„Mul on ishias!“
„Mul on bursiit!“
„Mul on Piriformise Sündroom!“
„Mul valu kiirgab tagumikust jalga - järelikult sopistunud disk!“
​
Need on laused, mida füsioterapeudi kabinetis kuuleb üsna regulaarselt. Mõnikord on inimesel täiesti õigus, mõnikord peaaegu ja vahel on tegelik põhjus hoopis teises kohas. Üks väike probleem selle tuhara- ja jalavaluga siiski on sest väga erinevad probleemid võivad tekitada hämmastavalt sarnaseid sümptomeid. ​​Valu  ...
​
     ⚡ võib olla sügav ja näriv;
     ⚡ võib põletada;
     ⚡ võib istudes hullemaks minna;
     ⚡ võib liikudes hullemaks minna – võib hoopis paremaks minna;
     ⚡ võib tuharast reide või mööda jalga alla kiirguda;
     ⚡ ​võib anda surinat, sipelgaid või „elektrit“;

No ja siis on lisaks muidugi SoMe, AI ja “dr Google”, kus jõuab keskmiselt alla kolme minuti diagnoosini:

Sügaval meie suure tuharalihase all asub üsna tagasihoidliku suurusega lihas nimega pirnlihas ehk musculus piriformis. Pirnlihas saab alguse ristluu piirkonnast ja kinnitub reieluu suure pöörla ehk trochanter major juurde ning osaleb puusaliigese liigutamises ja stabiliseerimises. Tähelepanuväärseks teeb asja aga see, et pirnlihase vahetus läheduses kulgeb istmikunärv ehk nervus ischiadicus. Enamikul inimestel kulgeb istmikunärv pirnlihase alt. Anatoomilisi variante on aga mitmeid ning osal inimestest võivad närvi osad kulgeda lihase vahelt või ka läbi selle. Lisaks kuuele variandile (sh normaalne kulg, fotol), mida kirjeldatakse Beaton-Anson klassifikaatoris on veel üks anatoomiline variatsioon, mille puhul esineb väiksem lisapirnlihas (accessory piriformis) oma eraldiseisva kõõlusega.

Kui selles sügavas tuharapiirkonnas tekib kudede ärritus, lihaspinge või mehhaaniline surve närvile võivad sümptomid hakata vägagi meenutama klassikalist ishiast:

         ⚡ Tuhar valutab.
         ⚡ Pikalt istuda ei saa.
         ⚡ Autoga sõitmine muutub vastumeelseks.
         ⚡ Vahel kiirgub valu mööda reie tagakülge allapoole.
         ⚡ Võib esineda “põletust”, surinat või tuimust.

Ja inimene arvabki, täiesti mõistetavalt, et: „Mul on ishias.“ Aga probleem ei pruugi sel juhul lähtuda üldse lülisambast vaid just siinkohal tuleb mängu pirnlihase ehk piriformise sündroom.
Tänapäeval kasutatakse erialakirjanduses sageli veel laiemat mõistet sügava tuharapiirkonna sündroom ehk Deep Gluteal Syndrome. Süvitsi saab selle teemaga tutvuda näiteks selles PubMed Central® (PMC) lehel siin sest alati pole võimalik kogu süüd ainult pirnlihase kaela ajada. Istmikunärvi võivad sügavas tuharapiirkonnas mõjutada lisaks pirnlihasele veel teisedki lihased, sidekoelised struktuurid ja omavahelised “suhted”.
Ehk siis kokkuvõtvalt: piriformise sündroom võib tekitada ishiasega väga sarnast valu, ilma et algpõhjus oleks lülivaheketas.
Nüüd nendest lubatud testidest aga enne alustamist üks ülioluline märkus!

❗❗❗ Mitte ükski neist neljast kodusest testist ei anna alust 100% kindlusega väita, et: „JAH, just see ongi see üks ja ainuõige diagnoos!“ ❗❗❗

​Ei ükski arst ega ka füsioterapeut ei pane diagnoosi vaid üheainsa testi põhjal. Hinnatakse sümptomite iseloomu, valu paiknemist, ajalist kestvust, liikumist, lihasjõudu, tundlikkust, reflekse ja veel mitme erineva testi tulemusi koos.
Küll aga võivad need kodused testid anda suunava vihje, millisest piirkonnast probleem võiks lähtuda. Kõigile meile ju meeldis lastena arsti mängida – miks mitte siis ka nüüd vanemas eas proovida 🙃.

SI-liiges ehk ristluu-niudeluu liiges (articulatio sacroiliaca) ühendab ristluu vaagnaga. See piirkond võib põhjustada ühepoolset alaselja- ja tuharavalu, mis võib süveneda näiteks pikemalt seistes, istudes, kõndides või trepist liikudes.

• Heida selili kõvale pinnale.
• Painuta valuliku poole jalg põlvest ning aseta sama jala pahkluu või labajalg vastasjala põlve lähedale. Põlv on suunatud otse üles.
• Teine jalg jääb põlvest sirgeks. Jalad peaksid lähteasendis moodustama kujundi, mis meenutab „number nelja“.
• Lase painutatud põlvel rahulikult väljapoole vajuda. NB! Ära kasuta jõudu!
  
  

Mida jälgida?
Kui liigutus kutsub esile sinu tuttava sügava valu tuhara või ristluu kõrval, võib üheks võimalikuks valuallikaks olla SI-liigese piirkond. Kui valu tekib hoopis kubemes või puusa eesosas, võib see viidata rohkem puusaliigese piirkonna probleemile.
Üks oluline märkus siinkohal: üks positiivne FABER-test (tuntud ka kui Patricks test või nelja-kujuline test, füsioteraapias ja meditsiinis kasutatav tundlikkuse/valu esilekutsumise test) ei tähenda automaatselt sakroiliiti ega SI-liigese düsfunktsiooni. Füsioterapeudi läbivaatusel kasutatakse SI-liigese seisukorra hindamiseks tavaliselt mitut nn. provokatsioonitesti koos.

TEST nr 2

See on üks päris tüüpiline ja jätkuvalt levinud eksiarvamus, et valu algpõhjus on ilmtingimata seal, kus patsient valu tunneb.
Puusa välisküljel asuvad tuharalihaste kõõlused ja limapaunad ehk bursad, väikesed vedelikuga täidetud kotikesed, mille ülesanne on vähendada hõõrdumist luude, kõõluste ja teiste kudede vahel. Kui puusa välisküljel asuv trohhanteerne bursa muutub põletikuliseks, võib tekkida valu reieluu ülaosa ja suure pöörla ehk trochanter major’i piirkonnas. Valu võib kanduda ka tuharapiirkonda ning põhjustada valulikkust kahjustatud kehapoole tuharalihastes.
Ühe võimaliku diagnoosina on siin siis trohhanteri bursiit. Tänapäeval kasutatakse sagedamini laiemat mõistet Greater Trochanteric Pain Syndrome ehk suure pöörla valusündroom, sest sageli pole probleem ainult limapaunas, vaid ka gluteaalkõõlustes ja neid ümbritsevates kudedes.

Kodune test on siin erakordselt keeruline -

• viska pikali! (Just nimelt! :))
• Heida tugevamale madratsile või muule sobivale pinnale valuliku puusa peale külili. Ole selles asendis minut-kaks-kolm.
  
  

Mida jälgida?
Kui puusa välisküljel tekib otsese surve tõttu kiiresti tugev tuttav lokaalne valu, tasub kahtlustada suure pöörla piirkonna kudede probleemi. Tüüpiline kaebus on seejuures sageli, et: „Ma ei saa selle külje peal magada.“
Sageli on valulik ka puusa välisküljele vajutamine, pikem kõndimine, trepist liikumine või ühel jalal seismine. See ei ole klassikaline ishias ning probleemi ravi on hoopis teistsugune kui närvijuure ärrituse puhul. Füsioterapeut kasutab ka siinkohal seda va provokatsioonitesti.

TEST NR 4

Nüüd siis ringiga lõpuks tagasi selle diski sopistumise juurde.
Üks klassikalisemaid teste alaseljast lähtuva närviärrituse hindamiseks on nn “sirge jala tõstmise” test, mida tuntakse ka Lasègue’i testina.

• Heida selili tugevamale pinnale, mõlemad jalad sirged.
• Lõdvestu.
• Palu kaaslasel tõsta valulikku jalga aeglaselt kannast ülespoole, hoides samal ajal oma põlve sirgena. Teine jalg peab jääma maha!

Mida jälgida?
Hamstring’ide (reie tagumine lihasgrupp ehk reie tagalihased) elastsus on meil paljudel kehvake ja mõnelgi inimesel hakkab juba 40 kraadi juures nägu meenutama kedagi, kellelt parasjagu pangakaardi PIN-koode välja pressitakse. See aga pole veel positiivne närvitest.
Oluline on, kas tekib see mööda jalga kiirguv valu, põletus, sipelgad ehk surin või elektrilöögilaadne aisting. Eriti tuleks jälgida sümptomite tekkimist umbes 30–70 kraadi vahel. Selline tulemus võib toetada kahtlust, et istmikunärvi moodustav närvijuur on ärritunud. Aga kas sellest võib järeldada, et tegu on diski sopistumisega – Ei!
Ja seda tahan siinkohal veelkord rõhutada. Sirge jala tõstmise test aitab hinnata närvistruktuuride ärritust, kuid ei näita meile läbi naha lülivaheketast. Ja samuti ei pane MRT-diagnoosi. Närvijuurt võivad mõjutada peale diski herniatsiooni ka muud struktuurid ja seisundid.
Seetõttu vaatab füsioterapeut lisaks näiteks tundlikkust, lihasjõudu, reflekse, valu leviku mustrit ning seda, kuidas sümptomid reageerivad lülisamba ja alajäseme erinevatele liigutustele.

NII ET, KUI TEST NR 4 OLI POSITIIVNE, SIIS ONGI ISHIAS?
​Võimalik. Aga teeks mõisted veel natuke täpsemaks. Rahvasuus nimetatakse ishiaseks sageli peaaegu igasugust valu, mis liigub tuharast jalga. Kliiniliselt on asi pisut keerulisem.

• Kui alaselja piirkonnas on närvijuur ärritunud ning see põhjustab mööda jalga levivat närvivalu, räägime sageli radikulaarsest valust ehk ishiase sümptomaatikast.
• Kui närvijuure funktsioon ise on häiritud ja lisanduvad näiteks objektiivselt mõõdetav lihasnõrkus, tundlikkuse muutus või reflekside häire, kasutatakse mõistet radikulopaatia.

See vahe võib patsiendi jaoks tunduda meditsiinilise tähenärimisena, kuid raviplaani seisukohalt on see oluline.
​

Kodustes tingimustes polegi suuresti võimalik vahet teha ja just see ongi kogu selle artikli mõte, sest:

• Mõlemal juhul võib esineda tuharavalu.
• Mõlemal juhul võib valu kiirguda reie tagaossa.
• Mõlemal juhul võib esineda nn põlemise tunnet või “surinat”.

Mõned vihjed siiski on.  Piriformise  või sügava tuharapiirkonna probleemi puhul on valu sageli kõige tugevam just tuharas ning pikk istumine võib olla eriti ebameeldiv. Puusa teatud asendid ja sügava tuharapiirkonna surve võivad sümptomeid provotseerida. Piriformise sündroomi diagnoos ei ole lihtne ja täna pole olemas ühtainust kuldstandard-testi. See on suhteliselt harva esinev ja sageli välistamisdiagnoosi tulemus.

Lülisambast lähtuva ishiase puhul võib valu kulgeda selgemalt mööda jalga allapoole ning sellega võivad kaasneda tuimus, tundlikkuse muutused või lihasnõrkus. Sümptomeid võivad mõjutada alaselja liigutused ning mõnel inimesel ka köhimine või aevastamine.
Päriselus pole inimkeha kahjuks nagu Excel ja kõik linnukesed ei mahu etteantud lahtritesse. Mõnel inimesel võib korraga esineda nii alaseljaprobleem, kui sügava tuharapiirkonna ülekoormus ja siinkohal hakkabki kodune “detektiivitöö” vaikselt tupikusse jooksma.
​

Sest need võivad aidata sul enda sümptomeid paremini mõista ja selliselt oskad vastuvõtul juba esmavisiidil füsioterapeudile öelda näiteks:

     "Kui ma külili valusa puusa peal laman, läheb kohe hullemaks."                                               või                                            „Number nelja asendis lööb täpselt tuttava valu sügavale tuharasse.“
                                                või
                    „Sirget jalga tõstes läheb valu sääreni välja.“

See kõik on väga väärtuslik info. Tee need neli testi läbi ja pane tähele, kus valu tekib, kuhu see liigub ja milline liigutus selle esile kutsub ehk mis seda muudab. Millal on valu häirivam või ägeneb – kas ärkvel olles või magades.
Füsioterapeudi vastuvõtul saab objektiivselt hinnata, kas sümptomid johtuvad pigem lülisambast, närvijuurest, puusaliigesest, SI-liigese piirkonnast või sügavatest tuharalihastest. Lisaks saab kontrollida lihasjõudu, tundlikkust, reflekse, närvikoe liikuvust ning seda, millised liigutused sümptomeid suurendavad või vähendavad.
Alles siis saab hakata rääkima mõistlikust raviplaanist sest kui probleem on Piriformise piirkonnas, ei ole mõtet ravida diski sopistumist. Kui probleem on närvijuures, ei pruugi lõputu tuharalihase masseerimine asja lahendada vaid see vajab hoopis teistsugust koormuse juhtimist ja harjutusi.

☝ Õige ravi algab võimalikult varajasest ja korrektsest diagnoosist! 

PS! Need va “provokatsioonitestid” ongi üheks põhjuseks, miks füsioterapeudi visiit võib valus olla ja miks see ebamugavustunne võib anda endast märku ka veel päev(i) hiljem.
​

​Mõne asjaga tuleb minna otse tohtri juurde. Kui tuhara- või jalavaluga kaasneb näiteks:
​
     ⚡ kiiresti süvenev lihasnõrkus;
     ⚡ jalg ei “kanna” korralikult;
     ⚡ tekib tundlikkuse kadu lahkliha ehk „sadulapiirkonnas“;
     ⚡ muutub või kaob põie või soole kontroll.

või esineb muu järsku süvenev neuroloogiline sümptom, tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole. Samuti vajavad arstlikku hindamist tugev trauma, palavikuga kaasnev seljavalu, seletamatu üldseisundi halvenemine või muud ebatavalised sümptomid.

​NB! Ühtegi inimest ega kassi visuaalide loomisel ei vigastatud. Sarnasus tegelike ja reaalselt elavate isikutega on täiesti juhuslik. 😉

Esmakordselt 29 Detsember 2019 avaldatud artikli parandatud/täiustatud versioon.

​​„Tere! Mul siin mure, et käisin siis arstil ja too palus mul oma hädadega hoopis füsioterapeudi poole pöörduda, sest mu disk on:

✔️ Paigast nihkunud; ​
✔️ Pooleks läinud;
✔️ Libastunud;
✔️ Kildudeks;
✔️ Välja vupsanud;
✔️ Välja libisenud
✔️ Ära kadunud ...
Äkki aitate? Lükkate tagasi või midagi?“

​Sarnase, küll mõningastes variatsioonides jutuga tullakse paraku nii minu, kui mu kolleegide juurde veel täna ja seda vaatamata suurele hulgale täiesti adekvaatsele infole, mis internetis vabalt kätte saadav. 

Diski probleemid moodustavad vaid väikese osa meie seljavalu põhjustajatest. Suurem osa valudest on seotud meie lihaste düsbalansi ning ülepingega ja seda siis mitte ainult seljalihaste vaid ka tuhara-, reite- ja kõhulihaste osas.​Õnneks on viimastel aastatel asjad paranenud aga seda ehmatavamalt mõjub, kui keegi taaskord, täiesti ootamatult, tuleb keegi jutuga, et tema selgroost on disk läinud lappama nagu Gerd Kanteri ketas ja see oleks vaja tagasi lükata.
​
Prooviks seda asja siis selgemaks saada, võimalikult lihtsas eesti keeles…kus vähegi võimalik. Jutt tuleb pikk ja kui lugeda ei viitsi aga kahtlused on, siis ära kannata vaid broneeri omale visiit: 

Aga alustame algusest ehk mõistetest ... 

✔️ Imetajatel on selgroog - inimesel on lülisammas. 
✔️ Lülisamba lülide vahel asub lülivaheketas ehk disk.
✔️ Lülivaheketas on nö elastne “padi”, mis summutab koormust ja võimaldab
​      liikumist.

Kui pikemalt, siis disk on elastsest geeljast koest tehtud "amort", mille üles­andeks on löökide pehmendamine, kaitsmine põrutuse eest ning mis laseb meil selga igas suunas pöörata ja painutada. Lülivaheketas koosneb põhiliselt kahest osast:

• pehme, tarretiselaadne suure veesisaldusega käsnollus nimega nucleus pulposus ehk säsituum.
• annulus fibrosus ehk kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnev sidekoeline väline rõngas ehk fibroosvõru.

Neile kahele lisaks on veel diski ja luulise lülikeha vahel vedelikuvahetust võimaldav hüaliinkõhre ehk ülemine ja alumine pind. Lülivaheketaste vedelikukogus ja koos sellega ka raskuse kandmise võime vananedes väheneb ja kujuneb välja diski degeneratsioon ehk kulumine.

​​Siinkohal juba võiks inimese peas hakkama vaikselt tiksuma mõte, et kui meie diskid koosnevad suures osas laialivalguvast sültjast mateeriast, mida hoiab korsetina koos üks kihiline võru siis loogiliselt võttes väljasopistunud diski naljalt lülide vahele lihtsalt „tagasi ei lükka“.

Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks. 

Lülivaheketta sopistumise puhul saab rääkida neljast staadiumist, mis tegelikkuses veel omakorda jagunevad. Eri staadiumid võivad areneda välja järkjärgult aga ka staadiume vahele jättes, sõltuvalt kogetud trauma iseloomust. Närvivalu annab ennast märku keha selles pooles millised närvid parasjagu pitsunud on ehk disk võib sopistuda erinevates suundades.
​
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud Ameeriklased, eesotsas "North American Spine Society", "the American Society of Spine Radiology" ja "American Society of Neuroradiology'' luua alates aastast 2001 aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst (2014a uuendatud) on täies mahus ja tasuta lugemiseks leitav näiteks ka The Spine Journal veebilehel.​

Diski prolapsist ehk herniast saab rääkida siis, kui säsituuma ümbritsev fibroosrõngas on purunenud ja sees olev mass suuremal või vähemal määral välja valgunud. Esineb nii selja- kui jalavalu. 
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired. 
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad. 
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.

Meie lülisamba liikuv osa on jagatud kolmeks:

• Cervical ehk tservikaalne ehk kaelaosas. Valu kiirgub eelkõige kaelas, õlgades ja kätesse.
• Thoracic ehk torakaal ehk rindkere osa. Valu kiirgab rindkeresse.
• Lumbar ehk lumbaal ehk nimmeosa. Valu kiirgab tuharasse, reide ja sääreossa kuni varvasteni välja. Üldjuhul on valuaistingud unilateraalsed ehk kiirguvad vaid ühes kehapooles. Nimmepiirkonna lülivaheketta  lsopistumised on kõige sagedasemad.

Ülaltoodule lisaks on siis Sacrum ehk ristluu ja Coccyx ehk õndraluu või nagu rahvas kipub seda kutsuma - sabakont.

Kui kogete korraga kas väga tugevat seljavalu, mõlemapoolset kiirguvat jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle siis võib tegu olla väga ohtliku ja kohest kirurgilist sekkumist nõudva diski sopistumisega. Lülisamba selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega asub „närvipundar“ mida  kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba. ​

​​Lühidalt: Cauda Equina Sündroom on üldjuhul väga harva esinev kuid väga tõsiste võimalike tagajärgedega lülisamba nimmeosa diski sopistumisest tingitud haigusjuhtum.

Massiivne väljasopistumine leiab aset lülisamba nimmeosa L2/L3/L4 lülide piirkonnas ja viisil, kus sopistumine toimub diski keskel otse nimmekanalisse. Nimmekanal aheneb ning närvijuurtele saab osaks tugev pitsumine ja põletik. Selline diski sopistumine kannab nime Cauda Equina Sündroom (CES). Üksikud närvikiud liiguvad lülisambas läbi väikeste närvijuureaukude (ldn. Foramina), ristluust läbi jalgadesse ja jalalabadesse. Kõige suurem riskirühm on mehed, vanuses 45-64a.

Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline (kiirguv) jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli kadumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis halvimal juhul võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja.

​Aprillis 2015 avaldati üks mahukas uurimistöö a-sümptomaatiliste patsientide ja neil esinenud erinevate patoloogiate kohta (lülisamba degeneratiivsed muutused). Andmed koguti kokku eri andmebaasidest leitud CT, MRT ja röntgenuuringutest mis tehtud  aastavahemikus 1946 - 2014a. Ehk siis uuriti CT (Kompuuter Tomograafia) ja MRT (Magnet Resonants Tomograafia) uuringutel käinuid patsientide pilte, millistelt leiti kas lülivaheketta kulumist või sopistumist või muid lülisamba patoloogiaid aga kes ise sealjuures ei kurtnud ei seljavalu ega omanud muid kaebusi. Kõikide uuritute seast tuvastati kokku 3110 sellist a-sümptomaatilist indiviidi. 
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…​

​Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib lõppkokkuvõttes ikkagi ja ainult arst. Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroomi kahtluse korral tehakse koheselt MRT. Sellisel juhul on aga näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga, ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On´s siis tegu uue olukorraga või on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.

Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu sageli säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Tuginedes PubMed-s avaldatud uurimustööle on juba korra opereeritud lülivahekettal üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.
Diski sopistumise ehk herniatsiooni iseeneslikust paranemisest kirjutasime omal ajal ka ise ühe blogipostituse.

Ühe PubMed Central® (PMC) lehel avaldatud uuringu kohaselt hinnanguliselt 80-90% patsientidest ei vaja tegelikkuses kirurgilist sekkumist ja teise uuringu kohaselt on spontaanse regressiooni ehk keha enda võime haigusseisundist taastuda tõenäosusprotsendid sellised:

• 96% diski sekvestratsioon.
• 70% diski ekstrusioon.
• 41% diski protrusioon.
• 13% diski kummumine.

Sama uuringu kohaselt toimus täielik paranemine 43% diski sekvestratsiooni korral ja 15% diski ekstrusiooni korral. Ajaliselt võib paranemisele kuluda 9 - 12 kuud. Konservatiivne ravi koosneb üldjuhul füsioteraapiast, taastusravist ning alguses sageli ka valuvaigistavast tabletiravist. Häid tulemusi on saadud nii TECAR teraapia, kui ka õige toitumise lisamisest raviplaani, sest üha enam on infot, et teatavad toiduained kas soosivad või pärsivad põletike kulgu. Aina paremini mõistetakse ka psühholoogilise nõustamise vajalikkust ja kasutegurit valuga paremaks toimetulekuks ehk nn. pain management. 

Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka mitmeid teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad olla segadusse ajavalt sarnased diski sopistumisele. Näiteks vana hea Ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või -lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust. 

Seniks, kõike kõige paremat ja kohtumiseni!
Teie Füsioterapeut

NB! Ära jää üksi koju valu kannatama - alati on mingi lahendus 👇👇👇