Eelmise aasta varasuvel tehti mulle ettepanek, millest oli raske keelduda! Sõita kaasa Füsioterapeudina Saaremaa sportlastega rahvusvahelistele Saarte Mängudele. Inglise kroonile kuuluv ning meie Vormsi saarestki väiksem Guernsey asub La Manche'i väinas Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Ma ei teadnud varem sellest kohast suurt enamat, kui et see on tõsielul põhineva romantilise filmi „Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts“ tegevuskoht ning mis juhtumisi on hetkel ERR Jupiteris vaadatav. 
​Maastik on seal nagu Võrumaa kuppelmaastik vaid selle erinevusega, et kaldale jõuavad otsapidi ka Atlandi ookeani lained, tõusu ja mõõna vahe 6h jooksul on ca 10m ning heinamaade, metsamassiivide ning kruusateede asemel on kiviparkett, kiviaiad ja kivimajad.

Nii ma seal vabadel hetkedel üles-alla usinalt trampisin ning käisin ka ujumas, kuniks kolmanda päeva väga varajastel hommikutundidel ärkasin tundega, et MITTE MIDAGI EI TUNNE oma vasakus käes, mille sõrmed ei allunud minu tahtele. Üldse ei varja, et järgnevatel tundidel sain teadlikuks ka sellest, mis tähendab hirm ja teadmatus tuleviku ees. Eemal perest, võõras riigis, kaaslaseks „dr. Google“ ja veel kõik need mõtted, mis peast läbi tormasid...helistasin naisele ja helistasin hotelli vastuvõtust omale kiirabi. Kiirabiga suheldes tundlikus taastus ning loobusin kiirabist ja läksin tagasi voodisse. Arvasin, et ju olin käe lihtsalt “ära maganud” ning muretsesin sel hetkel oluliselt rohkem selle pärast, kuidas nüüd kaugel Eestis keset sügavat ööd üles aetud naise ees end välja vabandan kuniks KÕIK KORDUS UUESTI! Vasakust käest kadus jõud ja igasugune kontroll. Uus kõne ja sedakorda sõit EMO-sse. Kohale jõudes, kohaliku aja järgi kuskil 3:30 paiku, viidi peast pilti tegema. Kella 9ks oli sarnaseid episoode kordunud veel 3-4 korral. KT-scan miskit ei näidanud, vereanalüüs ka korras ning kontroll käes taastunud. Lõpuks saabus doktor oma eht-inglasliku diagnoosiga: “Probably TIA Crescendo but perhaps not!” Jalutasin haiglast hoone ees asuvasse bussipeatusesse, seejärel apteeki aspiriini järgi.

​Abikaasa oli Eestis juba tegutsema asunud uurides omalt poolt seda Crescendo TIA asja ning möödaminnes jõudnud kirjutanud abipalve ka meie perearstile. Ehk siis "Dr. Google" ning PubMed olid pea ainus abi kuniks kell Eestis sealmaal, et Perearstikeskus ühendust võttis ning mõni aeg hiljem ka meie perearst dr. Tanel Laurberg isiklikult omapoolsed soovitused mulle kirja pani.

Siinkohal palusin omale appi antud asjas selgust tooma kardioloog dr. Merle Starkopf´i. Ta on üritanud mind korduvalt “korrale kutsuda” (loe: oma elustiili ja kehakaalu ning liikumisharjumusi parandama) viimased aasta-poolteist ning oli mulle juba varasemalt määranud näitudest tulenevalt vererõhku ja kolesterooli alandavad ravimid. Aga noh, “minuga ju nii ei juhtu” ja ravimid jäid sahtlisse … kuniks siis juhtus.

TIA ehk Transitoorne Isheemiline Atakk on lühiajaline, mööduv peaaju verevarustuse häire ning on peaaju infarkti ehk insuldiga sarnane seisund. Varasemalt on olnud TIA puhul kasutusel ka väljend miniinsult või mikroinsult. Ajuarteris moodustub tromb ehk verehüüve, mis takistab verevoolu ajju või südames tekib tromb, mis kantakse verega aju veresoontesse. Ajurakkudele eluks hädavajalikke toitainete ja hapniku varustamine katkeb ning ajurakud saavad kahjustada ja hukkuvad.

TIA episoodi saab diagnoosida kui sümptomid taanduvad alla 24 h ja see saab võimalikuks kui tromb lüüsub iseenesest.
Valdavalt pigem muusikamaailmast tuntud mõiste “Crescendo” tüüpi TIA diagnoosi puhul on tegu ebastabiilse neuroloogilise sümptomaatikaga ning TIA episood kordub lühikese aja vältel ja iga järgnev võib olla eelnenust ka intensiivsem.
 
Transitoorse ehk mööduva isheemilise ataki ehk TIA korral, erinevalt insuldist, on veresoonte ummistus lühiajaline, episood enamasti alla minuti kuni paari tunnini kestev ja püsivaid kahjustusi ei teki sest vastav aju osa on hapnikupuuduses vaid ajutiselt. Küll aga on leitud seos TIA ajalise kestvuse ja järgneva isheemilise insuldi tekkeriski suuruse vahel – mida kauem kestab TIA episood seda suurem on isheemilise insuldi tekkerisk.
 
Protsentuaalselt:

• Esimesed 24-48h peale TIA-t on kõige kriitilisemad! Selle aja jooksul kogeb nn päris Insulti ca 20% inimestest.
• Esimese 90 päeva jooksul on risk saada uut aju kahjustavat episoodi kuni 17%.
• Ca 30%-l inimestest, kellel on olnud TIA, tekkib insult lähikuude jooksul.
• ca 50% kõikidest insultidest leiab aasta jooksul TIA-st.
• Kuni 80% ajuinfarktidest pärast TIA-d on välditavad.

 
TIA nagu ka insuldi tekke soodustavateks teguriteks on:

• kõrgenenud kolesterooli ja veresuhkru tase;
• väheliikuv eluviis ja rasvumine;
• hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi;
• diabeet;
• Südamerütmihäiretest kodade virvendusarütmia;
• stressirohke elu;
• suitsetamine ning alkoholi liigtarvitamine;
• pahaloomuliste kasvajate olemasolu;
• mõned ravimid (sh kontratseptiivid) jpm.
  
  

Enamus neist riskifaktoritest on põhjuseks nn halba kolesterooli (LDL kolesterooli) sisaldavate naastude tekkeks veresoone seinas (ateroskleroos), mis omakorda soodustab verevoolu aeglustumist ja võimaldab trombi teket.
 
Üldlevinumad riskifaktorid, mida paraku ise mõjutada ei saa on:

• pärilikkus – suguvõsas varem esinenud TIA, insult;
• vanus  - vanuse kasvades risk haigestuda suureneb;
• sugu - mehed on suuremas ohus kui naised.

 
TIA sümptomid varieeruvad suuresti sõltuvalt sellest, milline aju piirkond on haaratud. Enimlevinumateks on:

• näo, käe või jala nõrkus, tuimus või halvatus, tavaliselt ühel kehapoolel;
• aeglustunud või segane kõne ja/või raskused teiste kõne mõistmisel;
• pimedus ühes või mõlemas silmas või kahekordne nägemine;
• äkiline ja/või tugev peavalu;
• vertiigo, tasakaalu või koordinatsiooni kaotus või minestamine;
• ebanormaalne maitse- või lõhnataju.

 
Trombist tekkinud verevaeguse ning hapnikupuuduse tingimustes võib iga minut hukkuda kuni 2 miljonit närvirakku ning sõltuvalt kahjustuse piirkonnast ajus varieeruvad ka sümptomid. Oma olemuselt TIA sümptomid suuresti ei erine insuldi omadest. Ajaline kestvus on lühem, sümptomid võivad olla kergemad. Võivad esineda üksikult, kuid ka mitmekesi koos. Et tegu just TIA sümptomitega, siis selle äratundmise teeb sageli keeruliseks see, et neid on lihtne enda jaoks nö välja vabandada:

• Ootamatu pearinglus – ma ei söönud täna lõunat;
• ei tunne oma kätt – magasin kehvasti,  käe peal;
• jalg kaob alt – vana põlvetrauma annab tunda jne...

 
TIA kahtluse korral pannakse diagnoos patsiendi läbivaatusel ja tuginedes lisauuringute tulemustele. Lisauuringutena on üldjuhul kasutusel

• peaaju MRT (Magnetresonantstomograafia);
• KT ehk Cat-scan (Kompuutertomograafia);
• kaelaarterite ja südame UH (Ultraheli);
• EKG 24-72h Holter-monitooring kodade virvendusarütmia episoodide leidmiseks
• spetsiifilised vereproovid jms.

Peale TIA episoodi sooritatakse ABCD2 test, hindamaks uue TIA episoodi kordumise ja/või Isheemilise ataki tekke riski.
Keerulisemaks teeb TIA ühese diagnoosimise see, et KT-st ja UH-st on kõige suurem abi siis, kui seda tehakse ataki ajal või vahetult peale seda. See on üks põhjus, miks on eluliselt oluline arsti juurde pöörduda koheselt, esmaste sümptomite ilmnemisel.

• Operatsioon tuleb teemaks, kui kaelaarteritest leitakse ummistus.
• Ravi on elukestev - ravimid, liikumine ning dieet.
• Ravi eesmärk – tulevikus TIA kordumise või insuldi tekke ära hoidmine. 

                                  Kardioloog, dr Merle Starkopf, Ida-Tallinna Keskhaigla,                                     City Tervisekliinik, OÜ Merle Kadarik

​See kogum ajutistest neuroloogilistest sümptomistest eelneb Insuldile kuskil kolmandikul TIA-d kogenud patsientide puhul. TIA on siis lihtsamalt öeldes “viimane hoiatus”. Samas aga ka võimalus, et end tõsiselt kätte võtta ja midagi oma elus muuta, enne kui päris hilja.

Tavajuhul ilmselt ei kirjutakski või kui, siis TIA või insuldijärgsest taastusravist. Aga kuna minust endast on tänaseks saanud Füsioterapeut, kes sai isiklikult tunda milleni viib oma keha hooletusse jätmine ja halbadest harjumusetest mitte loobumine, siis tunnen kohustust oma lugu teiega jagada ja olla endasugustele - kui nii saab öelda - “näitlikuks õppematerjaliks” või omalaadseks kogemusnõustajaks.

Kasutades siis nii oma erialaseid kogemusi, kui isiklikult läbielatut tahan ennekõike kirjutada sellest, kuidas füsioteraapia, liikumise ja spordi abil edasi minna selliselt, et ei teeks oma olukorda veel hullemaks. Ikka ja jälle satub minu lauale neid trauma-patsiente, kes Jaanilõkke ääres grilli taga õlleklaas käes sõlmivad sõpruskonnaga kihlveo stiilis “3 kuuga Ironman´le!!! Selle terviseks võtame ning hommikul teeme koos ühe kiire 10km metsajooksu sutsaka koos !”. Ja siis alustatakse täiesti ebamõistlikku ja tervist ning vaimu hävitavat treenimist esimese suurema trauma või kokku kukkumiseni.
 
Jah, kukuvad terviserajal või spordisaalis kokku ka täiesti tervislikke eluviise ning regulaarselt sporti harrastavad keskealised ja nooremadki. Paraku selgub hiljem, et vaatamata välisele vormile on nende veresooned olnud väga haprad või on taustal tiksunud mõni muu terviseprobleem. Lõppu ka üks üldhariv infokild – ühe keskmise 40 aastase inimese suurte arteriaalsete veresoonte seinte rõhu taluvus on kuskil 3 ATM. 20 aastasel ulmelised 4 ATM. Võrdluseks, teie auto rehvides jääb rõhk üldjuhul 1,8-2,2 ATM kanti. Ehk selleks, et üks veresoon lõpuks lõhkeks peab ikka tõsiselt “vaeva” nägema.

Ootamatult osutus kõige suuremaks väljakutseks info leidmine selles osas, mida inimene ise saab olukorra parandamiseks ära teha vahetult peale TIA kogemist ja selle ajal, et minimeerida seda esimese 24-48h kõrget "päris" insuldi tekke riski. Inimesed reisivad täna väga palju ning sageli sihtkohtadesse, kus kohene arstiabi võib osutuda keeruliseks. Et  soovitustel oleks rohkem kaalu siis siinkohal saatsin abipalve esmane käitumisjuhis kokku panna oma perearstile, dr Tanel Laurbergile:​

TIA, mida varasemalt on kutsutud miniinsuldiks, tekib peaaju mõne veresoone lühiajalise sulgumise tagajärjel, mille tõttu aju varustamine hapnikuga ajutiselt katkeb. TIA korral võivad esineda kõnehäired või kõnest arusaamise häire, jäsemete ootamatu nõrkus (käsi või jalg “ei kuula sõna”), ootamatu nägemishäire või tasakaalukaotus.
Selle olukorra tekkimise riskifaktoriteks on:

• kõrgenenud vererõhk
• suurenenud kolesteroolide tase veres
• suitsetamine
• tõusnud veresuhkru tase
• alkoholiga liialdamine
• südame rütmihäired
• pidev liigne stress ja töine ülekoormus

Kuna TIA on sageli eelhoiatuseks insuldile, on väga oluline pöörduda arsti poole viivitamatult kaebuste tekkimisel – esmajärjekorras tuleb kutsuda kiirabi või minna EMOsse, kus selgitatakse välja, kas tegemist on TIA-ga või insuldiga. Seejärel on oluline pöörduda perearsti vastuvõtule edasiste eluviisi ja ravisoovituste saamiseks. Meeles tuleb pidada, et kõige olulisema oma tervise hoidmisel saab inimene ise ära teha, vajadusel saab nõuandeid ja abi perearstilt:

• Oluline on hoida vererõhk kontrolli all, et see jääks alla 135/85mmHg. Määratud vererõhuravimeid tuleb tarvitada regulaarselt.
• Jälgige oma pulssi, et see oleks regulaarne ja ühtlane – südame rütmihäired võivad provotseerida insulti tekitavate trombide teket.
• Normaalne veresuhkru tase on hädavajalik veresoonte ja kudede tervise hoidmisel.
• Regulaarne mõõdukas füüsiline koormus aitab säilitada normaalset kehakaalu ja vaimset toonust. Treenimata on mõistlik vältida harjumuspäratult suuri kehalisi pingutusi.

• Hoidke  kolesteroolitase veres korras ning vajadusel alustage teile soovitatud farmakoloogilist ravi statiiniga. Kolesterooli taset saab määrata tervisekontrolli käigus vereanalüüsist perearsti või töötervise arsti juures, seda tehakse tänapäeval mõnikord ka apteekides.
• Suitsetamist ja alkoholiga liialdamisest on oma tervise hoidmiseks oluline vältida.
• Südame-veresoonkonna haiguse riskifaktorite esinemise korral on mõnikord vajalik kasutada Südameaspiriini – ses osas tuleb nõu küsida arstilt, sest sõltuvalt TIA põhjusest võib vajalikuks osutuda retsepti alusel saadav nn verevedeldaja.
• Jälgige, et teie uni oleks piisav ja kvaliteetne.
• Kui võimalik, vältige TIA esinemise järgselt lendamist esimesed 48h.

Mõned soovitused toitumise osas:
Alustage kohe ja jätkake ka edaspidi oma toidu tervislikumaks muutmist!​

• Vähendage küllastunud rasva (loomset päritolu rasv) ja transrasvade (margariinid) sisaldust toidus.
• Tarbige vähem nn “valgeid” süsivesikuid (suhkur, sai, makaronid).
• Punase liha tarvitamisel pidage piiri.
• Sööge rohkem kiudainerikkaid taimseid toiduaineid- köögivilju, täisteratooteid.
• Lisage menüüsse rohkem küllastamata rasvhappeid sisaldavaid toiduaineid (külmpressitud taimeõlid, seemned, pähklid), kala. Hea on nn Vahemere dieet.
• Toidu praadimise ja frittimise asemel eelistage aurutamist, keetmist, grillimist või hautamist.
• Vähendage soola sisaldust toidus ja tarvitage igapäevaselt piisavalt vett!
• Poes toiduaineid valides uurige etiketilt nende rasva- ja suhkrusisaldust.

Vältige alkoholi liigtarbimist ja loobuge suitsetamisest. Suitsetamisest loobumine vähendab haiguste tekke ja progressiooni riski olenemata sellest, kui vana inimene on või kui kaua ta on suitsetanud.
                                  Perearst dr. Tanel Laurberg, Rosenthali Tervisekeskus.
​

Peale arstlikku kontrolli ja eeldusel, et doktor on andnud loa, tuleb aga igal juhul alustada regulaarse liikumisega. Kui olete ülekaaluline või muude füüsiliste terviseprobleemidega, siis füsioterapeudi nõustamine koormuse, sobilike  harjutuste ja liikumisviiside osas on tarvilik vältimaks ülekoormustraumasid või ebaotstarbekat treenimist. Kui teile on määratud ravimid, siis lisaks Füsioterapeudi informeerimisele määratud ravimite osas on valitud treeningalad ja treeningplaanid mõistlik kooskõlastada oma raviarstiga.

Vajadusel ja võimalusel ning raviarsti heakskiidul tuleks teha koormustest.​​​​

Terve täiskasvanud inimese pulsisagedus puhke olekus on keskmiselt 60-80 lööki minutis. Treeningutel on tähtis hoida pulsisagedus optimaalne, mis on ca 50-80% maksimaalsest. Treenimiseks sobiva ohutu pulsivahemiku leidmiseks on lihtne arvutus:
Maksimaalse pulsi leidmiseks tuleb meestel 220-st lahutada oma vanus (naistel 226st). Näiteks 50-aastase terve mehe keskmine maksimaalne pulsinäit on 170 ja optimaalne pulss on 85-140 lööki minutis. Pulsi jälgimine on oluline treeningkoormuse tõstmisel ja pärast seda südame töö taastumise kiiruse mõõtmisel. Treeningutel jaotatakse pulss tsoonideks:

• Soojenduse tsoon - 50-60% maksimum pulsist 
• Aeroobne tsoon -  60-80% maksimum pulsist
• Anaeroobne tsoon algab peale 80%-i maksimum pulsist.

 
Lisaks annab pulsi jälgimine infot stressi, aktiivsuse ja öise unekvaliteedi hindamisel. Kiiret pulssi aitab maandada rahulik ja sügav hingamine, õues jalutamine.
 
Inimestel, kes on igapäevaselt mõõdukalt füüsiliselt aktiivsed, on ajuinfarkti risk 20% väiksem ja väga aktiivsetel 27% väiksem, võrreldes väheliikuvate inimeste riskiga. Füüsiline aktiivsus, 3– 4 korda nädalas ning tehes harjutusi mõõduka intensiivsusega 35-40 minutit järjest, aitab vähendada vererõhku ja kaalu, samuti soodustab vasodilatatsiooni ehk veresoonte laienemist ning edendab südame tervist.

• Esimestel kuudel tuleks eelistada pigem aeroobseid harjutusi, nagu mõõdukas/kiire jalutamine, kepikõnd, ujumine, rahulik jalgrattasõit või tants. Kui inimese füüsiline seisund võimaldab siis 3-6 kuu möödudes kõrgema aktiivsusega aeroobseid harjutusi, näiteks sörkjooks või mõõduka intensiivsusega pallimängud.
• Ka kontoris saab sporti harrastada – jala trepist kaks-kolm korrust üles-alla ja nii päeva jooksul kümme korda annab juba piisava koormuse.
• Treeningu kestvus võiks olla ca 50-60 minutit sest treeningtunni esimeses pooles kulutab keha energiaks suhkruid ning alles seejärel läheb rasvade kallale.

Rasvade põletamine toimub ennekõike mõõduka - mis on ca 60-70% teie maksimaalsest - pulsi ajal ning lisaks treeningu järgselt. Vältida tuleks, eriti alguses, kõrge intensiivsuse ja/või ebaühtlase koormuse ning adrenaliini- ja stressirohkeid spordialasid. Hoiduma peaks igasugusest tegevusest, mis põhjustab äkilist pulsitõusu. Anaeroobses tsoonis, ehk kõrge pulsi juures treenimine koormab südant eriti ja sellisel pulsil treenimine ei ole pikalt soovitatav ka tervele inimesele.

Saun pole esimestel kuudel soovitatav, hiljem võiks leilitemperatuur olla mõõdukas – ca 80C. Soojast saunast tulles võib toimuda kiire vererõhu langus, sellest tingitult tekkida pearinglus või minestuse oht mille tagajärjeks on kukkumine. Kuumast leilist otse jääauku hüppamine tuleb kindlasti välistada sest äärmuslik temperatuurimuutus tingib veresoontes muutused ja haiguse tõttu ahenenud ning kitsaste veresoontega inimestel võib selline karastamine lõppeda ebasoovitavate tagajärgedega. Mõõdukas karastamine jaheda duššiga (kui arst on loa andnud) on aga kasuks.
 
Vältige energiajooke – need pigem kurnavad organismi. Eelkõige energiajookides sisalduvate ainete (kofeiin, tauriin jm) tõttu võib tekkida veevaegus, südame rütmihäired,  närvilisus, ärevus ja tagatipuks unehäired. Sageli sisaldada need joogid väga palju suhkrut või teinekord sama ebatervislikke suhkruasendajaid ja seetõttu soodustada teise tüübi diabeedi tekkeriski.
 
Sea endale liikumisel realistlikud eesmärgid! Väikesed, selgelt sõnastatud ja ajaliselt fikseeritud vahe-eesmärgid ja kaugemad, suured eesmärgid. Ideaalis koosta või aruta see treeningplaan  läbi oma füsioterapeudi ja/või raviarstiga.
Kui tegeled lisaks veel ka kaalulangetusega pead kindlasti keskenduma lihastreeningule.
Oluline siinkohal on valida omale sobilik liikumisviis ja eelistada neid, mis pakuvad ka teie emotsionaalsele heaolule toitu. Kui vähegi võimalik kaasake tegevusse oma perekond – alustage igaõhtuste rahulike jalutuskäikudega, unustage pulsinäit. Õige pulsivahemiku tunnete ära nn kõnetesti abil. Ehk kui suudate kõndimise või sörkimise ajal vabalt edasi rääkida, on pulsinäit korras. Võtke seda, kui kaaslasega veedetud kvaliteetaega ja rääkige päris asjadest, mitte sellest “mida me õhtuks süüa teeme” või “millal sa lõpuks selle katkise kapiukse korda teed”. Kui te ei tea, mis need nn "päris asjad" on, küsige oma naiselt, küll tema teab! 

Lisaks Füsioterapeudi või personaaltreeneri nõustamisele on abiks lasta mõõta oma kehakoostist (BCA - Body Composition Analysis) ja seda ka sel juhul, kui peeglist vaadates või kaalu pealt vastu vaatavad numbrid on kõik OK.
Mõõda oma vööümbermõõt - meestel peaks see üldiste tervislikkuse normide kohaselt jääma alla 102 cm ning naistel alla 88 cm. Oluline on aga teada saada just ohtliku Vistseraalse rasva protsent – ehk siis selle rasva olemasolu, mida näpuga katsuda ei saa aga mis paikneb teie vöökohal ja ümbritseb siseorganeid.
​Selle nn kõhurasva ja arteriaalsete veresoonte seinte paksenemise ning hapraks muutumise vahel on leitud ka otsene seos. Üks viimase aja tähtsamaid tõdemusi teadlastel selles vallas on see, et rasvarakud – ennekõike vistseraalse rasva rakud on bioloogiliselt aktiivsed. Rasvkude on endokrinoloogiline organ, mis eritab hormoone ja teisi molekule millel on kaugeleulatuv mõju teistele kudedele.

Kehakoostise mõõtmised on näidanud ka seda, et vistseraalse rasva kõrge näitaja võib olla teinekord hoopis suurem probleem pealtnäha saledal inimesel, kui silmnähtavalt ülekaalulisel. Kes teemast rohkem soovib teada saada, siis Adipose tissue ja Visceral Fat inglise keeles on märksõna dr. Google´le.
Keha rasvasisaldusprotsendi ning vee- ja lihasprotsendi muutuste trendi jälgides saab aimu ka sellest, kas ja mille arvelt kaob kaal, kas treeningud toovad soovitud tulemusi ning kas lihasmass kasvab proportsionaalselt jne.
 
Veres toimuvate muutuste tulemust saab mõõta apteegis saada oleva koduse kolesteroolitaseme testiga ning ka usaldusväärsed vererõhuaparaadid täna ei ole luksuskaup. Üks selline on olemas ka meie kontoris ning seda mõõtmist saab soovi korral samuti regulaarselt Füsioteraapia vastuvõtu kavva lisada.

Käsi püsti, kellel on kodus näägutav kaasa: “pead sa ikka iga õhtu selle õlle lahti tegema? Äkki sa ei jooks nii palju! Vaata, kui palju sa juba kaalud! Kui suur on su kõht! Jäta see külmkapp rahule - vaata mis kell on! Sa norskad!”
Aga karm tõsiasi on paraku see, et neil kipub olema õigus. Enne aga, kui me ise ei ole valmis seda omale tunnistama ja kõige tähtsam selle teadmisega rahu tegema, ei ole me valmis ühekski tõeliseks ning kestvaks muutuseks. Meestena on meil omale 101 vabandust, miks need etteheited on väljamõeldud, ebaõiglased ja tegelikult meil neid probleeme ei ole. Pealegi, kuidas sa ütled sõpradele seal grilli ääres või saunalaval, et sa nüüd seda õlut ei võta või tervisepitsi ei tõsta. Piinlik ju, sest kohe antakse teada milline suss sa oled ja naise tuhvlialune. Aga vot, ütletegi, et olengi ja rõõmuga sest pigem olla tuhvli kui mulla all.

Tegelikult on inimesed teie ümber ennekõike mõistvad ja toetavad, eriti kui te neile kogu tegeliku taustaloo ära räägite. Mis veel olulisem, kui loobute või vähendate suitsetamist ning alkoholi tarbimist olulisel määral ja alustate liikumisega, siis mis teiega juhtub on see, et teie elu muutub palju värvilisemaks. Kaal langeb, nahk ja silmavaade muutub selgemaks, teie nahk lõhnab meeldivamalt, toidul on lõhn ja maitse, te jaksate füüsiliselt rohkem ning ühel hetkel vaatab peeglist vastu kui mitte noor Adonis siis 10 aastat noorem teie ise. Ja enne, kui arugi saate, on teie naine ise teid sealt tuhvli alt tagasi välja sikutanud – otse oma sängi ning ka see pool elust pakub taaskord kordades sagedamini ja pikemalt rõõmu, kui veel alles hiljuti. Mõlemale!

On üks ammune patsient kelle peale ma aeg-ajalt mõtlen, kui inimesed pöörduvad minu poole oma õlavöötme probleemidega. Õppisin siis esimest aastat Tartu Ülikoolis füsioteraapiat ja olin haiglas praktikal ülesandega välja mõelda taastusravi programme erinevate diagnoosidega patsientidele. Nende hulgas oli ka mees oma hullult kinnise ja meeletult valutava õlaga, oodates oma õlaoperatsiooni. Mina pidin talle välja mõtlema võimlemisprogrammi ja seda koos temaga läbi viima.
​
Toona, tänaseks juba 30 aastat tagasi puudus mul tegelikult igasugune ettevalmistus või kogemus, mida või kuidas teha, aga keda see varem ikka seganud on. Igatahes kuidagimoodi ta läbi tugeva valu võimles aga lõpetas ikka opilaual. Samal ajal oli mul nö tagumikutunne, et peab olema ka muu võimalus teda aidata. Seda, kas ta pikemas plaanis lõpuks terveks sai ma paraku ei tea. Oleks ma sel ajal teadnud ja osanud manuaalse füsioteraapia vallas kübetki sellest mida täna, läinuks sel härral ehk kõik teisiti aga seda ei saa ma paraku kunagi teada. See-eest oskan ja saan ma nüüd aidata inimesi, kes tunnevad end või mõne oma tuttava ära allpool toodus.

​Ei!
Külmunud Õla Sündroomiks ehk ka Külmunud Õlaks nimetatakse õlaliigest, mille normaalne liikumisulatus on oluliselt piiratud. Luud, sidemed ja kõõlused, mis moodustavad teie õlaliigese (glenohumeral), on kaetud sidekoe kapsliga. Külmunud õlg tekib siis, kui see kapsel pakseneb - areneb fibrootiline ehk armkude - ja tiheneb õlaliigese ümber, piirates selle vaba liikumist. Tekib põletik, õlaliiges on väga valus. Iseloomulik on nn. öine valu mis raskendab ka magamist. Valu võib kiirguda kaela ja piki kätt distaalselt.

Külmunud õla sündroomi jaotatakse primaarseks ja sekundaarseks:
Primaarset ehk idiopaatilist vormi on kirjeldatud mõistega Adhesiivne Kapsuliit. Haigusele on iseloomulik aeglane algus ja kolmefaasiline kulg (valufaas, jäigastumise faas ja paranemise faas). Klassikaliselt ei ilmne ei haiguse anamneesis, ei kliinilisel ega radioloogilisel uuringul muutusi, mis selgitaksid valu ja liikuvuse piirangu põhjusi.
Sekundaarse külmunud õla sündroomi diagnoositakse juhtudel, kui varemalt on esinenud eelnev õlaliigese piirkonna trauma, rotaatormanseti vigastused või operatsioonid ülajäseme piirkonnas. Seda täheldatakse sageli selgroo kaelaosa spondolüartroosi ja erinevatest põhjustest tingitud õlaliigese immobilatsiooni või piiratud liikuvuse korral.
Seisundit diagnoositakse juhtudel, kui sümptomid on esinenud ühe kuu vältel ja püsivad muutumatuna või süvenevad. Haiguse esinemissagedus populatsioonis on ca 2–5%, sealjuures sagedamini naistel ning vanuseliselt ennekõike 40- 60 eluaastate vaevus. Külmunud Õla Sündroom võib esineda kas ühes (unilateraalne) või ka mõlemas (bilateraalne) õlas korraga. Mõlema liigese haaratust esineb erinevate allikate andmetel 6–34% juhtudest. Haigusprotsessi kordumist esineb harva. 

Oluline on teada, et sarnaseid vaevusi - äge valu ja/või piiratud õlaliigese liikuvus - on aga mitmeid teisigi. Mõningateks levinumateks on näiteks:

• Kaelaosa närvijuure pitsumine, mida võivad põhjustada nii lihaspinged trapets ja/või astriklihastes või kaelalaosa lülivahemulgu ahenemine ehk Cervical Foraminal Stenosis.
• Diski sopistumine või prolaps lülisamba tservikaalosas ehk kaelapiirkonnas (C5-C7)
• AC liigeslukk. Olukord, kus abaluu ja rangluu vaheline liiges ei lähe oma nö normaalsesse asendisse tagasi.
• Bursiit ehk õlaliigese piirkonna limapauna põletik.
• Romblihaste või trapetslihaste kesk- või alumise osa jäikus.
• Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse pitsumine õlaliigese sees.
• Biitepsi kõõluse põletik või dislokatsioon.
• Murdunud roided
• Trigerpunktid.
• Hambapõletik.
• Vähkkasvaja.

Külmunud Õla Sündroomi tekkepõhjused pole senini päris selged ja pole võimalik määrata ühest konkreetset põhjust. See sündroom võib tabada meist igaühte peale traumat, operatsiooni või ülekoormusvigastust. Sündroomi võivad põhjustada mõrad, mis on õlas või isegi randmes või siis sel ei pruugigi olla mingit otsest põhjust. Algfaasis põhjustavad seda sündroomi pigem trigerpunktid ning valu rotaatormanseti lihastes. Enimlevinud põhjustajatena võib aga üldjoontes välja tuua siinkohal näiteks:

1. Õlavarreluu murru raviks või operatsiooni järgseks raviks määratud pikaaegne õla fikseerimine liikumatusse asendisse.
2. Pöörajalihaste (4 lihast mis hoiavad õlavarreluu pead õlavarre liigeses) ehk rotaatormanseti vigastus.
3. Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse põletik (tendinitis) või osaline rebend.
4. Igasugune õlapiirkonna trauma kaasa arvatud põrutus.
5. Hemipleegia (keha ühepoolne täielik halvatus) patsiendid.
6. Diabeet – 2 kuni 4 korda suurem võimalus, et teid tabab Külmunud Õla Sündroom, kuid paraku põhjus miks see nii on, on teadmata. Diabeetikud kannatavad sagedamini bilateraalse ehk siis mõlemapoolse Külmunud Õla Sündroomi all. Kui veresuhkru tase saadakse kontrolli alla siis selle tulemusena võib ka valu mingi määrani väheneda.
7. Cervical Spondylosis ehk Kaelalülide Spondüloos (jäikus) on eelsoodumuseks. Pigem kujuneb välja Külmunud Õla Sündroomi bilateraalne vorm.
8. Kilpnäärme Üle- ja Alatalitlus.
9. Parkinsoni tõbi.
10. Tuberkuloos.
11. Mastektoomia või lumpektoomia (täielik või osaline rinna eemaldamine)
12. Reumaatilised haigused nagu Reumaatiline polümüalgia (Polymyalgia rheumatica)
13. Hormonaalsed muutused (Menopaus) 

​Kaebused ja sümptomid süvenevad aja jooksul järk-järgult ning üldjuhul lõpuks taanduvad aasta kuni kahe jooksul. Tavapärase külmunud õla eri staadiumite arengut saab kirjelda kolmes järgus:
1.           Esimene on nn “valu” staadium, mis kestab tavaliselt 6st nädalast 9 kuuni. Sel ajal põhjustab iga liigutus õlaliigeses või seda ümbritsevates lihastes valu, mistõttu kaotab õlaliiges oma aktiivse ja passiivse liikuvuse. Sagedamini tekib siiski ka liigese jäikus ja liikuvuse piiratus.
2.           Teine on nn “külmumise” ehk adhesiivne staadium, mis kestab tavaliselt 4 kuni 9 kuud. Sel perioodil toimub teatud positiivne areng valu vähenemise osas kuid õlaliigese jäikus jääb kas samaks või võib isegi halveneda. On täheldatud õlaliigese liikumisraadiuse väga olulist piiratust.
3.           Kolmas staadium on nn „sulamise" periood ehk taastumine, mis võib kesta 5 kuust kuni 2-3 aastani. Sel perioodil võib patsient valust lõplikult vabaneda aga mitte alati. Õlaliigese liikuvus paraneb. Vaatamata headele tulemustele on siiski u. 30% patsientidest õlaliigese piirkonnas liikuvuse häirete püsimist ja iseloomulik on just välisrotatsiooni (välja pööre) piiratuse püsimine. Põhjuseks võib siinkohal olla see, et patsient on selle pika aja jooksul olnud sunnitud ümber õppima oma igapäeva toimingute tegemised ning sageli on oma seisundiga juba nii ära harjunud, et ei oskagi enamat tahta.

Mõned näited elulistest olukordadest mil võite kahtlustada, et teid on tabanud just Külmunud Õla Sündroom on, kui te näiteks enam ei saa või on oluliselt raskendatud:

• Rahakoti või telefoni kättesaamine pükste tagataskust
• Riiete üle pea selga panemine on piinarikas
• Püksirihma peale panemine (siis, kui püksid on juba jalas)
• Pintsaku selga panemine
• Probleemid kõrgematelt riiulitelt asjade kättesaamisega ja üleüldse käte pea kohale tõstmisega.

Füsioterapeut saab teatud kontrollharjutustega seda kahtlust kinnitada või ümber lükata aga täpse diagnoosi paneb teile arst.  

Kui seisund on akuutne ja igapäevaelu väga olulisel määral häiritud, alustage Perearstist, kogenud Füsioterapeudist või Ortopeedist. Arst määrab täpse diagnoosi ja otsustab edasise ravi ning samuti saab teid suunata vajadusel diagnoosi täpsustamiseks MRTsse või Ultrahelisse. Kui seisund on alles algjärgus on mõistlik esmalt konsulteerida mõne manuaalterapeudiga, sest mida kiiremini reageerite ning mida varem alustate raviga – seda parem. Ning ka ravi tulemused on kiiremad tulema. 

​Vaatamata ulatuslikele uuringutele on haiguse täpne etioloogia senini ebaselge. Probleem laheneb enamikel juhtudel 1–3 aasta jooksul iseeneslikult. Külmunud Õla Sündroomi raviks on erinevaid võimalusi kuid nagu ikka on parim ravi ennetamine. Sõltuvalt patsiendi kaebustest on raviskeemides kasutusel füsioteraapia, analgeetikumid, hormoonpreparaatide süsteravid, õlaliigese manipulatsioonid väljaõppinud manuaalterapeutide poolt või siis arsti poolt narkoosis ning kirurgiline ravi. NB! Füsioteraapia PEAB olema just manuaalne, sest pelgalt võimlemisharjutusi tehes kaotate te lihtsalt oma kallist aega!
Õigeaegsel ja kiirel reageerimisel saab selle sündroomi ravimisel teid kergesti aidata mõni vastava väljaõppe saanud manuaalterapeut (Füsioterapeut, Kiropraktik, Osteopaat) rakendades manipulatsiooni ja massaaži ning ühtlasi näidates Teile vajalikke koduseid harjutusi.
Aeg-ajalt tuleks siis käia end näitamas, et terapeut saaks kontrollida valitud raviplaani tulemuslikkust ning vajadusel teha muudatusi. Näiteks lisades uusi või vahetades välja mittetoimivaid harjutusi. Arvestama peab, et tulemused ei tule üldjuhul kiirelt ja sõltuvad suuresti patsiendi motiveeritusest.
Põletikuvastased ravimid ja valuvaigistid on laialdaselt kasutusel haiguse ägedas faasis, kuid nende efekt on tavaliselt tagasihoidlik ja lühiajaline.
Süsteravi puhul – Kortikosteroidid - süstib arst õlaliigesesse hormoonravimit. Seda süsti üle kahe korra ei tehta kuna kõrvalmõjuna muudab ta rotaatormanseti kõõlused hapraks. Süsti eesmärk on vähendada valu, mis põhjustab liikumise piiratust ja vähendada võimalikku põletikulist protsessi liigeses. Randomiseeritud uuringutes on leitud, et selline metoodika annab vaid lühiajalist efekti. Võrdluseeldes platseebogrupiga (süstimine füsioloogilise lahusega) on 16 nädala möödudes olid mõlemas uuringugrupis ravitulemused võrdsed.

Sündroomile õigeaegset tähelepanu mitte pöörates võib aga halvimal juhul välja areneda Külmunud Õla raskem vorm, mis aga allub paraku vaid juba väga tõsisele ravile, milleks on kas artroskoopiline operatsioon või siis narkoosi all “lahti murdmine”. Enamasti järgneb sellele aktiivne füsioteraapia ja kasutatakse ka manipulatsiooni järgset kortikosteroidi-lokaalanesteetikumi viimist liigese ümber või liigesesse. 

Kui teile on tehtud õla liikuvuse parandamiseks manipulatsioon või operatsioon alustage õla liigutamist KOHE sest sellega väldite uute liidete teket. Tähtis on meeles pidada, et harjutusi ei PEA tegema väga pikalt, piisab vaid 5min korraga aga tähtis on võimalusel teha harjutusi iga tund ja sellega nö summeerub harjutuste tegemise aeg päeva peale. Kui õlaliiges muutub liikumatuse tõttu jäigaks on õla liigutamine oluliselt valusam ning selle liikuvuse taastamine vajab palju aega ning tööd venitusharjutustega. Oluline on, et ei ignoreeriks esmaseid sümptomeid.
Selles ei ole midagi taunitavat, kui valu leevendamiseks võtta valuvaigistit kuid tasub meeles pidada, et see ei ravi probleemi algpõhjust vaid peidab ainult sümptomeid. Eelistada tuleks valuvaigisteid/geele, milles on ka põletikku alandavad toimeained. Kodustest vahenditest võite proovida jahutavaid kompresse või mähiseid. Soe ei pruugi külmunud õla puhul hea olla.
Harjutusi piisab kui on 4-5 erinevat ning harjutuste vahel valikut tehes on eelkõige oluline, et õlaliiges saaks igas suunas läbi võimeldud. Põhirõhk peaks olema harjutuste kordustel – mida rohkem liigutusi, seda parem. Abiks on kummilint või võimlemiskepp. Siinkohal rõhutaks, et enamus inimesi kipub arusaadavatel põhjustel asju tegema oma mugavuspiiril ja paraku nii ka raviks määratud harjutusi. Harjutusi tuleb teha külmunud õla puhul aga alati valu piiril sest mugavustsooni jäädes paraku arengut ei toimu. Sama kehtib ka muudes eluvaldkondades, mitte ainult külmunud õla ravis 😉 Mõned spetsiaalselt külmunud õla tarbeks mõeldud harjutused leiab näiteks SIIT
Hea on, kui saate võimlemist kombineerida ravimassaaži ja/või elektriraviga. Väga häid tulemusi on andnud tänu oma analgeetilisele ning verevarustust stimuleerivale toimele raadiolaineteraapia ehk TECAR-teraapia.

Kujutage ette kui palju rõõmsam te olete kui  taaskord saate probleemi- ja eelkõige valuvabalt näiteks:

• Ajada habet
• Panna end riidesse
• Pesta pead ja panna juukseid hobusesabasse
• Tõsta käsi peakohale või hoida neid tagataskus
• Panna särki pükstesse
• Avada oma rinnahoidja seljatagust kinnitust või kleidilukku
• Magada valuvabalt
• Sügada selga
• ja "last but not least" - kallistada oma kõige kallimaid!

Ja lihtsalt lõbu pärast siit harjutused puhkepausideks: 

No ja kui ise ikka kohe kuidagi ei viitsi, siis tulge teraapiasse!
Teie Füsioterapeut. 

Eile osalesin Tallinna Perearstide Seltsi (koostöös Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsiga) korraldatud kevadkonverentsil. Võtsin sealt kaasa ühe voldiku mida siinkohal teiega jagada tahan.
Sageli, kui meid vaevab mõni kaebus või oleme saanud trauma oleme dilemma ees,  kas tormata EMO-sse või minna perearstile ennast näitama või peaks hoopis üritama ise koduste vahenditega leevendust leida. Kui nädala sees aitab asjasse selgust tuua telefonikõne oma perearstile (trauma korral ka oma füsioterapeudile) siis nädalavahetusel see võimalus meil enamikul reeglina puudub. Helistada aga saate ja mõistlik on tasulisele Perearstide nõuandeliinile 1220. 
Alltoodud voldik on aga Teile samuti abiks otsustamisel ja kui ikkagi jääb hinge kahtlus, siis eelpool mainitud 1220 aitab. Kodusest esmaabist trauma korral olen juttu teinud pisut SIIN.
Lõppu isikliku soovitusena, kui ikka sisetunne ütleb, vaatamata konsulteerimisele, et minuga ei ole ikka päris korras ja no ei lähe paremaks - minge EMO-sse! Parem saada riielda selle eest, et olete asjata tulnud, kui selle eest, et venitasite tulemisega liiga kaua... NB!! Lastega juhtunud traumade puhul, eriti väikeste laste puhul, ei ole sellist asja nagu ülereageerimine!

Teie Füsioterapeut!
​
(Pildile klikates avaneb pisut  suuem formaat aga paraku on voldiku formaat sedavõrd suur, et teksti lugemiseks tuleks failid alla laadida. Failid, ka vene keelsena, leiab allpool.)

Siit saab need samad failid omale alla laadida, et tekst muutuks loetavaks.:

Ja vene keeles:

Mõned nädalad tagasi palus mind ajakiri Tiiu, et ma kontrolliksin üle ja kommenteeriks omalt poolt nende kirjutatavat artiklit erinevatest valudest ja nende leevendamise viisidest. Selle kirjutatava loo (lugu ise ilmus Oktoober 2017) üheks osaks ja inspiratsiooniallikaks oli aga ka SL Õhtulehe veebivariandis ilmunud tõlkeartikkel üpriski intrigeeriva pealkirjaga „Eluohtlikud vead - Üheksa Kümnest inimesest võtavad valuvaigisteid valesti ja teevad sellega endale liiga“. Kuna pealkirjas toodud väide tundus üpris dramaatiline, siis hakkasin huviga otsima algallikat millel selline väljaütlemine tugineb ja lõpuks leidsingi. Uuringu sisuks  polnud just päris täpselt see, mida pealkirjas väideti sest nagu sageli kipub olema – refereerides refereeritut mis omakorda on refereering - tegu siis  U.S. Pain Foundation’i poolt läbiviidud uuringu tulemustega - võib algne mõte kaduma minna. Selle uuringu, mis hõlmas 1300-t osalejat ja uuris pigem tarbijate käitumist käsimüügis olevate valuvaigistite ostmisel (valiku tegemist). Üks peamisi selle uuringu järeldusi oli see, et ligi 97% tarbijatest väidavad end tundvat täiesti turvaliselt, kui peavad iseseisvalt otsuse langetama omale „parima“ valuvaigisti välja valimisel pakutavatest.
Uuring on küll Ameerika päritolu aga eks see tabletilembus (tänu inimlikule laiskusele )on üha süvenev ka siin samas kodusel  Maarjamaal.  On ju hulka kiirem-lihtsam-valutum  iga murekoha tarbeks üks tablett krõbistada kui trenni minna ja menüüd muuta (valu põhjuseks võib olla ka ülekaal).

 Ma ei hakka kogu seda uuringut siinkohal teile täismahus  tõlkima, aga eredamad „tulemused“  tooksin välja küll.
​
Valiku tegemisel:

• Ca pooled (45%) vastanutest ei võta käsimüügi ravimit ostes arvesse nende poolt juba samal ajal tarbitavaid retseptiravimeid.
• Üle poolte (58%) vastanutest ei võta arvesse valiku tegemisel oma juba olemasolevaid muid vaevusi ja tervisehädasid (nt. vererõhk).
• Kaks kolmandikku (65%) ei võta arvesse teisi, juba tarbitavaid käsimüügi ravimeid
• Kolm neljast vastanust (75%), vanuserühmas 60+ ei võta ravimi valikul arvesse oma vanust (ja sellest tulenevaid ealisi iseärasusi)
• Ja üks viiest vastanust (20%) ei võtamitte ühtegi ülaltoodud neljast riskifaktorist valiku tegemisel arvessse, erinevate käsimüügis olevate valuvaigistite vahel valikut langetades.

Samas, väga paljudele ei sobi tegelikult käsimüügiravimid valude leevendajana üldse. Näitena siinkohal, et kui teid vaevab mõni seede- või südameprobleem või te olete vanem kui 60 aastat siis mõned NSAID-d ehk maakeeli MSPVA-d (Mitte Steroidsed Põletiku- ja Valuvastased Ained) võivad suurendada riski südamerabanduseks või sisemisteks verejooksudeks. Siinkohal oleks meil siin riigis ilmselt abi selle soovi jõustumisest, et ka apteekerid saaksid ligipääsu Tervise Infosüsteemile ehk Digilukku, mis omakorda annab neile võimaluse märgata seda, mis valuvaigisti ostjal omal on meelest läinud või mida ta mõnd ravimit ostes oluliseks ei pea. 

Eestis on paraku hetkel veel see (süvenev) probleem, et  määratakse raviks esmalt valuvaigisteid (kindlasti mitte kõikjal ja ilmselt sageli ka patsiendi tugeva survestamise tulemusel) ja kui need ei aita, siis veel kangemaid valuvaigisteid. Vähemalt sellist tagasisidet olen ma saanud üpris suurelt osalt oma patsientidest.
Hiljuti aga avaldas näiteks Harvard Medical School oma lehel artikli, mis väidab, tuginedes erinevatele uuringutele (PubMed) , et alaseljavaludest vabanemiseks vaevuste algstaadiumis pole valuvaigistitest üldse abi. Aastaid on teada ka tõsiasi, et valdavalt on alaseljavalu nö iseparanev. Veebruaris 2017 välja antud ravisoovitustes (USA) arstidele tuuakse välja näiteks järgmist:
Alaseljavalude puhul mis kestavad alla 12 nädala proovige ravi esmalt:

• Soojaravi (soojakotid-geelid-vann-parafin, UH ja magnetravi, TECAR Teraapia)
• Massaaži
• Akupunktuuri
• Seljamanipulatsioonid (kiropraktika, osteopaatia, füsioteraapia)

Kui ülaltoodust ei leia abi siis MSVPA ravimitest ja lihaspingete leevendajatest võib olla abi. Kuid võttes arvesse võimalikke kõrvalnähtusid ei peaks need olema esmane valik.

Kroonilise alaseljavalu korral (valu mis kestab üle 12 nädala) proovige:

• Harjutusi (venitused, tasakaaluharjutused, harjutused mis tugevdavad kere keskosa lihaseid)
• Füsioteraapiat
• Akupunktuuri
• Mindfulness’il – baseeruvad teraapiaprogrammid mis on mõeldud valu ja valust tungitud stressiga toimetulemiseks (kroonilisel valul on soodumus saada ka psühholoogiliseks probleemiks ja valu võib ka „peas kinni“ olla)

Muud lähenemised, nagu näiteks Tai Chi, Joga, Pilates jne võivad samuti abiks olla. 
Kui ülaltoodust pole abi siis ravi MSVPA-de, Tramadooli või Duloxetiin kaasabil võiks tulla kõne alla... AGA! igasugu opioidid ja muud tugevatoimelised ravimid tuleks jätta viimaseks võimaluseks, siis kui kõik muu on läbi proovitud. Koos oma raviarstiga on sealjuures lõpuni läbi arutatud kõikvõimalikud kaasuvad kahjulikud kõrvalmõjud, et olla kindel, et viimased ei kaalu üle saavutatavat leevendust. Näiteks opioidsete ravimite tarbimise lõpetamisel kaasnevad sageli tugevad võõrutusnähud ja viimaste tugevus sõltub tarbitud kogustest ja ajast.

​Ehk siis lihtne soovitus on – ennetage! Liikuge regulaarselt, hoidke kehakaal normi piires, toituge tervislikult ja vältige stressi, nii palju kui võimalik. Ja külastage regulaarselt mõnd manuaal- või füsioterapeuti.

Tabletivaba sügishooaega soovides,
Teie Füsioterapeut!

Itaaliast ei tule mitte ainult head veini ja Prosciuttot vaid tulevad ka head Kiropraktikud, nagu näiteks hr. Alberto Corbari. Ja vahest võtab see kiropraktik endaga kaasa ühe hää aparaadi. Selle aparaadi abil on ka meil nüüd võimalus pakkuda oma patsientidele TECAR-teraapiat. Seda teraapiat, TECARi toimepõhimõtet ja erinevaid kasutusvõimalusi ma siinkohal Teile lähemalt tutvustada tahaksingi. Alustame siis aga päris algusest!

TECAR Therapy ehk TECAR teraapia põhitoimeaineks (kui nii saab öelda) on Diathermia ehk siis termoteraapia või siis ka soojusteraapia. Diathermia sõna ise pärineb Kreeka keelsetest sõnadest dia- „läbi“ ja thermē „kuumus“. Eesti keeles on kasutusel sõna „Diatermia“.  TECAR on lühend sõnadest Transferre Energy Capacitive and Resistive.
Lähtudes näiteks Ameeriklaste FDA (Food and Drug Administration) määratlusest siis: "Diatermia on kontrollitud hulga soojuse tekitamine sügaval nahaalustes kudedes kõrgsagedusvoolu abil, terapeutilistel eesmärkidel." Või siis teaduslikumas keeles: "keharakkudes olevate ioonide elektriliste laengute abil kehasisese energia genereerimine". Lihtsamalt öeldes aga tekitatakse kudedes soojusenergia ülekanne, mistõttu paraneb verevarustus ja lümfivereringe. Sellel kõigel on aga põletikuvastane toime mis omakorda aitab vähendada valu ning pingeid ja jäikust lihastes ja liigestes.
TECAR teraapiat kasutatakse palju taastusravis, spordimeditsiinis ning ta on üha suuremat populaarsust võitmas (kui vähegi võimalik) alternatiivina kirurgilisele sekkumisele naiste uro-günekoloogilises ravis (endometriit, peritontiit jmt)  ning meestel prostatiidi ja epiditümiidi puhul kuna Diatermia soodustab kollageeni taasteket sidekudedes, siis on ta juba oma koha leidnud ka esteetilises meditsiinis. TECAR-i kasutamine ei põhjusta patsiendil valu.

Täna on turul põhimõtteliselt kahte tüüpi Diatermia aparaate – raadio- ehk kõrgsageduslikud ja siis mikrolaine Diatermia aparaadid. Ka ultraheliteraapia on Diatermia vorm, mida aeg-ajalt kombineeritakse elektristimulatsiooniga.  Muideks, mikrolaine Diatermia ja meist paljudel köögis leiduva mikrolaineahju töösagedused (kHz) on samad ja omal kombel Diatermia tööpõhimõte veidi ka viimast meenutab, sest erinevalt tavalisest termoteraapiast (nt parafiini vannid, infrapuna või siis ka lihtne soojakott) toimub kudede soojenemine seest väljapoole ning  jaotudes oluliselt ühtlasemalt ehk et temperatuur ei ole kõige kuumem nahapinnal. Aga kõige olulisem erinevus võrreldest traditsiooniliste soojuse tekitamise viisidega on vast see, et „töödeldava“ pinna ala on täpselt piiritletud ning sügavus, milleni Diatermiaga jõutakse ulatub kordades sügavamal kui tavapäraste meetoditega on võimalik. Teine oluline mõõtühik Diatermia puhul on võimsus ehk Watt.  Neid kahte näitajat – sagedust (kHz) ning võimsust (W) vastavalt patsiendi näidustustele ning ravitavale piirkonnale omavahel siis kombineeritakse.
Pisut ajaloost ja suts põhikooli füüsikat-keemiat:
​
Diatermiat, kui sellist teatakse juba üle saja aasta ja kui maailmas leidub geenius, kelle „arvele“ selle meetodi leiutamise saaks panna, siis see härra on Nikola Tesla, kes koos teiste inseneridega otsustas oma laboris hakata tegema katseid erinevate elektromagnetiliste lainepikkustega. Ja siis, 19nda sajandi lõpul arvas heaks Prantsuse doktor Jacques Arsène d'Arsonval katsetada kõrgsageduslike elektromagnetlainete tehnoloogiat terapeutilisel eesmärgil. Kusjuures alguses peeti kaasuvat soojuseffekti hoopis ebasoovitavaks kõrvalnähtuseks. Kulus üksjagu aega enne, kui mõisteti, et põhilise kasu saab patsient justnimelt sellest „kõrvalnähust“.
​
Lõpuks siis, aastal 1899, soovitas Austria keemik R. von Zaynek kasutada kõrgsageduslikke laineid süvakudedes soojuse tekitamiseks just terapeutilistel eesmärkidel. Seejärel aastal 1908, võttis Saksa arst dr. Karl F. Nagelschmidt kasutusele sõna Diathermia ning viis läbi esimesed põhjalikud katsetused ning uurimustöö oma patsientidel. Tema oli ka see, kes kirjutas esimese Diatermia käsiraamatu aastal 1913.
Tänaseks on Diatermial baseeruv Tecarteraapia Kesk- ja Lõuna-Euroopas laialdaselt kasutusel olnud juba viimased 15-20 aastat. Tänapäevase Tekarteraapia leiutasid küll Hispaanlased, kuid kõige laiemat kasutust on see seade leidnud hoopis Itaalias, kus seda ei kasuta mitte ainult füsioterapeudid ja kiropraktikud vaid ka perearstid on väga teadlikud selle aparaadi toimest ja eelistest ning soovitavad seda teraapiat lahkelt oma patsientidele. No ja nüüd, „kõigest“ 104 aastat peale esimese õpiku ilmumist, on see aparaat olemas ka meie keskuses.
Füsioterapeudid kasutavad oma töös kolme tüüpi Diatermiat: Lühilaine, Ultraheli ja Mikrolaine Diatermia.

• Lühilaineid kasutatakse näiteks sinusiidi ehk põskkoopa põletiku, neerukivide ja vaagnapõhja põletiku raviks. Head tulemused on meetodil ka lihasspasmide patoloogiate ravil.
• Ultraheli tekitab lihaskudedes vibratsiooni tänu suurenenus vere juurdevoolule. Samuti pääseb UH lihastesse sügavamale kui mikrolained.
• Mikrolaineid kasutatakse soojendamaks kudesid sügaval naha all ilma et nahapind kuumeneks. Kuna mikrolained ei ole suutelised suurt lihasmassi läbima kasutatakse seda tehnoloogiat põhiliselt nahalähedastes kudedes.

Põhiline erinevus on siis selles, mis kui sügavale on tekkiv soojus võimeline tungima ja sellest lähtuvalt valitakse ka vastav meetod vigastatud piirkonna ravimisel.  NB! Diatermia on tavapärase kirurginoa asemel kasutusel ka opisaalides. Täpsemalt on tegu Kirurgilise Diatermiaga ehk Elektrokirurgiaga mis on meditsiiniline meetod kõrgsagedusliku elektrivoolu abil bioloogilise koe lõikamiseks, kuivatamiseks ja koaguleerimiseks. Aparaat kasutab oma töös sagedusi 100 kHz – 5 mHz (1Mhz = 1000 kHz) ning temperatuur kudedes jääb vahemikku 60-99C aga temast me siinkohal rohkem ei räägi - ärge siis googeldades neid kahte seadet omavahel segi ajage ... :)

Aparaat millest siinkohal räägime - CareTherapy® - kasutab töösagedust 450Khz kuni 680Khz ja võimsust 300W(CAP) ja 250(RES). Sageduse ja võimsuse omavahelise kombineerimisega tekitatakse teie kudedes Hyperthermia (ehk põhimõtteliselt palavik) temperatuur mis minimaalselt on 40C, maksimaalselt 45C ja seda sügavusel kuni 5cm. Ühe piirkonna soojendamine maksimum temperatuuril ei kesta üldjuhul üle 20 minuti aga protseduuri konkreetne kestvus sõltub ravitavast piirkonnast, selle pindalast ning kasutatavast võimsusest. Kombineerides eri modaalsusi (CAP ja RES) võib protseduur ajaliselt ka oluliselt pikemaks kujuneda. Samuti kulub aega nii aparaadi igakordsele programmeerimiseks sõltuvalt patsiendi konkreetsest vaevusest ning elektroodide ja keha vahele spetsiaalse kreemi kandmiseks ja hilisemaks puhastamiseks. Kreem on neutraalse pH-ga, allergeenide ning parabeenide vaba ja vahest sisaldab Aloet või kuni 10% Arnikat, millel omakorda on põletikuvastane toime. See kreem toimib elektromagnetlainete „juhtijana“ viisil nagu vesi vms juhib elektrit. Lained ise tekivad vaid elektroodi ja neutraalelektroodi vahel ning ei levi sellest alast kaugemale.
Seetõttu on seda ravi võimalik kasutada ka nt. rasedatel piirkondades, mis piisavalt turvalisel kaugusel beebist.

​Täna ei ole turul ühtegi teist meetodit millega oleks võimalik saavutada sarnast, sisuliselt riskivaba endotermilist efekti, mis ulatub niivõrd sügavale ja mille levimise piirkond ning ka sügavus on sedavõrd täpselt kontrollitavad. Mõelge võrdluseks näiteks tavalise soojakoti peale – kõige kuumem osa on just vastu nahka ja samavõrd, kui soe tungib sügavamale, sama kiiresti see soe ka jahtub ning hajub mööda keha laiali. Sooja tungimist sügavale kasutades traditsioonilisi meetodeid (parafiin, infrapuna, kuum vann, saun jms) takistab ka  homoöstaas, ehk meie keha loomulik jahutussüsteem – higistamine - mis lülitub koheselt tööle, kui temperatuur meie nahapinnal tõuseb. Selgituseks vast lühidalt siinkohal, et meie organism näeb katkematult vaeva, et meie keha sisetemperatuur püsiks stabiilselt 37C juures ajal, mil normaaltingimustes temperatuur meie nahapinnal võib eri piirkondades olla vahemikus 28-35C. 

Kuidas aga Diathermia masin ehk TECAR teraapia toimib ja mis hakkab  juhtuma meie kehas?
​
Termopenetratsioon ehk kudede soojendamine tekitab mõjutatavas piirkonnas vasodiliatsiooni ehk veresoonte laienemise mille tulemusena suureneb verevarustus, paraneb lümfivereringe, (millel on omakorda põletikuvastane toime). Sellel on ka luukoe taasteket soodustav toime (luumurdudest taastumine) ning samuti soodustab kollageeni taastootmist, mis on vajalik sidekudede elastsuse parandamiseks. Leiab aset terve rida metaboolilisi muutusi, mis kõik soodustavad kiiremat paranemist. Nii näiteks suureneb kudede vaheline metabolism, toimub kiirendatud CO2 väljaviimine, piimhappe vähenemine lihastes ning samaaegselt lisandunud verevarustus toob kudedesse juurde värsket hapnikku, toitaineid ning proteiine. Ravitavas piirkonnas muutub seetõttu pH tasakaal vähem happeliseks, mis kõik omakorda soodustab kiiremat taastumist ja vähendab armkoe teket. Diatermia soodustab ka lümfidrenaaži ning temast on abi parandamaks „kangete“ liigeste painduvust ja/või pinges lihaste lõdvestamisel. Diatermia õigel kasutamisel ei põhjusta protseduur patsiendil mitte mingisugust valu ega ebameeldivustunnet.
Diatermia puhul on põhiliselt kasutusel kaks modaalsust – „capacitive“ ja „resistive“ – mis ma siinkohal tõlgiks kapasiteetne ja resistiivne (ehk mahtuvuslik ja takistuslik). Neid kahte protseduuri (üldjuhul CAP pigem pehmete kudede ja RES rohkem luude-liigeste puhul) kasutatakse vastavalt sellele (või kombineeritult), milline on patsiendi trauma seisund – äge või krooniline. Kui aga patsiendil on akuutne trauma ja soojusteraapia on vastunäidustatud kuid magnetteraapia mitte, siis on võimalik kasutada hoopiski Athermy’t ehk atermiat mis tähendab, et lülitatakse välja soojendamismodaalsus ja kasutada masinat kui tavalist elektromagnetravi aparaati.

Näidustused saab jagada väga lihtsustatult kolmeks Diatermia põhitoimete järgi:

1. Analgeetiline ehk valuvaigistav toime
2. Antispastiline ehk lihaspingeid leevendav toime
3. Metaboolne hüpereemia ehk vedelikke väljutav ja põletikuvastane toime

 
Ehk siis kõiki vaevusi, mis korreleeruvad ühe või mitme toimega sellest grupist saab leevendada TECAR teraapia kaasabil. Mõned näited levinumatest Ortopeedilistest ja Reumatoloogilistest vaevustest, mille puhul Diatermiast on abi kiiremaks taastumiseks:

• Kaelavalud
• Õla Periartriit ehk liigeseümbruse põletik
• Epikonduliit ehk „tennisisti küünarnukk“
• Tendoniit ehk kõõlustepõletik,
• Kapsuliit ehk „külmunud õlg“,
• Karpaalkanali sündroom ehk „hiirekäsi“
• Risartroos ehk pöidlaliigese artroos
• Gonartroos ehk põlveliigese artroos
• Coxartroos ehk puusaliigese artroos
• Plantaarfastsiit ehk „Kukekannus“
• Lumbago ehk alaselja valu
• Tursed ja hematoomid
• Operatsioonijärgne ja traumajärgne ravi
• Liigeste ülekoormusvigastused
• Fibromüalgia, pubalgia
• Taastumine luumurrust ja lihasspasmid
• Naha infektsioonhaigused

           
Põhilisi vastunäidustusi on kaks:

• Veritsus või sellele kaldumine (nt. Hemofiilia, nt. Hemorraagia, Aneurüsm)
  Kuna Diatermia protseduur suurendab vere juurdevoolu ning seeläbi tõstab vererõhku, võib see esile kutsuda veritsust. Naistele ei ole soovitatav teha diatermiat vaagnapiirkonnas menstruatsiooni ajal ega ka rasedana.
• Akuutsed põletikprotsessid.
  Kuna akuutsete põletikute üheks osaks on nagunii kõrgenenud temperatuur siis veel täiendavalt tõsta temperatuuri kudedes mille temperatuur on nagunii kõrgendatud annaks soovitule vastupidise tulemuse ja valu võib hoopis suureneda.

Kuna selle protsessi käigus saab patsiendist osa elektriväljast siis mõningate eranditega üldjuhul vastunäidustuseks ka metallist implantaadid, rasedus, vähkkasvajad jms. Seda kas Teile saab või on mõtet teha Tekarit, otsustatakse alati esmavisiidil koos Kiropraktiku või Füsioterapeudiga.
 
Samas on selge, et igasugune elektristimulatsioon pole kunagi õigustatud juhul, kui sama ravitulemus on võimalik saavutatav sama kiiresti aga oluliselt lihtsamalt – näiteks kasvõi klassikalise kompressiga. Seda mitte ainult seetõttu, et selle masina näol on tegu kalli „mänguasjaga“ ja protseduur seega ka ise mitte kõige odavamate killast, terapeut peab olema kogenud ning omama piisavat praktikat vaid lihtsalt seetõttu, et eelkõige tuleb asju teha nii kuidas on kõige lihtsam ja patsiendile mugavam. Kui te lõikate porgandit tükeldades kergelt näppu siis te ka ju ei lähe EMO-sse kipsi paigaldama vaid piirdute lihtsalt kvaliteetse plaastriga.
 
Ja lisaks, mitte ükski masin, ükskõik kui geniaalne, ei asenda kunagi head spetsialisti – olgu selleks siis kas kogemustega Füsioterapeut, pädev Kiropraktik, Ostepaat või mõni muu manuaalterapeut. Minu isiklik on aga endiselt see et, parim tulemus sünnib koostöös: Terapeut-Masin-Patsient. Sealjuures terapeut selles võrrandis võib vahepeal ka vahetuda, näiteks kiropraktikust füsioterapeudiks ja siis tagasi.
 
Ja lõpetuseks parafraseerides üht Itaalia kolleegi: „Diatermia on ravimetoodika mille mõjust ja toimivusest on tehtud tänaseks väga vähe teaduslikke uuringuid, küll aga leiab selle ravimetoodika kasutajatena tuhandeid ja tuhandeid rahulolevaid patsiente“.
​
Ja vot ühe sellise südantsoojendava tagasiside saime oma patsiendilt, kui otsustasime tema peal proovida Tekarteraapiat:

Katz Chiropractic and Rehabilitation Clinic on teinud pisikese hariva DMX röntgenvideo sellest, milline näeb välja kael ning mis hakkab juhtuma, kui kael on kaotanud oma loomuliku kõveruse ehk lordoosi. Sellised kõrvalekalded normist on sageli traumade (nt autoõnnetus) tagajärg, kuid ka uus moodne haigus nimega nutikael, põhjustab ajapikku kaela loomuliku kõveruse kadumist. Veidi graafilist materjali ning selgitavat juttu nutikaelast leiate ka minu ühest varasemast postitusest siit. 

Selgituseks vabas vormis tõlge inglise keelsest tekstist, mis videole lisatud:

• Esimese kaela puhul näeb enam-vähem normaalse lordoosiga kaelalülide, diskide ning ligamentide liikumist. Videost on näha, kuidas seljaaju kanal püsib kenasti lülide vahel ning kuidas ligamendid hoiavad lülisid koos ja diskid ei puutu vastu seljaaju kanalit
• Kahe järgneva puhul näeb normaalsest erinevat kaela ning nende lülide liikumist. Esimene kahest kuulub tõenäoliselt inimesele kes on üle elanud tõsise trauma aga viimane (profiilvaade 1:11 alates) on oma olemuselt üsna "klassikaline" sirgenenud nutikael. Erinevad uuringud juhivad tähelepanu sellele, et selline vähenenud või puuduv lordoos kaelalülide piirkonnas võib ning tõenäoliselt viibki valude tekkeni või diski kahjustuste ning väljasopistumiseni. Ekstreemsematel juhtudel võib aga seljaaju hakata "käima" vastu kaelalülisid. 

Lähitulevikus on mul aga tõsine plaan üks pikem postitus kirjutada üldse meid vaevavatest kaelavaludest, kui ka kaasuvatest pea- ning muudest valudest. Samuti kuidas neid füsioteraapia abil ennetada või nendega toime tulla - kas siis iseseisvalt või mõne hea füsioterapeaudi või kiropraktikuga koostöös.

Ikka pea püsti edasi, nina rõõmsalt päikese poole!
Teie Füsioterapeut.

​November on kalendrikuu, mis lisaks kohe-kohe saabuvale isadepäevale ja vuntsikandmise propageerimisele - sealt ka nimetus Movember - kutsub eelkõige üles olevasi ja tulevasi isasid tähelepanelikkusele oma tervise suhtes. Pidevad terviseprobleemid tekitavad teatavasti stressi ja väsimust, mis omakorda toob endaga kaasa suhteprobleemid ning elukvaliteedi languse.

Eks ta üks paradoks ole, et oma autoga käib tavaline eesti mees täiesti vabatahtlikult, keskmise sagedusega kord aastas korralises õlivahetuses. Ja iga pisemagi võõrakõlalise krõbina või kolina peale, mis kostub nende plekist sõbra sisemusest tormatakse kohe kontrollima, et ega miskit tõsist lahti ole. Mis aga puutub iseenda regulaarsesse „hooldamisse“ kasvõi näiteks aeg-ajalt perearsti külastamine eesmärgiga vererõhku ja kolesteroolitaset mõõta, siis neid visiite kiputakse paraku lükkama kuhugi ebamäärasesse tulevikku. Ja kui oma naine kodus peale ei käiks, siis ilmselt naljalt üks mees oma jalga vabatahtlikult arstikabinetti  oma elu jooksul ei tõstaks. Nii juhtubki, et  mõnikord jääb paraku see „hoolduses käik“ vaatamata tõsistele krõbinatele-kolinatele ühe mehe sisemuses aga juba nii hiljaks, et sarnases tervislikus seisundis auto ilmselt pukseeritaks otsejoones romulasse...

Õnneks on viimastel aastatel hakatud kogu maailmas ja sealhulgas ka Eestis üha kõvema häälega teadvustama meestele, kui vajalik on lisaks liikumisele ning toitumisele ka oma tervisliku seisundi jälgimine ja regulaarne kontroll.
Kallid naised! Suts enam, kui nädala pärast pühapäeval on käes Isadepäev. Tuletage siis oma pere- ja sõpruskonna isadele meelde, et lisaks sellele kui olulised inimesed nad teie ja teie laste elus on, siis lisaks oma hingele on vaja ka enda ihu eest hoolt kanda. Ärge laske end eksitada sellest, et me tavaliselt ei kurda (sest teatavasti "tõeline" mees ju kannatab vaikides). Ainult oma füüsise eest hoolt kandes on ka tulevikus meil jaksu omi lapsi ja lapselapsi vajadusel kas kukil kanda või nendega palliplatsil võidu joosta! Mehed on ju tegelikult see "õrnem sugupool" - hoidke siis mehi ja saatke meid ka tulevikus arsti juurde oma tervist kontrollima, seda eriti kui vanust juba 40+! Ning ärge laske end eksitada meie jorinast ning väidetest, et meile pole seda jama vaja... 

Teie Füsioterapeut.

Ja lisaks spordile, tasakaalustatud toitumisele ning perearsti regulaarsele külastamisele saab üks mees oma ihu eest hoolt kanda ka Füsioterapeuti külastades. Kinkekaarte isadepäevaks (ja mitte ainult) leiate näiteks siit.

Käimas on siis juba mõnda aega see tore osa aastast, mil usinamad korilased siirduvad pea igapäevaselt metsa seenele või siis marjule ning kätte on jõudnud ka tagumine aeg maast üles võtta ja keldrisse tallele paigutada talvekartul. Ebameeldiv osa aga mis sageli nende tegevustega kaasneb on „magus“ alaseljavalu ja lihaste kangus järgmisel hommikul. Tunne, mida vaid veidi aitas leevendada eelmise õhtu saun (saunast ja sellega seonduvast kirjutasime pisut siin ja kirjutame veidi veel ka tulevikus).

 Alaseljavalust ja mõningatest sellega seonduvatest müütidest.

Alaseljavalu tekkepõhjuste ja ravi kohta liigub ringi igasugu erinevaid teooriaid ja mõtteid, mõned rohkem – mõned vähem tõesed aga kuna homo sapiens on üks ütlemata keeruline elukas, siis mina isiklikult arvan, et absoluutset tõde ei ole ja saagi olla. See mis aitab üht patsienti ei pruugi aidata teist, kuigi pealtnäha on probleem sama.  Seljavalu üldse on üks enimlevinud valudest ja arvata võib, et igal rohkem või vähem praktiseerinud arstil-füsioterapeudil-kiropraktikul on välja kujunenud omad teooriad, mis üht või teist konkreetset valu põhjustab või siis kuidas midagi ravida. Viimasel kümnendil on alaseljavalu ravimisele kuluvad summad aga järsult kasvanud kuigi rahva tervis erilisi paranemise märke ei ilmuta - pigem vastupidi. Eks oma süü selles on nii meie (üha enam istuvas) eluviisis, kui ka aina kallinevates ravimites-kreemides-geelides. Igaljuhul näib mõistlik kogu see alaseljavaluteema pisut enam lahti kirjutada.

Alaseljaks ehk nimme-ristluu piirkonnaks nimetatakse seda selja osa mis algab rinnakorvi alt. Alaseljavalu ise on väga levinud valu, mida ilmselt iga inimene kogeb mingil hetkel oma elu jooksul. See valu võib olla väga tugev ning on ka üks sagedasi põhjuseid töölt puudumiseks. Samas, on alaseljavalu tihti „iseparanev“ aga kui mitte, siis leidub efektiivseid ravivõimalusi.
Alaseljavalu sümptomid võivad varieeruda tuimast ebamugavustundest kuni terava, torkiva valuni. Valu võib muuta vaevaliseks liikumise või takistada teid toolilt-voodist püsti tõusmast või sirgena seismast. Akuutne valu tabab teid ootamatult, tihti sporditrauma või näiteks mõne  eseme tõstmise tagajärjel. Valu, mis kestab kauem kui 3 kuud loetakse krooniliseks aga kui teie valu ei ole taandunud ning ei näita paranemise märke 72h möödumisel tuleks konsulteerida arstiga või mõne manuaalse terapeudiga.
Valu, mis järgneb raskete esemete tõstmisele või liigsuure koormusega treeningule on enamasti tingitud lihaspingest. Vahel aga on alaseljavalu põhjustatud väljasopistunud diski poolt. Disk survestab närvi ning valuaistingut on tunda kiirguva valuna tuharast kuni jalalabani. Seda valu nimetatakse ka ishiaseks. Samuti võivad olla valu põhjustajateks seljalülide fassettliigeste põletik. Ning oluline on tähelepanu juhtida asjaolule, et tihti tunneb inimene küll valu alaseljas aga põhjus võib asuda hoopis mujal asetsevates lihastes-sidemetes.
Alaseljavalu sümptomid, mis vajavad kohest reageerimist!  Kui tunnete tugevat valu alaseljas, mis on järgnenud kukkumisele või vigastusele on vaja ennast  lasta koheselt üle vaadata .Teised alaseljavaluga kaasuvad sümptomid, mis vajavad kiiret arstlikku kontrolli on, kui teil kaob kontroll oma soole või põie üle, nõrkus jalgades, palavik või valu köhimisel või urineerimisel.  Kontrolliks on mõistlik pöörduda suuremate haiglate EMO-sse. 

Ja nüüd te küsite, et kes on süüdi?

• Süüdlane nr.1: Teie töö 

Kui teie tööülesanneteks või selle osaks on näiteks tõstmine, tirimine, paigutamine või miski muu tegevus mis paneb teid oma selgroogu pöörama ja painutama, siis see tegevus võib tuua endaga kaasa alaseljavalu. Kuigi, ka terve päev kontori lauataga istumine kätkeb endas samuti ohtusid, eriti kui teie tool on ebamugav või vastupidi – soosib „lösutamist“. Sellest viimasest  - Homo Computerus – saab lugeda siit.

• Süüdlane nr.2: Teie kott 

Vaatamata sellele et, te kannate oma seljakotti, käekotti, spordikotti, koolikotti jne ühel õlal on ikkagi teie alaselg see, mis toetades teie ülakeha kannab sealjuures siis ka igat lisandunud raskust mida te omale õlale olete võtnud. Nii ka näiteks täiesti tühi kott võib pingestada alaselga, eriti, kui kannate seda päevast päeva. Seega, kui te just peate sageli kaasas kandma endaga suurt raskust kaaluge ratastel variante.

• Süüdlane nr.3: Teie treeningrutiin 

Ülepingutamine spordisaalis või golfirajal on üks sagedasematest lihaste ülekoormuse põhjustest ning see ülekoormus omakorda lõpeb alaseljavaluga. Eriti altid olete sellisesse nõiaringi sattumisele juhul, kui teie töönädal möödub staatilises sundasendis ja siis nädalavahetusel siirdute pikkadeks intensiivseteks tundideks end agaralt „rehabiliteerima“  jõusaali või terviserajale.

• Süüdlane nr.4: Teie kehahoiak 

Teie emal oli ja on jätkuvalt  õigus, kui ta teid korrale kutsub, et te seistes ajaksite selja sirgu või ei vajuks toolis istudes kõveraks. Teie selg toestab teie kaalust tingitud koormust kõige paremini kui te ei lösuta.  See tähendab istumist hea nimmetoega toolil, õlad taga, jalad toetatud väiksele jalakõrgendusele. Seistes jagage keharaskus võrdselt mõlemale jalale. 

• ​Süüdlane nr. 5: Väljasopistunud disk 

Lülisamba lülide vahed on polserdatud geeljate kettakujuliste padjakestega mida kutsutakse diskideks. Diskid koosnevad säsituumast ja seda ümbritsevast sidekoelisest võrust ja on altid vanusest või vigastustest tingitud kulumisele. Nõrgenenud disk võib rebeneda või välja sopistuda ning selle tulemusena avaldada survet ümbritsevatele kudedele ja närvijuurtele mis toob endaga kaasa üliintensiivset valu.

• Süüdlane nr. 6: Kroonilised vaevused 

Mitmed kroonilised vaevused võivad viia alaseljavalude tekkeni.  Spinaalstenoos on  lülisambakanali kitsenemisega seotud haiguslik seisund mis võib tuua endaga kaasa surve seljaaju närvijuurtele. Lumbaalstenoosi ehk nimmekanali stenoosi  korral aheneb lülisamba kanal, mille tulemusel pitsuvad nimmepiirkonna närvijuured. Sponduliit ehk lülisamba põletik viitab kroonilisele seljavalule ja põhjustab selja kangust mis on tingitud seljalülide põletikust. Fibromüalgia põhjustab laialdasi lihasvalusid, sealhulgas seljavalud, samuti puukborrelioos ehk Lyme’i Tõbi. 

Kes kuuluvad alaseljavalu riskigruppi? 
Lühidalt – kõik! Mõningatel andmetel 80% mõningatel lausa 90% inimestest kogeb mingisugust seljavalu ühel või teisel eluetapil. Enamus neist saab oma alaseljavalu esmakogemuse kuskil 30ndate eluaastate lõpuks. Tõenäosus, et teid tabab alaseljavalu suureneb vanusega. Muud riskitegurid on ülekaal, passiivne eluviis ja tööd/tegevused,  mis hõlmavad endas raskuste tõstmist ning töö sundasendis.

Alaseljavalu diagnoosimine 
Diagnoosida saavad arst-kiropraktik-osteopaat aga meie med. süsteemis pädeb hetkel ainult arsti diagnoos! Et aidata oma arsti tuvastada alaseljavalu tekke põhjust olge täpne oma valu iseloomu kirjeldamisel, millal valu algas, kirjeldage kaasuvaid sümptome ja kui on, siis ka varasemaid (kroonilisi) valu juhte. UH, MRT ja röntgenülesvõtted on olemasolu korral mõistlik kaasavõtta aga teie arst suunab vajadusel teid täiendavale uuringule ka ise.

Kodune ravi. 
Kuna (ala)seljavalu on enamasti põhjustatud lihaste ülekoormusest, siis sageli on ta iseparanev. Teatud tegevustega samas on võimalik taastumist kiirendada. Lühike voodirahu, soojendavad padjad-pudelid või ka soe vann aitavad lihasvalu ajutiselt  leevendada (ettevaatust selle vanni käigus külmetamisega). On igati mõistetav, et kui teie selg valutab siis hea meelega te voodist ennast välja ei ajaks, kuid kui tegu on lihasvenitusega siis teie arst soovitab teil naasta oma igapäeva elu juurde nii ruttu kui võimalik. Erinevatest internetis levivatest uuringutest võib välja lugeda, et rohkem kui kaks-kolm voodipäeva võivad valu hoopis hullemaks teha ja lihaste toonus ning painduvus hakkavad tasapisi hoopis veelgi vähenema.

Jooga ja Pilates. 
Kui teie seljavalu pole taandunud ca 3 kuu jooksul siis abi võib leida joogast ja pilatesest. Ühes uurimustöös anti ühele osale grupist raamatud soovitustega, kuidas oma seljavalu ravida ja teine osa käis lihtsalt 12 nädalat joogatundides. Viimased kogesid oluliselt vähem seljavalu ning nende paranenud enesetunne kestis veel mitmeid kuid peale treeningute lõppu. Samas uuringus oli ka öeldud, et leevendust leiab ka lihtsalt venitusharjutusi tehes. Veenduge aga, et teie treener omab piisavalt kogemust seljahaigete treenimisel ning oskab erinevaid harjutusi vastavalt valu eripärale ja põhjustele modifitseerida.
​
Akupunktuur. 
Kas akupunktuuriga saab alaseljavalu ravida? Uurijad jagunevad siin mitmesse leeri. On olemas uuring mis hõlmas üle kuuesaja pikaaegse seljavalu käes vaevelnud täiskasvanud katsealuse ja mille tulemused on mõneti üllatavad. Need testgrupi liikmed kellel stimuleeriti akupunktuuri punkte (hambatikkude abil), said samad head ravitulemused kui need, kellel  tehti nö „päris“ akupunktuuri - nõelte abil, kas individuaal kui standardiseeritud programmi alusel. Omamoodi üllatus oli ka see, et pärast 7 nädalt kestnud  ja 10st seansist koosnenud ravi  olid kõik need testgrupi liikmed, kellele tehti või simuleeriti akupunktuuri saanud olulist leevendust oma seljavaludele võrreldes selle osaga grupist keda raviti tavapäraste meetoditega (tabletid, geelid jne).

Selgroo manipulatsioon - kiropraktika. 
Kiropraktikud ning ka osteopaadid kasutavad alaseljavalu raviks selgroo manipulatsiooni – kätega avaldatakse survet selgroo lülidele ning seda ümbritsevatele kudedele. Selline ravimoodus aga ei pruugi  sobida alati ja  igaühele.
​
Massaaž ja Füsioteraapia. 
Massaaž pakub leevendust seljavalu puhul. Eriti, kui seda kombineerida harjutuste ja venitustega. Uuringutest selgub, et patsiendid, kes rakendasid kõiki kolme tegevust korraga said tagasi oma mobiilsuse kiiremini ja kergema vaevaga  ning kogesid vähem nii pikaajalist kui lühiajalist valu. Kui aga alaseljavalu on teid aktiivsest elust juba pikalt eemal hoidnud siis hästi planeeritud  taastusravi on abiks lihaste tugevdamisel  kiirendamaks teie naasmist oma igapäeva tegevuste juurde. Manuaalne füsioteraapia ja füsioterapeudi juhendamisel tehtavad venitused, tugevdusharjutused ja madala koormusega kardiotreening (nt. Kepikõnd), tõstmaks toonust ning andmaks võhma aitavad teil taastuda ilma selga liigselt koormamata.

Medikamendid-süstid. 
Nõrgemat sorti alaseljavalu saab enamasti leevendada käsimüügiravimitega. Valuvaigistavad kreemid aitavad lihasvalu korral. Tugeva või kroonilise valu korral kirjutab valuvaigistava retseptiravimi teile teie raviarst. Kui lihtsamad teraapiad ja ravimid ei aita võib teie arst soovitada teile valuvaigistavaid süste. Üks enam teadaolevaid protseduure on blokisüst ehk siis närvikanali blokaadi süst, mis on suunatud põletikulise närvijuure tuimestamiseks. Üldjuhul  sisaldavad sellised süstid steroidsed ravimeid.

Operatsioon. 
Kui kauakestev valu takistab juba teie igapäeva elu ning kõik eelnev pole andud tulemust siis võib osutuda vajalikuks lõikus. Olenevalt, mis on lõikuse näidustuseks võib kirurg eemaldada teilt väljasopistunud diskiosa, laiendada ruumi selgroo  ümber ja/või ühendada omavahel kaks selgroolüli. ​

Kuidas vähendada alaseljavalu tekkepõhjuseid?
Siinkohal tuleb kohe alustada ühest järjekordsest müüdist:  vähendamaks vigastuste riski peaks selg olema võimalikult painduv. Vastupidi! - et vähendada riski saada tõsisem seljatrauma peab teie selg olema pigem üksjagu jäik. Kanadas asuva Waterloo ülikooli kinesioloogia professor ning tunnustatud selgroo biomehhaanika spetsialist Dr. Stuart McGill toob võrdluseks silla analoogi. Liig liikuv ja paindlik sild, nagu seda on näiteks rippsild, pole väga vastupidav ning rasketes tingimustes puruneb kergesti. Samal põhjusel vajab meie selg selleks, et koormusele vastu pidada parajal määral jäikust. Küll aga kui „sild“ on täiesti monoliitne ja jäik on too tuule ja tormise vee poolt tekitatavatest kahjustustest tingitud mõranemisele üsna vastuvõtlik. Paindlikkust vajame me eelkõige oma puusades, põlvedes ja hüppeliigestes. Samamoodi on suur müüt see, et selg peab olema väga tugev. Tegelikult ei vigasta inimesed oma selga üldjuhul mitte üht suurt ja rasket  asja tõstes vaid pigem mitut väiksemat asjakest ning seda tegevust siis pika aja vältel järjepidevalt korrates. Seega oma kümnete ja kümnete kurgi-, moosi  ja  seenepurkide põrandalt riiulisse ladumisega on tõenäosus oma seljale liiga teha kordi suurem kui korra või kaks ämma juures diivanit ühest seinast teise tõstes. Mida aga teil vaja on, on vastupidav selg.

Selja tugevdamine. 
Istesse tõusu harjutused ei aita kaasa teie selja paremale tervisele ning kuus-pakk kõhulihased ei ole märk vastupidavast seljast vaid lihtsalt järjekordne müüt. Kaks harjutuste tüüpi, mis aga võivad olla abiks seljavalude vähendamisel on painduvus ja venitusharjutused. Painduvusharjutuses ette kummardudes te venitate oma selja ja puusa lihaseid. Sirutusharjutuses te painutate end tahapoole ning arendate neid lihaseid mis toestavad selgroogu ja venitate kere eesmisi lihaseid. Ühe näitena oleksid jalatõsted, mida tehakse põrandal kõhuli olles ja samas asendis keretõsted jalad maas. Aga sõltuvalt sellest, mis on teie seljavalu põhjustajaks on siiski ka mõningaid harjutusi mida teha ei tohiks. Rääkige kindlasti enne harjutustega alguse tegemise oma terapeudiga sellest, mis tüüpi harjutused on teile lubatud.

Seljavalu ennetamine. 
Inimkeha vananemisest tingituna ei ole olemas mingit kindlat viisi kuidas alaseljavalu ennetada, kuid on tegevusi aitamaks teid vähendada seda riski. Jälgige oma kehakaalu ja hoolitsege, et see püsiks normi piires. Treenige ja liikuge regulaarselt. Koormuste tõstmisel kasutage oma puusi, mitte selga ega jalgu. Ka see viimane „jalgadega tõstmine“ on samuti müüt. Korrektne tõstetehnika asetab koormuse teie puusadele mitte põlvedele. Sügav kükk ajal kui raskust tõstate toob endaga kaasa pikemas perspektiivis põlve artriidi kuna te ülekoormate raskusega põlvekedra kõõluse, surudes põlvekedra elik patella reieluu põntade vahele. Pärast mitmeid korduvaid liigutusi kulutab ülekoormus ära kõhre põlvekedra all tuues sellega kaasa kõige levinuma tõve - põlve osteoartroosi.

​Hoolitsege selle eest, et teie töökoht oleks ergonoomiline ja tööasend ei „aitaks kaasa“ alaseljavalu tekkele. Vältige sundasendeid. Müütide müüt on aga see, et kui teil on sagedased alaseljavalud siis lihtsalt „leppige sellega“ ja elage edasi. Enamik seljavaludest on ennetatavad või ravitavad. Seljavalude ennetamiseks külastage oma terapeuti juba enne valude ilmnemist - siis  kui te tunnete end „elu vormis“. Paluge tal kontrollida  teie üldfüüsist ja lihaste seisukorda ning anda teile oma hinnang teie liikumisaparaati tulevikus ohustada võivatest riskiteguritest võttes aluseks just konkreetselt teie igapäeva tööd-tegemised, vajadused, harjumused ning elu- ja liikumisviisid. Ning siis ka muidugi soovitused-harjutused nende riskitegurite maandamiseks.

Ja pika jutu lõpetuseks:

​Olge ja jääge positiivseks ning külastage regulaarselt oma Füsioterapeuti - ka see aitab väga palju kaasa Teie alaseljavalude ennetamisele või nendega toimetulemises.

Teie Füsioterapeut!

Sageli arvatakse, et füsioteraapia on mõeldud vaid  operatsiooni või vigastuste järgseks taastumiseks.

See on väga levinud väärarusaam, et füsioterapeudid on midagi sarnast nagu eratreenerid või, et nad töötavad ainult patsientidega peale operatsiooni või mõnd ülitõsist vigastust. Kuigi sellised patsiendid moodustavad suure osa füsioterapeutide tööst ei hõlma selliste vigastustega tegelemine kogu füsioteraapia tegevusala. Nagu eelnevalt oli juttu siis füsioteraapia on manuaalse meditsiini suund mis keskendub valu leevendamisele ning vigastuste ravile ja ennetamisele lähenedes igale juhtumile individuaalselt, selgitamaks välja valu tegelikke algpõhjuseid. 
Hea raviplaan hõlmab endas mõlemat - nii aktiivset, harjutustel põhinevat lähenemist kui passiivset – massaaži ja venitusi. Eesmärgiks on „koolitada“ patsienti olema nii iseseisev kui võimalik ja aitama ennast ka ise jätkates harjutusi kodus, omale sobivas tempos.

Kodused harjutused raseduse ajal.

Ei ole olemas garantiid, kuid on õigustatud ootus, et raseduse kulg ja sünnitus läheb kergemalt ja võimalik, et ka kiiremalt naistel, kes on raseduse ajal tegelenud lihasjõu ja painduvuse arendamisega. Kuigi ka üks-kaks visiiti oma füsioterapeudi juurde on heaks sissejuhatuseks sel teel, siis on ütlemata oluline, et jätkaksite ka hiljem nende harjutuste, mis füsioterapeut Teile koju kaasa andud on, iseseisvat ja järjepidevat sooritamist.

Teie füsioterapeut annab Teile kaasa harjutused mis on valitud just Teie konkreetseid vaevusi ja/või eesmärke (nt. alaselja või kõhulihaste tugevdamine) silmas pidades ning hilisemate visiitide käigus analüüsitakse tulemusi ning neid harjutusi kohandatakse vastavalt vajadusele ja Teie raseduse kulgemisele.

Külastades füsioterapeuti ning koostades omale raviplaani oleks hea pöörata tähelepanu sellele, et Teie raviplaan keskenduks piisavalt palju:

·      Vastupidavuse, paidlikkuse ja rühi parandamisele;
·      Sisaldaks koduseid harjutusi ning näpunäiteid;
·    Keskenduks pro-aktiivselt just konkreetselt Teie füüsise nõrkade kohtade üles leidmisele, mille arendamise ja parendamise hooletusse jätmine tooks hilisemas raseduse staadiumis endaga kaasa probleeme;

Kohe on pööripäev ja ametlik suve algus. Metsaalused ja linnatänavad on juba mõnda aega täidetud värviliste isenditega, kel samm kindel ja silmis võidurõõm ning  kehad  kaetud ultramoodsa tipptehnoloogiaga mõõtmaks ja analüüsimaks iga nende liigutust ja südamelööki, et siis hetk hiljem seda infot sotsiaalmeedias sõpradega jagada. 
Jah, need on need jooksusõbrad, kellel on seljataga sadu tuhandeid läbitud inimmeetreid treeningutel ja võistlustel. On  ka teine kontingent isendeid (nende hulka kuulun hetkel paraku ka mina), kes alles mõtlevad ja koguvad julgust, et teha see esimene ja kõige raskem samm välisukseni. Sest  me kardame neid ohte ning raskusi mis ootavad meid ees maailmas mis täidetud värske õhu ja linnulauluga ja kus oleme sunnitud olema üksi iseenda ja oma mõtetega.  Siin on kohane parafraseerida ühe kuulsa astronaudi veel kuulsamat lauset ja öelda, et esimene jooksusamm on väike inimkonna jaoks aga päratult suur sellele kes selle astub. Et aga Teid veelgi enam inspireerida, siis kunagi küsiti ühelt tuntult Eesti korvpallitreenerilt peale mängu, et kuidas ta ennast vabastab mängu ajal kogunenud pingetest. Ja vastus oli lihtne - kas minna jooksma või hakata jooma. Kindlasti soovitan Teile esimest varianti sest siis ei koorma Te enne vigastuste teket (neid juhtub paratamatult) haigekassat ja  võite olla kindlad, et kui midagi peakski juhtuma siis ulatavad Teile abikäe nood samad inimesed, kes valisid mingil põhjusel tolle teise tee ning toetavad riiki  aktsiisi tõusuga seatud eesmärkide täitmise raskel ja libedal rajal.  

On üpris kindel ning uuringutega tõestatud, et alustades oma jooksja „karjääri“ saabub varem või hiljem Teid kimbutama mõni vigastus. Mõningate hinnangute kohaselt kogeb lausa 80% jooksjatest keskmiselt kord aastas kas väiksemat või suuremat vigastust. Enamik neist vigastustest on põhjustatud ülekoormusest – rakendades lihastele ja luustikule korduvalt liigtugevat jõudu pikema aja jooksul. Järsud muutused treeningute mahus, sõltumata sellest kas tegu on algaja või juba veteran-treenijaga, võivad samuti olla vigastuste tekkepõhjuseks. Paljudel harrastajatel on ka lapsed kes sportlikult aktiivsed ja võivad kurta samade probleemide üle millest allpool juttu teen. Aga ärge laske end sellest häirida - kõige vastu leiab abi kui ei ole just surmatõbi. 

Aga et jutt seekord väga pikaks ei läheks, siis hetkel vaid lühike loetelu kaheteistkümnest enimlevinud vigastusest jooksusõpradel: 

1.       Jooksja põlv
Õrn valu põlvekedra e. patella ülaosa ümber või taga on enamasti üsna kindel märk patellafemoraal sündroomist ehk tuntuma nimega Jooksja põlv.

2.       Kannakõõluse põletik
Põletikuline ja paistes achilleuse- ehk kannakõõlus on kude mis ühendab kanda jala säärelihastega ja selle vigastus võib olla tingitud eri põhjustest.

3.       Plantaarfastsiit
See raskesti hääldatav seisund on valu jalatalla all mida põhjustab põletik, ärritus ja plantaarfastsia rebend. Kasutatakse ka nimetust Kukekannus. 

4.       Luuümbrise põletik
Torkiv valu jalasääre eeskülje lihastes. Üks kõige närivamatest valudest on luuümbrise põletik ehk periostiit.

5.       Niude-sääre paela sündroom
Iliotibiaaltrakti ehk niude-sääre paela sündroom põhjustab valu põlve välisküljel tänu põletikule Iliotibiaaltraktis. 

6.       Stressimurrud
Stressimurrud on pisikesed mõrad luus, mis on põhjustatud suurest raskusest ja pidevast liigsest ülekoormusest mahus, mida luud pole suutelised välja kannatama.

7.       Hüppaja põlv
Patellar tendinitis on vigastus mida kutsutaksa hüppaja põlveks. Valuaisting on pigem tunda põlvekedra all.

8.       Hüppeliigese sidemete venitus
Hüppeliigese venitus tekib kui liiges pöördub liialt sisse- või väljapoole, venitades sellega ligamente ning see põhjustab hüppeliigeses tõsist valu.

9.       Lihasrebendid
Kui lihast on liigselt venitatud siis lihaskiud ning kõõlused võivad rebeneda põhjustades lihasvenituse.

10.      Villid
Villid võivad tekkida jalale (põhiliselt kand aga mitte ainult) suvalisel, tavaliselt kõige vähem oodatud ajahetkel.

11.     Hõõrdumised
Enamikul pole sellest pääsu. Kui paljas nahk hõõrub vastu paljast nahka – reite siseküljed näiteks – siis nahk muutub ärritatuks ja valulikuks.

12.     Pisted küljes
Neid valulisi pisteid küljes, roidekaare all kogeb ca 70% jooksjatest. 

Iga regulaarse jooksja, mitte ainult neil kes treenivad maratonideks, üheks suurimaks väljakutseks on vältida vigastusi või vähendada juba tekkinute vigastuste mõju miinimumini. Tegelikult on see kõikide spordialadega tegelevate harrastajate ja profisportlaste suurimaks väljakutseks. Täiendades oma treeningprogrammi  regulaarsete füsioteraapia ja spordimassaaži seanssidega aitate vähendada lihaspingeid ja tundlikkust ning kiirendate ka taastumist, mis omakorda võimaldab sagedasemat treenimist. Samuti paraneb Teie kehahoiak ning väheneb tuleviku vigastuste tekkeoht.

Vähenenud lihaste jäikus ja tundlikkus
Kui Te mõtlete sellele viimasele korrale millal endale haiget tegite siis tõenäoliselt Te hõõrusite seda piirkonda. Puudutamine ei ole mitte ainult instiktiivne käitumine valu korral aga samuti loomulik, teaduslikkult tõendatud viis toetamaks keha iseeneslikku paranemist. Massaaž parandab vereringet, aidates sellega kaasa hapniku ja toitainete jõudmist kudedesse mis vajavad neid paranemiseks. Massaaži manuaalne surve stimuleerib arteriaalset rõhku ja tõstab lihaste temperatuuri. See kiirendab oluliselt toitainete viimist verest rakkudesse ja rakkudest jääkainete eemaldamist verre ning toetab organismi selle taastumisfaasis peale treeninguid. Lisaks aitab massaaž kiirendada armkoe ja liidete paranemist mis põhjustab jäikust ning valu taastumise ajal.

Lühem taastumisaeg peale treeninguid
Lihasvalu on põhjustatud jääkainete nagu piimhape ja süsihape akumuleerumisest lihaskudedes peale treeninguid. Suurendades lümfiringe stimulatsiooni aitab massaaž neid elimineerida. Treening  koormab ja traumeerib liigeseid ning neid ümbritsevaid sidemeid mille tulemusena viimased kipuvad pingesse minema ning muutuvad kangeks. Massaaž jällegi parandab liigutuste ulatust, lihaste paidlikkust ja vähendab lihaspingeid.

Paranenud kehahoiak
Massaaž venitab ning vabastab lühenenud lihaseid taastades nende liikumisulatust. Lisaks stimuleerib see nõrku, lõtvu lihaseid. Kombineerituna taasbalansseerib see tegevus  lihaseid mis tuntavalt parandavad rühti, soodustades  effektiivsemat liikumist ning ennetab või vähendab olemasolevaid või tulevasi halvast kehahoiakust tingitud vigastusi.

Kiirem taastumine peale vigastusi.
Massaaž aitab ennetada vigastusi ning toetab vigastustest paranemist. Paljud pehme koe vigastused võidavad massaažiteraapiast mis vähendab armkoe teket ning soodustab vedelike teket mis on vajalik kudede paranemiseks. Paranenud vere- ja lümfiringe soodustab kudede taastumist ja vähendab põletikku. Massaaž võib keskenduda konkreetsetele lihastele või piirkondadele (sageli vanade vigastuste tulemus) et hoida neid tervetena ja hoida ära probleemide süvenemist.

Valust vabastamine
Massaaž vähendab valu, blokeerides aju poolt saadetavaid valusignaale ja stimuleerides närvisüsteemi, soodustades sellega lõdvestumist. See võib samuti vähendada spasme ja lihaskrampe ja parandada verevarustust vigastuse tulemusena kahjustada saanud närvides. Suurem osa jooksuvigastusi tekib ülekoormusest, tänu korduvale mõjule pikema aja vältel. Ilmselgelt, vaadates jooksutreeningute olemust, on see murekohaks igaühele kes valmistub või võistleb jooksudistantsidel.

Et vältida katkestamist peale mitmeid kuid raskeid või ka mitte nii raskeid treeninguid on mõistlik otsida abi varakult. Kohe, kui tunnete ebamugavust või esimesi kergeid valuaistinguid, mis teile muret valmistavad on parim mis Te teha võite pöörduda spetsialisti poole kontrolli, et vältida edasisi võimalikke kahjustusi ja ennetada tulevasi või süvenevaid vigastusi. 

Peale pühi siis kirjutan juba detailsemalt nendest 12st vigastusest ja lisan ka mõningad lühikesed soovitused kuidas neid võimalust mööda ennetada või juba tekkinud vigastuste mõju leevendada ning ravida. Jätkuvalt panen südamele, et kui vigastus on tõsine siis täpse diagnoosi paneb ja raviplaani määrab vaid arst!

Seniks aga ilusat Võidupüha, Head Jaani ja pidage vägijookide ning –tegudega piiri! Ega’s vigastused vaid spordisõprade seas laastamistööd tee!

Harjutus 1: 

Lähteasend: Toetu vastu seina nii, et su kannad, tagumik, ülaselg ja pea oleksid toetatud vastu seina. Tõsta käed üles 90° nurga alla ja kõverda küünarnukkidest selliselt, et küünarnukid on vastu seina, peopesad väljapoole suunatud. Seejärel proovi käed mööda seina üles lükata, nii kõrgele kui võimalik, hoides lähteasendit, ideaalis käsivarred on vastu seina. Algul võid proovida ka lihtsalt seista lähteasendis.

Harjutus 2: 

Seisa ukseavasse, aseta peopesad vastu uksepiita. Alusta küünarnukid 45° nurga all, siis 90° ja siis 135°. (Selliselt saavad venitatud kõik sinu rinnalihase eri osad.) Suru oma ülakeha uksepiitade vahelt läbi. Hoia venitust kuni 30 sekundit.

Ja kui tunnete, et vajate lisaks harjutustele veel abi, siis ootan Teid meelsasti enda juurde teraapiasse. Teie Füsioterapeut.

Ja kui nendest kahest päevast ei piisa, siis on veel olemas Aastavahetus, Vabariigi sünnipäevad, Jaanipäevad, sünnipäevad, igasugu aastapäevad... No ja kui ka sellest kõigest veel ei piisa siis lihtsalt nädalapäevad. Põhjuse leiab alati!

Niisiis, et omaltpoolt algatuseks panustada päkapiku kingikoti rikkalikkusesse on saadaval alates 1sest Detsembrist kinkekaardid vabalt valitavas vääringus. Kinkekaarte saab salongist kohapealt või neid on võimalik saata postiga (nagu vanasti kirju saadeti). Tasuda saab nii sularahas kui ülekandega - viimasel juhul ehk ülekandega maksmise soovist palun teada anda e-posti aadressile.