polserdatud geeljate kettakujuliste padjakestega mida kutsutakse diskideks. Diskid koosnevad säsituumast ja seda ümbritsevast sidekoelisest võrust ja on altid vanusest või vigastustest tingitud kulumisele. Nõrgenenud disk võib rebeneda või välja sopistuda ning selle tulemusena avaldada survet ümbritsevatele kudedele ja närvijuurtele mis toob endaga kaasa üliintensiivset valu.

• Süüdlane nr. 6: Kroonilised vaevused 

Mitmed kroonilised vaevused võivad viia alaseljavalude tekkeni.  Spinaalstenoos on  lülisambakanali kitsenemisega seotud haiguslik seisund mis võib tuua endaga kaasa surve seljaaju närvijuurtele. Lumbaalstenoosi ehk nimmekanali stenoosi  korral aheneb lülisamba kanal, mille tulemusel pitsuvad nimmepiirkonna närvijuured. Sponduliit ehk lülisamba põletik viitab kroonilisele seljavalule ja põhjustab selja kangust mis on tingitud seljalülide põletikust. Fibromüalgia põhjustab laialdasi lihasvalusid, sealhulgas seljavalud, samuti puukborrelioos ehk Lyme’i Tõbi. 

Kes kuuluvad alaseljavalu riskigruppi? 
Lühidalt – kõik! Mõningatel andmetel 80% mõningatel lausa 90% inimestest kogeb mingisugust seljavalu ühel või teisel eluetapil. Enamus neist saab oma alaseljavalu esmakogemuse kuskil 30ndate eluaastate lõpuks. Tõenäosus, et teid tabab alaseljavalu suureneb vanusega. Muud riskitegurid on ülekaal, passiivne eluviis ja tööd/tegevused,  mis hõlmavad endas raskuste tõstmist ning töö sundasendis.

Alaseljavalu diagnoosimine 
Diagnoosida saavad arst-kiropraktik-osteopaat aga meie med. süsteemis pädeb hetkel ainult arsti diagnoos! Et aidata oma arsti tuvastada alaseljavalu tekke põhjust olge täpne oma valu iseloomu kirjeldamisel, millal valu algas, kirjeldage kaasuvaid sümptome ja kui on, siis ka varasemaid (kroonilisi) valu juhte. UH, MRT ja röntgenülesvõtted on olemasolu korral mõistlik kaasavõtta aga teie arst suunab vajadusel teid täiendavale uuringule ka ise.

Kodune ravi. 
Kuna (ala)seljavalu on enamasti põhjustatud lihaste ülekoormusest, siis sageli on ta iseparanev. Teatud tegevustega samas on võimalik taastumist kiirendada. Lühike voodirahu, soojendavad padjad-pudelid või ka soe vann aitavad lihasvalu ajutiselt  leevendada (ettevaatust selle vanni käigus külmetamisega). On igati mõistetav, et kui teie selg valutab siis hea meelega te voodist ennast välja ei ajaks, kuid kui tegu on lihasvenitusega siis teie arst soovitab teil naasta oma igapäeva elu juurde nii ruttu kui võimalik. Erinevatest internetis levivatest uuringutest võib välja lugeda, et rohkem kui kaks-kolm voodipäeva võivad valu hoopis hullemaks teha ja lihaste toonus ning painduvus hakkavad tasapisi hoopis veelgi vähenema.

Jooga ja Pilates. 
Kui teie seljavalu pole taandunud ca 3 kuu jooksul siis abi võib leida joogast ja pilatesest. Ühes uurimustöös anti ühele osale grupist raamatud soovitustega, kuidas oma seljavalu ravida ja teine osa käis lihtsalt 12 nädalat joogatundides. Viimased kogesid oluliselt vähem seljavalu ning nende paranenud enesetunne kestis veel mitmeid kuid peale treeningute lõppu. Samas uuringus oli ka öeldud, et leevendust leiab ka lihtsalt venitusharjutusi tehes. Veenduge aga, et teie treener omab piisavalt kogemust seljahaigete treenimisel ning oskab erinevaid harjutusi vastavalt valu eripärale ja põhjustele modifitseerida.
​
Akupunktuur. 
Kas akupunktuuriga saab alaseljavalu ravida? Uurijad jagunevad siin mitmesse leeri. On olemas uuring mis hõlmas üle kuuesaja pikaaegse seljavalu käes vaevelnud täiskasvanud katsealuse ja mille tulemused on mõneti üllatavad. Need testgrupi liikmed kellel stimuleeriti akupunktuuri punkte (hambatikkude abil), said samad head ravitulemused kui need, kellel  tehti nö „päris“ akupunktuuri - nõelte abil, kas individuaal kui standardiseeritud programmi alusel. Omamoodi üllatus oli ka see, et pärast 7 nädalt kestnud  ja 10st seansist koosnenud ravi  olid kõik need testgrupi liikmed, kellele tehti või simuleeriti akupunktuuri saanud olulist leevendust oma seljavaludele võrreldes selle osaga grupist keda raviti tavapäraste meetoditega (tabletid, geelid jne).

Selgroo manipulatsioon - kiropraktika. 
Kiropraktikud ning ka osteopaadid kasutavad alaseljavalu raviks selgroo manipulatsiooni – kätega avaldatakse survet selgroo lülidele ning seda ümbritsevatele kudedele. Selline ravimoodus aga ei pruugi  sobida alati ja  igaühele.
​
Massaaž ja Füsioteraapia. 
Massaaž pakub leevendust seljavalu puhul. Eriti, kui seda kombineerida harjutuste ja venitustega. Uuringutest selgub, et patsiendid, kes rakendasid kõiki kolme tegevust korraga said tagasi oma mobiilsuse kiiremini ja kergema vaevaga  ning kogesid vähem nii pikaajalist kui lühiajalist valu. Kui aga alaseljavalu on teid aktiivsest elust juba pikalt eemal hoidnud siis hästi planeeritud  taastusravi on abiks lihaste tugevdamisel  kiirendamaks teie naasmist oma igapäeva tegevuste juurde. Manuaalne füsioteraapia ja füsioterapeudi juhendamisel tehtavad venitused, tugevdusharjutused ja madala koormusega kardiotreening (nt. Kepikõnd), tõstmaks toonust ning andmaks võhma aitavad teil taastuda ilma selga liigselt koormamata.

Medikamendid-süstid. 
Nõrgemat sorti alaseljavalu saab enamasti leevendada käsimüügiravimitega. Valuvaigistavad kreemid aitavad lihasvalu korral. Tugeva või kroonilise valu korral kirjutab valuvaigistava retseptiravimi teile teie raviarst. Kui lihtsamad teraapiad ja ravimid ei aita võib teie arst soovitada teile valuvaigistavaid süste. Üks enam teadaolevaid protseduure on blokisüst ehk siis närvikanali blokaadi süst, mis on suunatud põletikulise närvijuure tuimestamiseks. Üldjuhul  sisaldavad sellised süstid steroidsed ravimeid.

Operatsioon. 
Kui kauakestev valu takistab juba teie igapäeva elu ning kõik eelnev pole andud tulemust siis võib osutuda vajalikuks lõikus. Olenevalt, mis on lõikuse näidustuseks võib kirurg eemaldada teilt väljasopistunud diskiosa, laiendada ruumi selgroo  ümber ja/või ühendada omavahel kaks selgroolüli. ​

Kuidas vähendada alaseljavalu tekkepõhjuseid?
Siinkohal tuleb kohe alustada ühest järjekordsest müüdist:  vähendamaks vigastuste riski peaks selg olema võimalikult painduv. Vastupidi! - et vähendada riski saada tõsisem seljatrauma peab teie selg olema pigem üksjagu jäik. Kanadas asuva Waterloo ülikooli kinesioloogia professor ning tunnustatud selgroo biomehhaanika spetsialist Dr. Stuart McGill toob võrdluseks silla analoogi. Liig liikuv ja paindlik sild, nagu seda on näiteks rippsild, pole väga vastupidav ning rasketes tingimustes puruneb kergesti. Samal põhjusel vajab meie selg selleks, et koormusele vastu pidada parajal määral jäikust. Küll aga kui „sild“ on täiesti monoliitne ja jäik on too tuule ja tormise vee poolt tekitatavatest kahjustustest tingitud mõranemisele üsna vastuvõtlik. Paindlikkust vajame me eelkõige oma puusades, põlvedes ja hüppeliigestes. Samamoodi on suur müüt see, et selg peab olema väga tugev. Tegelikult ei vigasta inimesed oma selga üldjuhul mitte üht suurt ja rasket  asja tõstes vaid pigem mitut väiksemat asjakest ning seda tegevust siis pika aja vältel järjepidevalt korrates. Seega oma kümnete ja kümnete kurgi-, moosi  ja  seenepurkide põrandalt riiulisse ladumisega on tõenäosus oma seljale liiga teha kordi suurem kui korra või kaks ämma juures diivanit ühest seinast teise tõstes. Mida aga teil vaja on, on vastupidav selg.

Selja tugevdamine. 
Istesse tõusu harjutused ei aita kaasa teie selja paremale tervisele ning kuus-pakk kõhulihased ei ole märk vastupidavast seljast vaid lihtsalt järjekordne müüt. Kaks harjutuste tüüpi, mis aga võivad olla abiks seljavalude vähendamisel on painduvus ja venitusharjutused. Painduvusharjutuses ette kummardudes te venitate oma selja ja puusa lihaseid. Sirutusharjutuses te painutate end tahapoole ning arendate neid lihaseid mis toestavad selgroogu ja venitate kere eesmisi lihaseid. Ühe näitena oleksid jalatõsted, mida tehakse põrandal kõhuli olles ja samas asendis keretõsted jalad maas. Aga sõltuvalt sellest, mis on teie seljavalu põhjustajaks on siiski ka mõningaid harjutusi mida teha ei tohiks. Rääkige kindlasti enne harjutustega alguse tegemise oma terapeudiga sellest, mis tüüpi harjutused on teile lubatud.

Seljavalu ennetamine. 
Inimkeha vananemisest tingituna ei ole olemas mingit kindlat viisi kuidas alaseljavalu ennetada, kuid on tegevusi aitamaks teid vähendada seda riski. Jälgige oma kehakaalu ja hoolitsege, et see püsiks normi piires. Treenige ja liikuge regulaarselt. Koormuste tõstmisel kasutage oma puusi, mitte selga ega jalgu. Ka see viimane „jalgadega tõstmine“ on samuti müüt. Korrektne tõstetehnika asetab koormuse teie puusadele mitte põlvedele. Sügav kükk ajal kui raskust tõstate toob endaga kaasa pikemas perspektiivis põlve artriidi kuna te ülekoormate raskusega põlvekedra kõõluse, surudes põlvekedra elik patella reieluu põntade vahele. Pärast mitmeid korduvaid liigutusi kulutab ülekoormus ära kõhre põlvekedra all tuues sellega kaasa kõige levinuma tõve - põlve osteoartroosi.

​Hoolitsege selle eest, et teie töökoht oleks ergonoomiline ja tööasend ei „aitaks kaasa“ alaseljavalu tekkele. Vältige sundasendeid. Müütide müüt on aga see, et kui teil on sagedased alaseljavalud siis lihtsalt „leppige sellega“ ja elage edasi. Enamik seljavaludest on ennetatavad või ravitavad. Seljavalude ennetamiseks külastage oma terapeuti juba enne valude ilmnemist - siis  kui te tunnete end „elu vormis“. Paluge tal kontrollida  teie üldfüüsist ja lihaste seisukorda ning anda teile oma hinnang teie liikumisaparaati tulevikus ohustada võivatest riskiteguritest võttes aluseks just konkreetselt teie igapäeva tööd-tegemised, vajadused, harjumused ning elu- ja liikumisviisid. Ning siis ka muidugi soovitused-harjutused nende riskitegurite maandamiseks.

Ja pika jutu lõpetuseks:

​Olge ja jääge positiivseks ning külastage regulaarselt oma Füsioterapeuti - ka see aitab väga palju kaasa Teie alaseljavalude ennetamisele või nendega toimetulemises.

Teie Füsioterapeut!

Gluteus Medius on nimekirja tipus lihastest, mis põhjustavad alaseljavalu ja tugevat puusavalu. Tihti aetakse seda segi paljude neuroloogiliste probleemidega alaseljas ehkki samas ei saa neid ka välistada. Pigem võiks esmalt vaadata Gluteus Mediuse poole ja kui sealt valulikke tsoone ei leita siis võiks otsida alaselja valu tekkepõhjust mujalt. Gluteus Medius on väga tugev ja tihke lihas mille põhiülesanne on meil võimaldada kõndida sirgelt ja temale laskuv koormus võib olla kahekordne võrreldes meie keha raskusega. Ülekaalulisus süvendab omakorda lihasele mõjuvat koormust ja tihti on ka rasedusaegne kaalutõus  rasedaid nii tihti kimbutava seljavalu algpõhjus. Hiljem süvendab seda valu veelgi harjumus kanda last ühel puusal. Samuti võib ta anda tugeva valu  puusa nii, et muutub raskeks lamada sellel küljel mis valutab ja see omakorda võib meid viia mõttele, et meie puusaliigesega on midagi tõsist lahti. Igal juhul enne, kui tõsisemalt hakata mõtlema puusaliigese vahetusoperatsioonile võiks proovida abi leida kas enesemassaažist või tulla füsioterapeudi juurde.
​
​Gluteus Minimus annab valu tuhara alaosast alates mööda jala väliskülge alla kuni hüppeliigeseni, kõndimine või ka toolilt tõusmine on valulik. Samuti tekitab ta konditsiooni mida kutsutakse ishiaseks ehk istmikunärvivaluks . Samas tuleb meeles pidada, et ishias ei ole omaette diagnoos, vaid pigem vaevuste ja sümptomite kogum ning üldine mõiste, tähistamaks igasugust nimmepiirkonnas esinevat ja/või jalga kiirguvat valu. Meenutage siinjuures Tootsi, kes Venemaalt naastes pidi  läbima terve rea erinevaid rahvameditsiini kuure selle valu leevendamiseks. Valuaistingud jalas, mida need trigerid põhjustavad võivad olla nii intensiivsed ja tõsised, et ka vähemkogenud meditsiinitöötaja võib ekslikult selle valu põhjuseks pidada hoopis Sciaticat ehk ishiast - suure istmikunärvi, mis kulgeb läbi tuharate jalga, valu. Viimane on küllaltki sage valediagnoos valule mis paikneb just selles piirkonnas. Pikemalt on Ishiase ehk Sciatica teema lahti kirjutatud artiklis: "Kas Ishias Pirnlihase sündroom?"

Lisaks, ennetamaks neid ebameeldivaid sümptomeid, on massaaž nendele lihastele oluline sest sagedasti nad juba peidavad endas trigerpunkte. Küll selliseid, mis ei ole enne tundlikud ja valulikud kuniks neile survet ei avaldata (nn latentsed trigerpunktid). Samas aga võivad nad juba olla süüdi lihaste jäikuses, raskustundes, kerges ebamugavustundes ja valus puusades ning tuharates ja mis omakorda kiirgub edasi jalga. Valud labajalas, hüppeliigeses  ja põlves aga toovad endaga kaasa muudatused meie normaalses liikumismustris mis omakorda koormavad selle loo peakangelasi ja tekitavad nn „surnud ringi“.

Nende kahe lihase osatähtsus valu tekitamises on sagedasti alahinnatud sest need „võtme“ trigerpunktid Gluteus Mediuses ja Minimuses asuvad eemal, puusa välisküljel kuid ebamugavus- ja valutunne mida nad põhjustavad annab endast märku keskselt alaseljas ja mööda tuharaid ning jala väliskülge mööda alla. Seda valu tuntakse kui kanduvat valu. Samasugust kanduvat valu tunnevad inimesed näiteks infarkti läbi elades – valutunne levib õlga ja kätte. Teravamalt tunnevad inimesed seda kanduvat valu just oma tuhara all mistõttu seda sageli ekslikult peetaksegi ishiaseks.Gluteus Medius ja Minimus ei peida endas mitte ühte konkreetset paikset trigerpunkti vaid pigem on tegu väikese alaga kus võib leiduda kas üks või mitu trigerpunkti.

Häid harjutusi leiab kindlasti ka YouTube'st ja alati aitab Teid massaaži ning harjutuste ettenäitamisega muidugi ka ​Teie Füsioterapeut.