Eelmise aasta varasuvel tehti mulle ettepanek, millest oli raske keelduda! Sõita kaasa Füsioterapeudina Saaremaa sportlastega rahvusvahelistele Saarte Mängudele. Inglise kroonile kuuluv ning meie Vormsi saarestki väiksem Guernsey asub La Manche'i väinas Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Ma ei teadnud varem sellest kohast suurt enamat, kui et see on tõsielul põhineva romantilise filmi „Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts“ tegevuskoht ning mis juhtumisi on hetkel ERR Jupiteris vaadatav. 
​Maastik on seal nagu Võrumaa kuppelmaastik vaid selle erinevusega, et kaldale jõuavad otsapidi ka Atlandi ookeani lained, tõusu ja mõõna vahe 6h jooksul on ca 10m ning heinamaade, metsamassiivide ning kruusateede asemel on kiviparkett, kiviaiad ja kivimajad.

Nii ma seal vabadel hetkedel üles-alla usinalt trampisin ning käisin ka ujumas, kuniks kolmanda päeva väga varajastel hommikutundidel ärkasin tundega, et MITTE MIDAGI EI TUNNE oma vasakus käes, mille sõrmed ei allunud minu tahtele. Üldse ei varja, et järgnevatel tundidel sain teadlikuks ka sellest, mis tähendab hirm ja teadmatus tuleviku ees. Eemal perest, võõras riigis, kaaslaseks „dr. Google“ ja veel kõik need mõtted, mis peast läbi tormasid...helistasin naisele ja helistasin hotelli vastuvõtust omale kiirabi. Kiirabiga suheldes tundlikus taastus ning loobusin kiirabist ja läksin tagasi voodisse. Arvasin, et ju olin käe lihtsalt “ära maganud” ning muretsesin sel hetkel oluliselt rohkem selle pärast, kuidas nüüd kaugel Eestis keset sügavat ööd üles aetud naise ees end välja vabandan kuniks KÕIK KORDUS UUESTI! Vasakust käest kadus jõud ja igasugune kontroll. Uus kõne ja sedakorda sõit EMO-sse. Kohale jõudes, kohaliku aja järgi kuskil 3:30 paiku, viidi peast pilti tegema. Kella 9ks oli sarnaseid episoode kordunud veel 3-4 korral. KT-scan miskit ei näidanud, vereanalüüs ka korras ning kontroll käes taastunud. Lõpuks saabus doktor oma eht-inglasliku diagnoosiga: “Probably TIA Crescendo but perhaps not!” Jalutasin haiglast hoone ees asuvasse bussipeatusesse, seejärel apteeki aspiriini järgi.

​Abikaasa oli Eestis juba tegutsema asunud uurides omalt poolt seda Crescendo TIA asja ning möödaminnes jõudnud kirjutanud abipalve ka meie perearstile. Ehk siis "Dr. Google" ning PubMed olid pea ainus abi kuniks kell Eestis sealmaal, et Perearstikeskus ühendust võttis ning mõni aeg hiljem ka meie perearst dr. Tanel Laurberg isiklikult omapoolsed soovitused mulle kirja pani.

Siinkohal palusin omale appi antud asjas selgust tooma kardioloog dr. Merle Starkopf´i. Ta on üritanud mind korduvalt “korrale kutsuda” (loe: oma elustiili ja kehakaalu ning liikumisharjumusi parandama) viimased aasta-poolteist ning oli mulle juba varasemalt määranud näitudest tulenevalt vererõhku ja kolesterooli alandavad ravimid. Aga noh, “minuga ju nii ei juhtu” ja ravimid jäid sahtlisse … kuniks siis juhtus.

TIA ehk Transitoorne Isheemiline Atakk on lühiajaline, mööduv peaaju verevarustuse häire ning on peaaju infarkti ehk insuldiga sarnane seisund. Varasemalt on olnud TIA puhul kasutusel ka väljend miniinsult või mikroinsult. Ajuarteris moodustub tromb ehk verehüüve, mis takistab verevoolu ajju või südames tekib tromb, mis kantakse verega aju veresoontesse. Ajurakkudele eluks hädavajalikke toitainete ja hapniku varustamine katkeb ning ajurakud saavad kahjustada ja hukkuvad.

TIA episoodi saab diagnoosida kui sümptomid taanduvad alla 24 h ja see saab võimalikuks kui tromb lüüsub iseenesest.
Valdavalt pigem muusikamaailmast tuntud mõiste “Crescendo” tüüpi TIA diagnoosi puhul on tegu ebastabiilse neuroloogilise sümptomaatikaga ning TIA episood kordub lühikese aja vältel ja iga järgnev võib olla eelnenust ka intensiivsem.
 
Transitoorse ehk mööduva isheemilise ataki ehk TIA korral, erinevalt insuldist, on veresoonte ummistus lühiajaline, episood enamasti alla minuti kuni paari tunnini kestev ja püsivaid kahjustusi ei teki sest vastav aju osa on hapnikupuuduses vaid ajutiselt. Küll aga on leitud seos TIA ajalise kestvuse ja järgneva isheemilise insuldi tekkeriski suuruse vahel – mida kauem kestab TIA episood seda suurem on isheemilise insuldi tekkerisk.
 
Protsentuaalselt:

• Esimesed 24-48h peale TIA-t on kõige kriitilisemad! Selle aja jooksul kogeb nn päris Insulti ca 20% inimestest.
• Esimese 90 päeva jooksul on risk saada uut aju kahjustavat episoodi kuni 17%.
• Ca 30%-l inimestest, kellel on olnud TIA, tekkib insult lähikuude jooksul.
• ca 50% kõikidest insultidest leiab aasta jooksul TIA-st.
• Kuni 80% ajuinfarktidest pärast TIA-d on välditavad.

 
TIA nagu ka insuldi tekke soodustavateks teguriteks on:

• kõrgenenud kolesterooli ja veresuhkru tase;
• väheliikuv eluviis ja rasvumine;
• hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi;
• diabeet;
• Südamerütmihäiretest kodade virvendusarütmia;
• stressirohke elu;
• suitsetamine ning alkoholi liigtarvitamine;
• pahaloomuliste kasvajate olemasolu;
• mõned ravimid (sh kontratseptiivid) jpm.
  
  

Enamus neist riskifaktoritest on põhjuseks nn halba kolesterooli (LDL kolesterooli) sisaldavate naastude tekkeks veresoone seinas (ateroskleroos), mis omakorda soodustab verevoolu aeglustumist ja võimaldab trombi teket.
 
Üldlevinumad riskifaktorid, mida paraku ise mõjutada ei saa on:

• pärilikkus – suguvõsas varem esinenud TIA, insult;
• vanus  - vanuse kasvades risk haigestuda suureneb;
• sugu - mehed on suuremas ohus kui naised.

 
TIA sümptomid varieeruvad suuresti sõltuvalt sellest, milline aju piirkond on haaratud. Enimlevinumateks on:

• näo, käe või jala nõrkus, tuimus või halvatus, tavaliselt ühel kehapoolel;
• aeglustunud või segane kõne ja/või raskused teiste kõne mõistmisel;
• pimedus ühes või mõlemas silmas või kahekordne nägemine;
• äkiline ja/või tugev peavalu;
• vertiigo, tasakaalu või koordinatsiooni kaotus või minestamine;
• ebanormaalne maitse- või lõhnataju.

 
Trombist tekkinud verevaeguse ning hapnikupuuduse tingimustes võib iga minut hukkuda kuni 2 miljonit närvirakku ning sõltuvalt kahjustuse piirkonnast ajus varieeruvad ka sümptomid. Oma olemuselt TIA sümptomid suuresti ei erine insuldi omadest. Ajaline kestvus on lühem, sümptomid võivad olla kergemad. Võivad esineda üksikult, kuid ka mitmekesi koos. Et tegu just TIA sümptomitega, siis selle äratundmise teeb sageli keeruliseks see, et neid on lihtne enda jaoks nö välja vabandada:

• Ootamatu pearinglus – ma ei söönud täna lõunat;
• ei tunne oma kätt – magasin kehvasti,  käe peal;
• jalg kaob alt – vana põlvetrauma annab tunda jne...

 
TIA kahtluse korral pannakse diagnoos patsiendi läbivaatusel ja tuginedes lisauuringute tulemustele. Lisauuringutena on üldjuhul kasutusel

• peaaju MRT (Magnetresonantstomograafia);
• KT ehk Cat-scan (Kompuutertomograafia);
• kaelaarterite ja südame UH (Ultraheli);
• EKG 24-72h Holter-monitooring kodade virvendusarütmia episoodide leidmiseks
• spetsiifilised vereproovid jms.

Peale TIA episoodi sooritatakse ABCD2 test, hindamaks uue TIA episoodi kordumise ja/või Isheemilise ataki tekke riski.
Keerulisemaks teeb TIA ühese diagnoosimise see, et KT-st ja UH-st on kõige suurem abi siis, kui seda tehakse ataki ajal või vahetult peale seda. See on üks põhjus, miks on eluliselt oluline arsti juurde pöörduda koheselt, esmaste sümptomite ilmnemisel.

• Operatsioon tuleb teemaks, kui kaelaarteritest leitakse ummistus.
• Ravi on elukestev - ravimid, liikumine ning dieet.
• Ravi eesmärk – tulevikus TIA kordumise või insuldi tekke ära hoidmine. 

                                  Kardioloog, dr Merle Starkopf, Ida-Tallinna Keskhaigla,                                     City Tervisekliinik, OÜ Merle Kadarik

​See kogum ajutistest neuroloogilistest sümptomistest eelneb Insuldile kuskil kolmandikul TIA-d kogenud patsientide puhul. TIA on siis lihtsamalt öeldes “viimane hoiatus”. Samas aga ka võimalus, et end tõsiselt kätte võtta ja midagi oma elus muuta, enne kui päris hilja.

Tavajuhul ilmselt ei kirjutakski või kui, siis TIA või insuldijärgsest taastusravist. Aga kuna minust endast on tänaseks saanud Füsioterapeut, kes sai isiklikult tunda milleni viib oma keha hooletusse jätmine ja halbadest harjumusetest mitte loobumine, siis tunnen kohustust oma lugu teiega jagada ja olla endasugustele - kui nii saab öelda - “näitlikuks õppematerjaliks” või omalaadseks kogemusnõustajaks.

Kasutades siis nii oma erialaseid kogemusi, kui isiklikult läbielatut tahan ennekõike kirjutada sellest, kuidas füsioteraapia, liikumise ja spordi abil edasi minna selliselt, et ei teeks oma olukorda veel hullemaks. Ikka ja jälle satub minu lauale neid trauma-patsiente, kes Jaanilõkke ääres grilli taga õlleklaas käes sõlmivad sõpruskonnaga kihlveo stiilis “3 kuuga Ironman´le!!! Selle terviseks võtame ning hommikul teeme koos ühe kiire 10km metsajooksu sutsaka koos !”. Ja siis alustatakse täiesti ebamõistlikku ja tervist ning vaimu hävitavat treenimist esimese suurema trauma või kokku kukkumiseni.
 
Jah, kukuvad terviserajal või spordisaalis kokku ka täiesti tervislikke eluviise ning regulaarselt sporti harrastavad keskealised ja nooremadki. Paraku selgub hiljem, et vaatamata välisele vormile on nende veresooned olnud väga haprad või on taustal tiksunud mõni muu terviseprobleem. Lõppu ka üks üldhariv infokild – ühe keskmise 40 aastase inimese suurte arteriaalsete veresoonte seinte rõhu taluvus on kuskil 3 ATM. 20 aastasel ulmelised 4 ATM. Võrdluseks, teie auto rehvides jääb rõhk üldjuhul 1,8-2,2 ATM kanti. Ehk selleks, et üks veresoon lõpuks lõhkeks peab ikka tõsiselt “vaeva” nägema.

Ootamatult osutus kõige suuremaks väljakutseks info leidmine selles osas, mida inimene ise saab olukorra parandamiseks ära teha vahetult peale TIA kogemist ja selle ajal, et minimeerida seda esimese 24-48h kõrget "päris" insuldi tekke riski. Inimesed reisivad täna väga palju ning sageli sihtkohtadesse, kus kohene arstiabi võib osutuda keeruliseks. Et  soovitustel oleks rohkem kaalu siis siinkohal saatsin abipalve esmane käitumisjuhis kokku panna oma perearstile, dr Tanel Laurbergile:​

TIA, mida varasemalt on kutsutud miniinsuldiks, tekib peaaju mõne veresoone lühiajalise sulgumise tagajärjel, mille tõttu aju varustamine hapnikuga ajutiselt katkeb. TIA korral võivad esineda kõnehäired või kõnest arusaamise häire, jäsemete ootamatu nõrkus (käsi või jalg “ei kuula sõna”), ootamatu nägemishäire või tasakaalukaotus.
Selle olukorra tekkimise riskifaktoriteks on:

• kõrgenenud vererõhk
• suurenenud kolesteroolide tase veres
• suitsetamine
• tõusnud veresuhkru tase
• alkoholiga liialdamine
• südame rütmihäired
• pidev liigne stress ja töine ülekoormus

Kuna TIA on sageli eelhoiatuseks insuldile, on väga oluline pöörduda arsti poole viivitamatult kaebuste tekkimisel – esmajärjekorras tuleb kutsuda kiirabi või minna EMOsse, kus selgitatakse välja, kas tegemist on TIA-ga või insuldiga. Seejärel on oluline pöörduda perearsti vastuvõtule edasiste eluviisi ja ravisoovituste saamiseks. Meeles tuleb pidada, et kõige olulisema oma tervise hoidmisel saab inimene ise ära teha, vajadusel saab nõuandeid ja abi perearstilt:

• Oluline on hoida vererõhk kontrolli all, et see jääks alla 135/85mmHg. Määratud vererõhuravimeid tuleb tarvitada regulaarselt.
• Jälgige oma pulssi, et see oleks regulaarne ja ühtlane – südame rütmihäired võivad provotseerida insulti tekitavate trombide teket.
• Normaalne veresuhkru tase on hädavajalik veresoonte ja kudede tervise hoidmisel.
• Regulaarne mõõdukas füüsiline koormus aitab säilitada normaalset kehakaalu ja vaimset toonust. Treenimata on mõistlik vältida harjumuspäratult suuri kehalisi pingutusi.

• Hoidke  kolesteroolitase veres korras ning vajadusel alustage teile soovitatud farmakoloogilist ravi statiiniga. Kolesterooli taset saab määrata tervisekontrolli käigus vereanalüüsist perearsti või töötervise arsti juures, seda tehakse tänapäeval mõnikord ka apteekides.
• Suitsetamist ja alkoholiga liialdamisest on oma tervise hoidmiseks oluline vältida.
• Südame-veresoonkonna haiguse riskifaktorite esinemise korral on mõnikord vajalik kasutada Südameaspiriini – ses osas tuleb nõu küsida arstilt, sest sõltuvalt TIA põhjusest võib vajalikuks osutuda retsepti alusel saadav nn verevedeldaja.
• Jälgige, et teie uni oleks piisav ja kvaliteetne.
• Kui võimalik, vältige TIA esinemise järgselt lendamist esimesed 48h.

Mõned soovitused toitumise osas:
Alustage kohe ja jätkake ka edaspidi oma toidu tervislikumaks muutmist!​

• Vähendage küllastunud rasva (loomset päritolu rasv) ja transrasvade (margariinid) sisaldust toidus.
• Tarbige vähem nn “valgeid” süsivesikuid (suhkur, sai, makaronid).
• Punase liha tarvitamisel pidage piiri.
• Sööge rohkem kiudainerikkaid taimseid toiduaineid- köögivilju, täisteratooteid.
• Lisage menüüsse rohkem küllastamata rasvhappeid sisaldavaid toiduaineid (külmpressitud taimeõlid, seemned, pähklid), kala. Hea on nn Vahemere dieet.
• Toidu praadimise ja frittimise asemel eelistage aurutamist, keetmist, grillimist või hautamist.
• Vähendage soola sisaldust toidus ja tarvitage igapäevaselt piisavalt vett!
• Poes toiduaineid valides uurige etiketilt nende rasva- ja suhkrusisaldust.

Vältige alkoholi liigtarbimist ja loobuge suitsetamisest. Suitsetamisest loobumine vähendab haiguste tekke ja progressiooni riski olenemata sellest, kui vana inimene on või kui kaua ta on suitsetanud.
                                  Perearst dr. Tanel Laurberg, Rosenthali Tervisekeskus.
​

Peale arstlikku kontrolli ja eeldusel, et doktor on andnud loa, tuleb aga igal juhul alustada regulaarse liikumisega. Kui olete ülekaaluline või muude füüsiliste terviseprobleemidega, siis füsioterapeudi nõustamine koormuse, sobilike  harjutuste ja liikumisviiside osas on tarvilik vältimaks ülekoormustraumasid või ebaotstarbekat treenimist. Kui teile on määratud ravimid, siis lisaks Füsioterapeudi informeerimisele määratud ravimite osas on valitud treeningalad ja treeningplaanid mõistlik kooskõlastada oma raviarstiga.

Vajadusel ja võimalusel ning raviarsti heakskiidul tuleks teha koormustest.​​​​

Terve täiskasvanud inimese pulsisagedus puhke olekus on keskmiselt 60-80 lööki minutis. Treeningutel on tähtis hoida pulsisagedus optimaalne, mis on ca 50-80% maksimaalsest. Treenimiseks sobiva ohutu pulsivahemiku leidmiseks on lihtne arvutus:
Maksimaalse pulsi leidmiseks tuleb meestel 220-st lahutada oma vanus (naistel 226st). Näiteks 50-aastase terve mehe keskmine maksimaalne pulsinäit on 170 ja optimaalne pulss on 85-140 lööki minutis. Pulsi jälgimine on oluline treeningkoormuse tõstmisel ja pärast seda südame töö taastumise kiiruse mõõtmisel. Treeningutel jaotatakse pulss tsoonideks:

• Soojenduse tsoon - 50-60% maksimum pulsist 
• Aeroobne tsoon -  60-80% maksimum pulsist
• Anaeroobne tsoon algab peale 80%-i maksimum pulsist.

 
Lisaks annab pulsi jälgimine infot stressi, aktiivsuse ja öise unekvaliteedi hindamisel. Kiiret pulssi aitab maandada rahulik ja sügav hingamine, õues jalutamine.
 
Inimestel, kes on igapäevaselt mõõdukalt füüsiliselt aktiivsed, on ajuinfarkti risk 20% väiksem ja väga aktiivsetel 27% väiksem, võrreldes väheliikuvate inimeste riskiga. Füüsiline aktiivsus, 3– 4 korda nädalas ning tehes harjutusi mõõduka intensiivsusega 35-40 minutit järjest, aitab vähendada vererõhku ja kaalu, samuti soodustab vasodilatatsiooni ehk veresoonte laienemist ning edendab südame tervist.

• Esimestel kuudel tuleks eelistada pigem aeroobseid harjutusi, nagu mõõdukas/kiire jalutamine, kepikõnd, ujumine, rahulik jalgrattasõit või tants. Kui inimese füüsiline seisund võimaldab siis 3-6 kuu möödudes kõrgema aktiivsusega aeroobseid harjutusi, näiteks sörkjooks või mõõduka intensiivsusega pallimängud.
• Ka kontoris saab sporti harrastada – jala trepist kaks-kolm korrust üles-alla ja nii päeva jooksul kümme korda annab juba piisava koormuse.
• Treeningu kestvus võiks olla ca 50-60 minutit sest treeningtunni esimeses pooles kulutab keha energiaks suhkruid ning alles seejärel läheb rasvade kallale.

Rasvade põletamine toimub ennekõike mõõduka - mis on ca 60-70% teie maksimaalsest - pulsi ajal ning lisaks treeningu järgselt. Vältida tuleks, eriti alguses, kõrge intensiivsuse ja/või ebaühtlase koormuse ning adrenaliini- ja stressirohkeid spordialasid. Hoiduma peaks igasugusest tegevusest, mis põhjustab äkilist pulsitõusu. Anaeroobses tsoonis, ehk kõrge pulsi juures treenimine koormab südant eriti ja sellisel pulsil treenimine ei ole pikalt soovitatav ka tervele inimesele.

Saun pole esimestel kuudel soovitatav, hiljem võiks leilitemperatuur olla mõõdukas – ca 80C. Soojast saunast tulles võib toimuda kiire vererõhu langus, sellest tingitult tekkida pearinglus või minestuse oht mille tagajärjeks on kukkumine. Kuumast leilist otse jääauku hüppamine tuleb kindlasti välistada sest äärmuslik temperatuurimuutus tingib veresoontes muutused ja haiguse tõttu ahenenud ning kitsaste veresoontega inimestel võib selline karastamine lõppeda ebasoovitavate tagajärgedega. Mõõdukas karastamine jaheda duššiga (kui arst on loa andnud) on aga kasuks.
 
Vältige energiajooke – need pigem kurnavad organismi. Eelkõige energiajookides sisalduvate ainete (kofeiin, tauriin jm) tõttu võib tekkida veevaegus, südame rütmihäired,  närvilisus, ärevus ja tagatipuks unehäired. Sageli sisaldada need joogid väga palju suhkrut või teinekord sama ebatervislikke suhkruasendajaid ja seetõttu soodustada teise tüübi diabeedi tekkeriski.
 
Sea endale liikumisel realistlikud eesmärgid! Väikesed, selgelt sõnastatud ja ajaliselt fikseeritud vahe-eesmärgid ja kaugemad, suured eesmärgid. Ideaalis koosta või aruta see treeningplaan  läbi oma füsioterapeudi ja/või raviarstiga.
Kui tegeled lisaks veel ka kaalulangetusega pead kindlasti keskenduma lihastreeningule.
Oluline siinkohal on valida omale sobilik liikumisviis ja eelistada neid, mis pakuvad ka teie emotsionaalsele heaolule toitu. Kui vähegi võimalik kaasake tegevusse oma perekond – alustage igaõhtuste rahulike jalutuskäikudega, unustage pulsinäit. Õige pulsivahemiku tunnete ära nn kõnetesti abil. Ehk kui suudate kõndimise või sörkimise ajal vabalt edasi rääkida, on pulsinäit korras. Võtke seda, kui kaaslasega veedetud kvaliteetaega ja rääkige päris asjadest, mitte sellest “mida me õhtuks süüa teeme” või “millal sa lõpuks selle katkise kapiukse korda teed”. Kui te ei tea, mis need nn "päris asjad" on, küsige oma naiselt, küll tema teab! 

Lisaks Füsioterapeudi või personaaltreeneri nõustamisele on abiks lasta mõõta oma kehakoostist (BCA - Body Composition Analysis) ja seda ka sel juhul, kui peeglist vaadates või kaalu pealt vastu vaatavad numbrid on kõik OK.
Mõõda oma vööümbermõõt - meestel peaks see üldiste tervislikkuse normide kohaselt jääma alla 102 cm ning naistel alla 88 cm. Oluline on aga teada saada just ohtliku Vistseraalse rasva protsent – ehk siis selle rasva olemasolu, mida näpuga katsuda ei saa aga mis paikneb teie vöökohal ja ümbritseb siseorganeid.
​Selle nn kõhurasva ja arteriaalsete veresoonte seinte paksenemise ning hapraks muutumise vahel on leitud ka otsene seos. Üks viimase aja tähtsamaid tõdemusi teadlastel selles vallas on see, et rasvarakud – ennekõike vistseraalse rasva rakud on bioloogiliselt aktiivsed. Rasvkude on endokrinoloogiline organ, mis eritab hormoone ja teisi molekule millel on kaugeleulatuv mõju teistele kudedele.

Kehakoostise mõõtmised on näidanud ka seda, et vistseraalse rasva kõrge näitaja võib olla teinekord hoopis suurem probleem pealtnäha saledal inimesel, kui silmnähtavalt ülekaalulisel. Kes teemast rohkem soovib teada saada, siis Adipose tissue ja Visceral Fat inglise keeles on märksõna dr. Google´le.
Keha rasvasisaldusprotsendi ning vee- ja lihasprotsendi muutuste trendi jälgides saab aimu ka sellest, kas ja mille arvelt kaob kaal, kas treeningud toovad soovitud tulemusi ning kas lihasmass kasvab proportsionaalselt jne.
 
Veres toimuvate muutuste tulemust saab mõõta apteegis saada oleva koduse kolesteroolitaseme testiga ning ka usaldusväärsed vererõhuaparaadid täna ei ole luksuskaup. Üks selline on olemas ka meie kontoris ning seda mõõtmist saab soovi korral samuti regulaarselt Füsioteraapia vastuvõtu kavva lisada.

Käsi püsti, kellel on kodus näägutav kaasa: “pead sa ikka iga õhtu selle õlle lahti tegema? Äkki sa ei jooks nii palju! Vaata, kui palju sa juba kaalud! Kui suur on su kõht! Jäta see külmkapp rahule - vaata mis kell on! Sa norskad!”
Aga karm tõsiasi on paraku see, et neil kipub olema õigus. Enne aga, kui me ise ei ole valmis seda omale tunnistama ja kõige tähtsam selle teadmisega rahu tegema, ei ole me valmis ühekski tõeliseks ning kestvaks muutuseks. Meestena on meil omale 101 vabandust, miks need etteheited on väljamõeldud, ebaõiglased ja tegelikult meil neid probleeme ei ole. Pealegi, kuidas sa ütled sõpradele seal grilli ääres või saunalaval, et sa nüüd seda õlut ei võta või tervisepitsi ei tõsta. Piinlik ju, sest kohe antakse teada milline suss sa oled ja naise tuhvlialune. Aga vot, ütletegi, et olengi ja rõõmuga sest pigem olla tuhvli kui mulla all.

Tegelikult on inimesed teie ümber ennekõike mõistvad ja toetavad, eriti kui te neile kogu tegeliku taustaloo ära räägite. Mis veel olulisem, kui loobute või vähendate suitsetamist ning alkoholi tarbimist olulisel määral ja alustate liikumisega, siis mis teiega juhtub on see, et teie elu muutub palju värvilisemaks. Kaal langeb, nahk ja silmavaade muutub selgemaks, teie nahk lõhnab meeldivamalt, toidul on lõhn ja maitse, te jaksate füüsiliselt rohkem ning ühel hetkel vaatab peeglist vastu kui mitte noor Adonis siis 10 aastat noorem teie ise. Ja enne, kui arugi saate, on teie naine ise teid sealt tuhvli alt tagasi välja sikutanud – otse oma sängi ning ka see pool elust pakub taaskord kordades sagedamini ja pikemalt rõõmu, kui veel alles hiljuti. Mõlemale!

Tänaseks täpselt 30 aastat tagasi Tartu Ülikooli lõpetades oli minu diplomitöö teemaks „Saunaleili toime liikumisaparaadi ja südameveresoonkonna funktsionaalsetele näitajatele“. Millest tookord selline teema valik tingitud oli, sellele ma täna enam vastata ei oska. Ju meeldis mulle lihtsalt saunas käia ja sauna kasulikkus meie organismile vaevalt, et esmajärjekorras tähtis oli. Sauna all pean ma silmas ikka seda klassikalist Soome sauna, koos leili ja vihtlemisega ning mille temperatuur jääb sinna +/- 80C kanti.

​Siinkohal pole vahet, kas tegu on puu- või elektrikerisega saunaga. Meie tänased teadmised sauna ehitamisest on piisavalt head selleks, et ka elektrisaun oma omadustelt ei jää alla puuküttega saunale. Sauna sisekliima parandamiseks on võimalik paigaldada erinevaid lisasid, mis tagavad ka elektrikerisega saunas hea ventilatsiooni, niiskustaseme ja ühtlasema temperatuurijaotuse.
Diplomitöö kirjutamise käigus läbiviidud lihtsakoeliste katsete tulemusel sai selgeks, et saunaleilil on tõepoolest meie lihastele lõõgastav toime ning peale saunlemist paraneb meie lihaste elastsus ja liigeste liikuvus. Lihasjõud väheneb, kuigi mõningatel juhtudel, paar tundi peale saunas käiku jõunäitajad ka paranesid ning suurenes kopsumaht. Täna on sauna kasutegurite väljaselgitamise osas palju enam tõsist teadust mängu toodud lisaks vanarahva uskumustele ja teadmistele. Eriti suure töö on selles osas ära teinud meie Põhjanaabrid, kelle sajandite vanusest saunakultuurist ja tänastest teadusuuringutest meiegi oma inspiratsiooni ammutame.​

- ütlevad meie põhjanaabrid. Saunas tehti nii soonetasumist kui pandi kuppu ja kaane. Massaaži kasulikkusest meie tervisele on piisavalt tõendeid ja see on ka ainuke rahvameditsiini osa mida tunnistab kaasaegne meditsiin. Kuppude panemise kohapealt on autoriteetsed allikad aga äraootaval seisukohal. Leidub neid, kes väidavad, et tegu on vaid platseeboga efektiga aga aastal 2018 on avaldatud põhjalik uuring, milles on leitud kupu panemise kasutegurid just kroonilise valu leevendamise puhul ja üks hiljutine, 2023 uuring on leitav siin.  

Saunas ei ole viisakas laulda (läbulaule), ropendada, lasta kõhutuult, röhitseda rääkida valjusti või rääkida kellestki midagi halba. Saun on püha koht ja seal peab ennast üleval pidama sama lugupidavalt kui kirikus, et ei vihastaks välja Saunavaimu. Tänulaulu aga võib laulda. Selline on olnud vanarahva uskumus. Saunavaim või mitte aga eeltoodud reeglitest juhindumine on ka täna väga hea meie vaimsele tervisele – rahu ja vaikus ning võimalus tehtule järgi mõelda. Võtta aeg maha – väiksem võimalus argielus stressiks või läbipõlemiseks. Kvaliteetaeg ja mikrohetked iseendaga.
Kohe on kätte jõudmas aasta olulisemad saunatamised. Jõulude alguses oli tähtsal kohal just saunas käimine. Sauna võeti leib ja õlu kaasa ning seal söödi ja joodi. Ülejäänud õlu visati kerisele, et järgmisel aastal oleks hea viljasaak. Teati, et valge aja jooksul peavad olema kõik pereliikmed saunas käinud ja puhtad riided selga pannud. Usuti, et jõuluõhtul on pimedas kõik ilm vaime täis ja inimesel ei olnud seal enam turvaline liikuda. Viimase vihtleja äratuleku järel visati kerisele leili ja hoolitseti selle eest, et pesuvett ka järele jääks, sest inimeste äramineku järel usuti vaime ja esivanemate hingi vihtlema tulevat.
Seda, kui oluline meile me kultuuris saun on näitab ilmekalt ka meie tänaseks portsu mainekaid auhindu noppinud ning selleaastane Oscarite nominatsiooni kandidaat „Savvusanna sõsarad“, mille tegevuskohaks on suitsusaun. 

Tänapäeva teaduse kohaselt on saunas käimine sobilik enamikule meist. Samuti ei arvata täna enam, et rase peaks iga hinna eest end saunast eemal hoidma või, et väikelastel sauna asja ei ole. Viimane väide on küll osaliselt tõene ehk väikelast ei tohi kunagi lubada sauna üksi ja ilma järelevalveta või sundida saunas pikemalt olema kui ta ise soovib. Tegelikkuses ei tohi mitte kedagi sundida saunalaval olema kauem, kui nad ise seda soovivad. Saun peab olema meeldiv elamus mitte võistlus, kes rohkem suudab kannatada.
Keha bioloogiliseks reaktsiooniks soojale on beeta-endorfiinide tootmise kasv meie kehas. Beeta-endorfiin on opiaadisarnane aine, mis tekitab biokeemilist naudingut ehk siis on vastutav meie õnnetunde eest. Saun madaldab stressist tulenevate hormoonide taset, nagu adrenaliin ja noradrenaliin. Psühholoogid toovad siia valemisse juurde arvamuse, et hämar-soe-niiske-vaikne saun viib meid alateadlikult tagasi kõige turvalisemasse paika, kus me kunagi oleme olnud – ema üsasse. Tuimad valud peas, unehäired, meeleolu kõikumised - need on närvisüsteemi häired, mis saavad saunas leevendust. Sauna ei tohi minna vihaga aga võite kaasa võtta viha. Võrumaal öeldakse, et häda tuleb alt sisse ja läheb ülevalt välja ja seepärast käib ka vihtlemine alt üles. Mesi on saunas omal kohal ning ka mõistlikus koguses saunaõlu pole kuritegu. Ligi hiiliva külmetuse ja teiste kergemate tervise­probleemidega on mõõdukas ­saunatamine kasulik ja profülaktiline, ägedas ­faasis haigustega pole sauna asja. Järsk temperatuuritõus ei ole organismile siis enam hea.

Helsingi Ülikooli kliinilise füsioloogia emeriitprofessor Anssi Sovijärvi on oma uurimustöö tulemusena leidnud, et regulaarne saunas käimine, 1-2 korda nädalas, aitab ennetada haigestumist külmetushaigustesse. Saun toimib organismile kui eksogeenne ehk väline ärritaja. Keha temperatuuri kõrgenemine (inimesel 38-38,5C piires) väliskeskkonna mõjul, suurendab leukotsüütide fagotsütaarset aktiivsust, millel on tähtis koht vastupanujõu kõrgendamisel infektsioonhaiguste vastu võitlemisel. Soojusprotseduuride toimel paraneb verevarustus, tõuseb erütrotsüütide ehk punaste vereliblede hulk veres, tekib hüpereemia ehk vere hulga tõus elundis või kehaosas, mida iseloomustab veresoonte laienemine ja nende verega ületäitumus ning mille tulemusena hakkavad lihastesse akumuleerunud piimhape jt. metaboolse ainevahetuse jääkproduktid metaboliseeruma.
Terve inimese keha reaktsiooni kuumusele ja sellega toimetulekut on uurinud Poola teadlased ning tõdeti, et saunas valitsev kõrge termiline stress ei kutsunud esile olulisi muutusi noorte meeste füsioloogilistes parameetrites, välja arvatud kehamass, mis tugeva higistamise tõttu oluliselt vähenes. Uuritavaid iseloomustas tõhus termoregulatsiooni mehhanism, mis säilitas homöostaasi, kõrge treeningvõime ja hea kohanemise kuumastressiga saunas. Olulisi muutusi osalejate kehatemperatuuris ega muudes füsioloogilistes parameetrites ei täheldatud, mis viitab sellele, et kirjeldatud uurimisprotokoll - passiivne kuumastress kombineerituna külma vette kastmisega - on ohutu ning seda võib soovitada noortele ja füüsiliselt aktiivsetele meestele. Lisaks on uuritud ka sauna toimet noortel meestel kolesteroolile ja tõdetud lisaks muule positiivsele ka LDL kolesterooli – ehk nn halva kolesteroolitaseme vähenemist.
Samuti on siin: uuritud sauna positiivset toimet metabolismile ning kolesteroolitasemetele noortel naistele. Sauna positiivne mõju vere lipiidiprofiilile on sarnane efektiga, mida on võimalik saavutada mõõduka intensiivsusega füüsilise koormusega.
Ehk lihtsamalt öeldes, kui jalutama minna ei viitsi, minge sauna.

​Varasemalt arvati, et vererõhuga kimpus olevad inimesed peaksid saunas käimist vältima. Tänapäeva teadus ( ja vaatasin, et ka mina oma diplomi töös) on leidnud, et saun ei tõsta ega langeta süstoolset ehk ülemist vererõhku. Küll aga võib langeda alumine, ehk diastoolne rõhk. Ehk tähelepanelik tuleb olla järsult püsti tõustes, vererõhk võib langeda liigselt ning tuua endaga kaasa pearinglust ja uimasust, mis võib kaasa tuua kukkumise.
Soe temperatuur tõstab pulsisagedust ca 20 lööki/minutis, perifeerne vereringe kiireneb ja veresooned laienevad. Selliselt vajab süda vähem jõudu, et verd ringi pumbata ning koormus südamele oluliselt ei suurene. Koormus on võrreldav jalutuskäiguga. Küll aga tuleb vältida pea ees külma vette hüppamist või peale kuuma leili üleüldse pea külma vee alla panemist. Keha reaktsioon kiirele jahutamisele võib osutuda teie tervisele kahjulikuks. Järsk temperatuuri langetamine kahandab tugevalt perifeerset veresoonkonda mille tulemusena koormus südamele järsult tõuseb ning vererõhk võib tõusta kiirelt väga kõrgele.
Ühes 2018 avaldatud uuringus tõdeti sauna positiivset mõju veresoonkonna haiguste riski vähendamisele ning ka saunasooja valuvaigistavat toimet. Seda soojuse analgeetilist ehk valuvaigistavat ning endotermilist efekti üritatakse kaasaja meditsiinis kasutada mitmeti. Alates vanadest headest parafiini vannidest lõpetades täna füsioteraapias traumade ja vigastuste ravimisel kasutatavas tipptehnoloogias. TECAR-teraapia ehk süva-hüpertermia masina kaasabil tekitatakse kontrollitult piiratud ja suunatud endotermiline efekt sügaval patsiendi vigastatud koes. Selle tulemusel – täpselt nagu saunaski - laienevad koes veresooned, paraneb lümfiringe ning verevarustus ja kudede vaheline ainevahetus, kasvab õnnehormoon endorfiini tootlus – haigesse kohta liigub laienenud veresoonte kaudu oluliselt rohkem hapnikku. Väheneb valu ja kiireneb paranemine. 

On üks ammune patsient kelle peale ma aeg-ajalt mõtlen, kui inimesed pöörduvad minu poole oma õlavöötme probleemidega. Õppisin siis esimest aastat Tartu Ülikoolis füsioteraapiat ja olin haiglas praktikal ülesandega välja mõelda taastusravi programme erinevate diagnoosidega patsientidele. Nende hulgas oli ka mees oma hullult kinnise ja meeletult valutava õlaga, oodates oma õlaoperatsiooni. Mina pidin talle välja mõtlema võimlemisprogrammi ja seda koos temaga läbi viima.
​
Toona, tänaseks juba 30 aastat tagasi puudus mul tegelikult igasugune ettevalmistus või kogemus, mida või kuidas teha, aga keda see varem ikka seganud on. Igatahes kuidagimoodi ta läbi tugeva valu võimles aga lõpetas ikka opilaual. Samal ajal oli mul nö tagumikutunne, et peab olema ka muu võimalus teda aidata. Seda, kas ta pikemas plaanis lõpuks terveks sai ma paraku ei tea. Oleks ma sel ajal teadnud ja osanud manuaalse füsioteraapia vallas kübetki sellest mida täna, läinuks sel härral ehk kõik teisiti aga seda ei saa ma paraku kunagi teada. See-eest oskan ja saan ma nüüd aidata inimesi, kes tunnevad end või mõne oma tuttava ära allpool toodus.

​Ei!
Külmunud Õla Sündroomiks ehk ka Külmunud Õlaks nimetatakse õlaliigest, mille normaalne liikumisulatus on oluliselt piiratud. Luud, sidemed ja kõõlused, mis moodustavad teie õlaliigese (glenohumeral), on kaetud sidekoe kapsliga. Külmunud õlg tekib siis, kui see kapsel pakseneb - areneb fibrootiline ehk armkude - ja tiheneb õlaliigese ümber, piirates selle vaba liikumist. Tekib põletik, õlaliiges on väga valus. Iseloomulik on nn. öine valu mis raskendab ka magamist. Valu võib kiirguda kaela ja piki kätt distaalselt.

Külmunud õla sündroomi jaotatakse primaarseks ja sekundaarseks:
Primaarset ehk idiopaatilist vormi on kirjeldatud mõistega Adhesiivne Kapsuliit. Haigusele on iseloomulik aeglane algus ja kolmefaasiline kulg (valufaas, jäigastumise faas ja paranemise faas). Klassikaliselt ei ilmne ei haiguse anamneesis, ei kliinilisel ega radioloogilisel uuringul muutusi, mis selgitaksid valu ja liikuvuse piirangu põhjusi.
Sekundaarse külmunud õla sündroomi diagnoositakse juhtudel, kui varemalt on esinenud eelnev õlaliigese piirkonna trauma, rotaatormanseti vigastused või operatsioonid ülajäseme piirkonnas. Seda täheldatakse sageli selgroo kaelaosa spondolüartroosi ja erinevatest põhjustest tingitud õlaliigese immobilatsiooni või piiratud liikuvuse korral.
Seisundit diagnoositakse juhtudel, kui sümptomid on esinenud ühe kuu vältel ja püsivad muutumatuna või süvenevad. Haiguse esinemissagedus populatsioonis on ca 2–5%, sealjuures sagedamini naistel ning vanuseliselt ennekõike 40- 60 eluaastate vaevus. Külmunud Õla Sündroom võib esineda kas ühes (unilateraalne) või ka mõlemas (bilateraalne) õlas korraga. Mõlema liigese haaratust esineb erinevate allikate andmetel 6–34% juhtudest. Haigusprotsessi kordumist esineb harva. 

Oluline on teada, et sarnaseid vaevusi - äge valu ja/või piiratud õlaliigese liikuvus - on aga mitmeid teisigi. Mõningateks levinumateks on näiteks:

• Kaelaosa närvijuure pitsumine, mida võivad põhjustada nii lihaspinged trapets ja/või astriklihastes või kaelalaosa lülivahemulgu ahenemine ehk Cervical Foraminal Stenosis.
• Diski sopistumine või prolaps lülisamba tservikaalosas ehk kaelapiirkonnas (C5-C7)
• AC liigeslukk. Olukord, kus abaluu ja rangluu vaheline liiges ei lähe oma nö normaalsesse asendisse tagasi.
• Bursiit ehk õlaliigese piirkonna limapauna põletik.
• Romblihaste või trapetslihaste kesk- või alumise osa jäikus.
• Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse pitsumine õlaliigese sees.
• Biitepsi kõõluse põletik või dislokatsioon.
• Murdunud roided
• Trigerpunktid.
• Hambapõletik.
• Vähkkasvaja.

Külmunud Õla Sündroomi tekkepõhjused pole senini päris selged ja pole võimalik määrata ühest konkreetset põhjust. See sündroom võib tabada meist igaühte peale traumat, operatsiooni või ülekoormusvigastust. Sündroomi võivad põhjustada mõrad, mis on õlas või isegi randmes või siis sel ei pruugigi olla mingit otsest põhjust. Algfaasis põhjustavad seda sündroomi pigem trigerpunktid ning valu rotaatormanseti lihastes. Enimlevinud põhjustajatena võib aga üldjoontes välja tuua siinkohal näiteks:

1. Õlavarreluu murru raviks või operatsiooni järgseks raviks määratud pikaaegne õla fikseerimine liikumatusse asendisse.
2. Pöörajalihaste (4 lihast mis hoiavad õlavarreluu pead õlavarre liigeses) ehk rotaatormanseti vigastus.
3. Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse põletik (tendinitis) või osaline rebend.
4. Igasugune õlapiirkonna trauma kaasa arvatud põrutus.
5. Hemipleegia (keha ühepoolne täielik halvatus) patsiendid.
6. Diabeet – 2 kuni 4 korda suurem võimalus, et teid tabab Külmunud Õla Sündroom, kuid paraku põhjus miks see nii on, on teadmata. Diabeetikud kannatavad sagedamini bilateraalse ehk siis mõlemapoolse Külmunud Õla Sündroomi all. Kui veresuhkru tase saadakse kontrolli alla siis selle tulemusena võib ka valu mingi määrani väheneda.
7. Cervical Spondylosis ehk Kaelalülide Spondüloos (jäikus) on eelsoodumuseks. Pigem kujuneb välja Külmunud Õla Sündroomi bilateraalne vorm.
8. Kilpnäärme Üle- ja Alatalitlus.
9. Parkinsoni tõbi.
10. Tuberkuloos.
11. Mastektoomia või lumpektoomia (täielik või osaline rinna eemaldamine)
12. Reumaatilised haigused nagu Reumaatiline polümüalgia (Polymyalgia rheumatica)
13. Hormonaalsed muutused (Menopaus) 

​Kaebused ja sümptomid süvenevad aja jooksul järk-järgult ning üldjuhul lõpuks taanduvad aasta kuni kahe jooksul. Tavapärase külmunud õla eri staadiumite arengut saab kirjelda kolmes järgus:
1.           Esimene on nn “valu” staadium, mis kestab tavaliselt 6st nädalast 9 kuuni. Sel ajal põhjustab iga liigutus õlaliigeses või seda ümbritsevates lihastes valu, mistõttu kaotab õlaliiges oma aktiivse ja passiivse liikuvuse. Sagedamini tekib siiski ka liigese jäikus ja liikuvuse piiratus.
2.           Teine on nn “külmumise” ehk adhesiivne staadium, mis kestab tavaliselt 4 kuni 9 kuud. Sel perioodil toimub teatud positiivne areng valu vähenemise osas kuid õlaliigese jäikus jääb kas samaks või võib isegi halveneda. On täheldatud õlaliigese liikumisraadiuse väga olulist piiratust.
3.           Kolmas staadium on nn „sulamise" periood ehk taastumine, mis võib kesta 5 kuust kuni 2-3 aastani. Sel perioodil võib patsient valust lõplikult vabaneda aga mitte alati. Õlaliigese liikuvus paraneb. Vaatamata headele tulemustele on siiski u. 30% patsientidest õlaliigese piirkonnas liikuvuse häirete püsimist ja iseloomulik on just välisrotatsiooni (välja pööre) piiratuse püsimine. Põhjuseks võib siinkohal olla see, et patsient on selle pika aja jooksul olnud sunnitud ümber õppima oma igapäeva toimingute tegemised ning sageli on oma seisundiga juba nii ära harjunud, et ei oskagi enamat tahta.

Mõned näited elulistest olukordadest mil võite kahtlustada, et teid on tabanud just Külmunud Õla Sündroom on, kui te näiteks enam ei saa või on oluliselt raskendatud:

• Rahakoti või telefoni kättesaamine pükste tagataskust
• Riiete üle pea selga panemine on piinarikas
• Püksirihma peale panemine (siis, kui püksid on juba jalas)
• Pintsaku selga panemine
• Probleemid kõrgematelt riiulitelt asjade kättesaamisega ja üleüldse käte pea kohale tõstmisega.

Füsioterapeut saab teatud kontrollharjutustega seda kahtlust kinnitada või ümber lükata aga täpse diagnoosi paneb teile arst.  

Kui seisund on akuutne ja igapäevaelu väga olulisel määral häiritud, alustage Perearstist, kogenud Füsioterapeudist või Ortopeedist. Arst määrab täpse diagnoosi ja otsustab edasise ravi ning samuti saab teid suunata vajadusel diagnoosi täpsustamiseks MRTsse või Ultrahelisse. Kui seisund on alles algjärgus on mõistlik esmalt konsulteerida mõne manuaalterapeudiga, sest mida kiiremini reageerite ning mida varem alustate raviga – seda parem. Ning ka ravi tulemused on kiiremad tulema. 

​Vaatamata ulatuslikele uuringutele on haiguse täpne etioloogia senini ebaselge. Probleem laheneb enamikel juhtudel 1–3 aasta jooksul iseeneslikult. Külmunud Õla Sündroomi raviks on erinevaid võimalusi kuid nagu ikka on parim ravi ennetamine. Sõltuvalt patsiendi kaebustest on raviskeemides kasutusel füsioteraapia, analgeetikumid, hormoonpreparaatide süsteravid, õlaliigese manipulatsioonid väljaõppinud manuaalterapeutide poolt või siis arsti poolt narkoosis ning kirurgiline ravi. NB! Füsioteraapia PEAB olema just manuaalne, sest pelgalt võimlemisharjutusi tehes kaotate te lihtsalt oma kallist aega!
Õigeaegsel ja kiirel reageerimisel saab selle sündroomi ravimisel teid kergesti aidata mõni vastava väljaõppe saanud manuaalterapeut (Füsioterapeut, Kiropraktik, Osteopaat) rakendades manipulatsiooni ja massaaži ning ühtlasi näidates Teile vajalikke koduseid harjutusi.
Aeg-ajalt tuleks siis käia end näitamas, et terapeut saaks kontrollida valitud raviplaani tulemuslikkust ning vajadusel teha muudatusi. Näiteks lisades uusi või vahetades välja mittetoimivaid harjutusi. Arvestama peab, et tulemused ei tule üldjuhul kiirelt ja sõltuvad suuresti patsiendi motiveeritusest.
Põletikuvastased ravimid ja valuvaigistid on laialdaselt kasutusel haiguse ägedas faasis, kuid nende efekt on tavaliselt tagasihoidlik ja lühiajaline.
Süsteravi puhul – Kortikosteroidid - süstib arst õlaliigesesse hormoonravimit. Seda süsti üle kahe korra ei tehta kuna kõrvalmõjuna muudab ta rotaatormanseti kõõlused hapraks. Süsti eesmärk on vähendada valu, mis põhjustab liikumise piiratust ja vähendada võimalikku põletikulist protsessi liigeses. Randomiseeritud uuringutes on leitud, et selline metoodika annab vaid lühiajalist efekti. Võrdluseeldes platseebogrupiga (süstimine füsioloogilise lahusega) on 16 nädala möödudes olid mõlemas uuringugrupis ravitulemused võrdsed.

Sündroomile õigeaegset tähelepanu mitte pöörates võib aga halvimal juhul välja areneda Külmunud Õla raskem vorm, mis aga allub paraku vaid juba väga tõsisele ravile, milleks on kas artroskoopiline operatsioon või siis narkoosi all “lahti murdmine”. Enamasti järgneb sellele aktiivne füsioteraapia ja kasutatakse ka manipulatsiooni järgset kortikosteroidi-lokaalanesteetikumi viimist liigese ümber või liigesesse. 

Kui teile on tehtud õla liikuvuse parandamiseks manipulatsioon või operatsioon alustage õla liigutamist KOHE sest sellega väldite uute liidete teket. Tähtis on meeles pidada, et harjutusi ei PEA tegema väga pikalt, piisab vaid 5min korraga aga tähtis on võimalusel teha harjutusi iga tund ja sellega nö summeerub harjutuste tegemise aeg päeva peale. Kui õlaliiges muutub liikumatuse tõttu jäigaks on õla liigutamine oluliselt valusam ning selle liikuvuse taastamine vajab palju aega ning tööd venitusharjutustega. Oluline on, et ei ignoreeriks esmaseid sümptomeid.
Selles ei ole midagi taunitavat, kui valu leevendamiseks võtta valuvaigistit kuid tasub meeles pidada, et see ei ravi probleemi algpõhjust vaid peidab ainult sümptomeid. Eelistada tuleks valuvaigisteid/geele, milles on ka põletikku alandavad toimeained. Kodustest vahenditest võite proovida jahutavaid kompresse või mähiseid. Soe ei pruugi külmunud õla puhul hea olla.
Harjutusi piisab kui on 4-5 erinevat ning harjutuste vahel valikut tehes on eelkõige oluline, et õlaliiges saaks igas suunas läbi võimeldud. Põhirõhk peaks olema harjutuste kordustel – mida rohkem liigutusi, seda parem. Abiks on kummilint või võimlemiskepp. Siinkohal rõhutaks, et enamus inimesi kipub arusaadavatel põhjustel asju tegema oma mugavuspiiril ja paraku nii ka raviks määratud harjutusi. Harjutusi tuleb teha külmunud õla puhul aga alati valu piiril sest mugavustsooni jäädes paraku arengut ei toimu. Sama kehtib ka muudes eluvaldkondades, mitte ainult külmunud õla ravis 😉 Mõned spetsiaalselt külmunud õla tarbeks mõeldud harjutused leiab näiteks SIIT
Hea on, kui saate võimlemist kombineerida ravimassaaži ja/või elektriraviga. Väga häid tulemusi on andnud tänu oma analgeetilisele ning verevarustust stimuleerivale toimele raadiolaineteraapia ehk TECAR-teraapia.

Kujutage ette kui palju rõõmsam te olete kui  taaskord saate probleemi- ja eelkõige valuvabalt näiteks:

• Ajada habet
• Panna end riidesse
• Pesta pead ja panna juukseid hobusesabasse
• Tõsta käsi peakohale või hoida neid tagataskus
• Panna särki pükstesse
• Avada oma rinnahoidja seljatagust kinnitust või kleidilukku
• Magada valuvabalt
• Sügada selga
• ja "last but not least" - kallistada oma kõige kallimaid!

Sattusin infot otsides uuringule, mis aitab mõista paremini koroonaviirust ja saab vihjeid kuidas ennast ja oma peret tõhusamalt kaitsta ja kuhu suunata suurem tähelepanu ruumide puhastamisel. ​Kuna artikkel ja selles viidatud uuringud on pikad ja inglise keelsed, siis kirjutan siia kiirelt (vabandan kohmaka tõlke pärast) mõned asjad, mis tundusid kasulikud ja annavad vihjed millele oma ümbritsevas keskkonnas rohkem tähelepanu pöörata.

✅Koroonaviirus elab erinevatel pindadel 3st tunnist 3 ööpäevani ning seda pikkust mõjutavad nii ruumi temperatuur kui niiskustase kui ka materjali liik. Näiteks vasel elab viirus kuni 4 tundi, umbes ööpäeva pabermaterjalil (papp, paberkotid) ja kuni kolm ööpäeva polüpropüleenplastikul ja roostevabal terasel. Polüpropüleenplastik on aga väga laialdaselt kasutusel meie kodumajapidamises alates kilekottidest ja auto detailidest lõpetades mänguasjadega.Oluline siinjuures on tähelepanek, et siledad ja mittepoorsed pinnad nagu uksenupud, lauapinnad jms on "tublimad" viiruse edasiandjad kui poorsed pinnad nagu paberraha ja kangad. Põhjuseks on need pisikesed avaused millesse mikroobid vajuvad ja nö takerduvad. Puhastada tuleks sageli oma mobiiltelefoni. Eriti, kui ta on teil kaasas näiteks üldkasutatavates tualettruumides, kus asetate ta sageli eneselegi märkamatult näiteks valamulauale.
✅ Temperatuuril on oluline roll viiruse levikus. Kõrgem niiskustase tagasihoidliku temperatuuri juures, olematu tuul ja siledad pinnad on kõik paraku soodustavad faktorid koroonaviiruse levimisel. Koroonaviiruse valgumolekuli (RNA), ümber on kaitsev lipiidkiht (lipiidid on rasvad) - ingl. "fat envelope" - mis jahedamas on oluliselt vastupidavam, kui soojas temperatuuris ehk jahe pikendab viiruse elujõudu. Lõuna Hiinas asuva Guangzhou Sun Yat-sen Ülikoolis tehtud uuringus leiti, et viiruse leviku kõrgpunkt oli õhutemperatuuril 8.72 Celsiust. On juttu olnud ka sellest, et suhteline õhuniiskus võiks jääda alla 40%
✅ Pindade puhastamiseks andis kõige parema tulemuse puhastamine lahusega, mis sisaldas kas 62% kuni 71% ethanol alcohol (Etanool - ntks Viin 80%)) või 0.5% hydrogen peroxide (Vesinikperoksiidi) või 0.1% sodium hypochlorite (Naatrium Hüpoklorit). Tulemuslikkust kontrolliti minuti pärast aga viirus hävib suuresti juba esimese 15 sekundiga. Kaubanduses saada olevate toodetega pakendil lubatud 99,99% puhtuse saavutamiseks on vajalik toimeaeg 5-6 minutit.
✅ Käte puhastamiseks mõeldud desinfitseerimisvahendid pole piisavalt efektiivsed pindade puhastamiseks, sest sisaldavad (käe)naha õli ja niiskusesisalduse kaitseks mõeldud lisandeid ja on lahjemad.

✅ Desinfitseerimisvahendit tuleb pinnal hoida ning lasta toimida vastavalt pakendil toodud juhendile! Kasutades 80% viina hoidke vähemalt paar minutit või laske lihtsalt pinnal lihtsalt ära kuivada. Spetsiaalvahendid on avaldanud etiketil täpsed ettekirjutused.

Valides omale riietust saab juhinduda Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits'a soovitustest, mis võtavad aluseks sama materjali loogika - puuvillaseid riideid tuleks eelistada polüestrile jms sünteetikale. Mul omalgi on kapis mitmed tuntud spordibrändi T-särgid, mis toodetud ümbertöödeldud plastpudelitest.

Viited: 
Tõlke aluseks oleva Business Insideri artikli leiab siit: How long the coronavirus could survive on surfaces
Artiklis viidatu, veel preprint staatuses olev uuring on siin: Aerosol and surface stability of HCoV-19 (SARS-CoV-2) compared to SARS-CoV-1 

ja avaldatud on ülaltoodu ka siin: New England Journal of Medicine

Pindade desinfitsreerimist käsitlev uuring on leitav siin: Journal of Hospital Infections 

Lisaks avaldas DELFI Forte väga vajaliku info ka selles osas, kuidas õigesti pidu desinfitseerida, et sellest ka kasu oleks: Surm viirustele: õpi pindu õigesti desinfitseerima

Olge hoitud!
Olge Terved!
​Teie Füsioterapeut.

Jagan teiega üht hiljuti interneti avarustest leitud pildimaterjali. Suurepärane näide lumbaal- ehk siis lülisamba alaosa (alaselja) diski sopistumise ise-eneslikust paranemisest. ​MRT pildid on tehtud aastase vahega, patsient siis vastavalt 32 ja 33 aasta vanune MRT tegemise hetkel.
​
Oktoobris 2012 pöördus meesterahvas tugevate alaselja valudega kohalikku haiglasse. Peale MRT-d ja läbivaatust, kuna neuroloogilisi häireid ei tuvastatud, otsustati mitte opereerida ning mees suunati kodusele ravile. Akuutsete valude leevendamiseks määrati suukaudsed valuvaigistid ning füsioteraapia. Mõne aja möödudes oli valu taandunud. Oktoobris 2013 pöördus sama meesterahvas aga uuesti haiglasse, kuna tugev alaselja valu oli tagasi tulnud ja tehti uus MRT.

Nagu pildilt on ka kogenematule silmale hästi näha, siis mida enam ei ole on sopistunud disk.

Minul endal käis vastuvõtul aga alles hiljuti patsient, kellel kõik sõna otsese mõttes pildil olemas. Leidus nii tugevalt sopistunud disk kui spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine. Aga mida tal ei olnud, olid seljavalud…  

Ehk mis ma sellega siinkohal öelda tahan on see, et:

• Inimene on keeruline mehhanism ja üheseid reegleid ei ole.
• Diski sopistumine ei võrdu valu ja sopistumise puudumine valu puudumist.

Sellest, mis asi see disk üldse on kirjutasin pikemalt SIIN.

​Ning jah, sageli toimub lülivaheketta ise-eneslik resorptisioon ehk imendumine. Ja on inimesi, kes elavad oma sopistunud diskiga valuvaba elu, enamasti õndsas teadmatuses, et neil selline asi üldse on.

Olge hoitud ja käige regulaarselt füsioteraapias!
Teie Füsioterapeut.

​„Tere! Mul siin mure, et käisin siis arstil ja too palus mul oma hädadega hoopis füsioterapeudi poole pöörduda, sest mu disk on“:

•    Paigast nihkunud; ​
•    Pooleks läinud;
•    Libastunud;
•    Kildudeks;
•    Välja vupsanud;
•    Välja libisenud ...

„Äkki aitate? Lükkate tagasi või midagi?“

​Sarnase, mõningastes variatsioonides jutuga tullakse nii minu, kui mu kolleegide juurde veel tänagi ja seda vaatamata suurele hulgale täiesti adekvaatsele infole, mis internetis vabalt kätte saadav. Õnneks on viimastel aastatel asjad paranenud aga seda ehmatavalt mõjub, kui ootamatult keegi taaskord tuleb jutuga, et tema selgroost on disk läinud lappama nagu Gerd Kanteri ketas. ​​Prooviks seda asja siis selgemaks saada, lihtsas eesti keeles…kus vähegi võimalik.

Inimesel on lülisammas ja imetajal selgroog. Lülisamba lülide vahel asub lülivaheketas ehk disk - elastsest geeljast koest "amort", mille üles­andeks on löökide pehmendamine, kaitsmine põrutuse eest ning mis laseb meil selga igas suunas pöörata ja painutada. Lülivaheketas ise koosneb põhiliselt kahest osast:

• pehme, tarretiselaadne suure veesisaldusega käsnollus nimega nucleus pulposus ehk säsituum.
• annulus fibrosus ehk kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnev sidekoeline väline rõngas ehk fibroosvõru.

Neile kahele lisaks on veel diski ja luulise lülikeha vahel vedelikuvahetust võimaldav hüaliinkõhre ehk ülemine ja alumine pind. Lülivaheketaste vedelikukogus ja koos sellega ka raskuse kandmise võime vananedes väheneb ja kujuneb välja diski degeneratsioon ehk kulumine.

​Siinkohal juba võiks inimese peas hakkama vaikselt tiksuma mõte, et kui meie diskid koosnevad suures osas laialivalguvast sültjast mateeriast, mida hoiab korsetina koos üks kihiline võru siis loogiliselt võttes väljasopistunud diski naljalt lülide vahele lihtsalt „tagasi ei lükka“.
​
Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks. 

Lülivaheketta sopistumise puhul saab rääkida neljast staadiumist, mis tegelikkuses veel omakorda jagunevad. Eri staadiumid võivad areneda välja järkjärgult aga ka staadiume vahele jättes, sõltuvalt kogetud trauma iseloomust. Närvivalu annab ennast märku keha selles pooles millised närvid parasjagu pitsunud on ehk disk võib sopistuda erinevates suundades.
​
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud juba aastast 2001 luua Ameeriklased (2014a uuendatud) aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst on täiesti tasuta lugemiseks leitav näiteks siin.​

Diski prolapsist ehk herniast saab rääkida siis, kui säsituuma ümbritsev fibroosrõngas on purunenud ja sees olev mass suuremal või vähemal määral välja valgunud. Esineb nii selja- kui jalavalu. 
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired. 
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad. 
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.

​Ehk mis sellest kõigest siis tuleks järeldada? Näiteks:

• Sopistunud disk ei tähenda automaatselt seljavalu!
• Sopistunud diski diagnoos ei võrdu eluaegse kohutava seljavaluga!
• Diski sopistumine ei vaja ilmtingimata kirurgilist sekkumist!
• Diski sopistumist võib esineda meie lülisamba kõikides osades!
• Terav või tugev ja kiirgav seljavalu ei tähenda automaatselt sopistunud diski!
  
  

Meie lülisamba liikuva osa koosneb kolmest osast:

• Cervical ehk tservikaalne ehk kaelaosas. Valu kiirgub eelkõige kaelas, õlgades ja kätesse.
• Thoracic ehk torakaal ehk rindkere osa. Valu kiirgab rindkeresse.
• Lumbar ehk lumbaal ehk nimmeosa. Valu kiirgab tuharasse, reide ja sääreossa kuni varvasteni välja. Üldjuhul on valuaistingud unilateraalsed ehk kiirguvad vaid ühes kehapooles. Nimmepiirkonna lülivaheketta  lsopistumised on kõige sagedasemad.

Ülaltoodule lisaks on siis Sacrum ehk ristluu ja Coccyx ehk õndraluu või nagu rahvas kipub seda kutsuma - sabakont.

Väga ohtlik ja kohest kirurgilist sekkumist nõudev on diski sopistumine selgroo selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega. Seda „närvipundart“ kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba. 

​Massiivne väljasopistumine leiab aset lülisamba nimmeosa L2/L3/L4 lülide piirkonnas ja viisil, kus sopistumine toimub diski keskel otse nimmekanalisse. Nimmekanal aheneb ning närvijuurtele saab osaks tugev pitsumine ja põletik. Selline diski sopistumine kannab nime Cauda Equina Sündroom (CES). Üksikud närvikiud liiguvad läbi väikeste närvijuureaukude (ldn. Foramina), selgroo ristluust läbi jalgadesse ja jalalabadesse. Kõige suurem riskirühm on mehed, vanuses 45-64a.
Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja. Cauda Equina Sündroom on küll harva esinev kuid oma tõsiste tagajärgede tõttu on vaja ka temast rääkida.

Aprillis 2015 avaldati üks mahukas uurimistöö a-sümptomaatiliste patsientide ja neil esinenud erinevate patoloogiate kohta (lülisamba degeneratiivsed muutused). Andmed koguti kokku eri andmebaasidest leitud CT, MRT ja röntgenuuringutest mis tehtud  aastavahemikus 1946 - 2014a. Ehk siis uuriti CT (Kompuuter Tomograafia) ja MRT (Magnet Resonants Tomograafia) uuringutel käinuid patsientide pilte, millistelt leiti kas lülivaheketta kulumist või sopistumist või muid lülisamba patoloogiaid aga kes ise sealjuures ei kurtnud ei seljavalu ega omanud muid kaebusi. Kõikide uuritute seast tuvastati kokku 3110 sellist a-sümptomaatilist indiviidi.
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…
 
Mõne lausega  diagnoosimisest ja ravist.

Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib ikkagi ja ainult arst! Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroom'i kahtluse korral tehakse koheselt MRT aga seal on näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On tegu uue olukorraga või siis on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.
​
Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Lisaks on juba korra opereeritud lülivahekettal on üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.

Ühe hiljutiste uuringu kohaselt hinnanguliselt 80-90% patsientidest ei vaja tegelikkuses kirurgilist sekkumist. Ühe teise uuringu kohaselt on spontaanse regressiooni tõenäosusprotsendid aga sellised:

• 96% diski sekvestratsioon.
• 70% diski ekstrusioon.
• 41% diski protrusioon.
• 13% diski kummumine.

Sama uuringu kohaselt toimus täielik paranemine 43% diski sekvestratsiooni korral ja 15% diski ekstrusiooni korral. Ajaliselt võib paranemisele kuluda 9-12 kuud. Konservatiivne ravi koosneb üldjuhul füsioteraapiast, taastusravist ja alguses ka valuvaigistavast tabletiravist. Häid tulemusi on saadud nii TECAR-teraapia, kui ka õige toitumise lisamisest raviplaani, sest üha enam on infot, et teatavad toiduained kas soosivad või pärsivad põletike kulgu. Üha enam mõistetakse ka psühholoogilise nõustamise vajalikkust ja kasutegurit valuga paremaks toimetulekuks ehk nn. pain management. 
Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad sarnaneda segadusse ajavalt diski sopistumisele. Näiteks vana hea ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust. 

Seniks,
Kõike kõige paremat!
Teie Füsioterapeut

Teatavasti tuleb talv meil siin Eestis igal aastal "ootamatult". Hetkel on tänavatel vaid must jää ja meeletult libe aga vast on varsti kohal pikkisilmi oodatud ilus valge lumi, et lõpuks on põhjust ka suusad-kelgud ning lumelabidas kuurist välja otsida. 

Sestap siit kiireks meeldetuletuseks mõningad näpunäited ja tegutsemisjuhis libedaga juhtunud õnnetuse korral:

Soovitus nr.1, 2 ja 3:
​Enneta kukkumist, tee kõik sinust sõltuv, et seda ära hoida!

• Pane jalga mõistlik jalats!
• Võimalusel kasuta libeduse vastaseid vahendeid (jalatsitel ogadega kaetud lisatald, terava otsaga kepp toetumiseks). Varu aega.
• Vali õige liikumiskiirus ja asend.
• Vanemad inimesed võiksid oma toimetused ajastada päevavalgele ajale.
• Armas kapuuts pole tegelikult hea – vähendab nähtavust​!

allpool olev info ja soovitused on algslet pärit lehelt: https://www.rescue.ee/20582

Pärast kukkumist (kui see siiski juhtus):
HAAV

• Marrastus pese puhtaks vee ja seebiga;
  puhasta kas viina, desinfitseeriva vahendiga (saab apteegist), ravitse briljantrohelisega;
• Väike haav 1cm – 1,5cm (mis ilmselt ei vaja õmblemist) - puhasta haav viinaga, desinfitseeriva vahendiga; haava ääred puhastada briljantrohelisega ja siis SEO HAAV!

NB ! Salvid-kreemid värskele haavale ei sobi!

 VEREJOOKS

• Mõõdukas - tugev side;
• SUUR verejooks - suru sõrmedega veresoon vastu luud kinni; kui verejooks ei lakka kutsu abi (helista numbril 112);
• Vajadusel pöörduda haava õmblemiseks traumapunkti.

PÕRUTUS

• Tekib sinikas ja turse;
• Ravi alguses 1-2 päeva tee kplmakompressi (aseta põrutada saanud kohale külma)

MURD

• Kindel tunnus - ei saa jalale toetuda, ei saa kätt liigutada, liigutustega kaasneb tugev valu;
• Vajalik abi palumine numbrilt 112 või sõit EMO-sse;
• Hoidu liigsest liigutamisest, võimalusel fikseeri jäse.

PEA

• NB! Peahaavast tuleb palju verd - suru puhta lapiga vastu luud kinni;
• Pese jaheda veega;
• Puhastada viinaga, desinfitseeriva vahendiga;
• Vajadusel pöörduda haava õmblemiseks traumapunkti.

AJUPÕRUTUS

• TEADVUSE KADU: “Pilt” läks ära, silmade eest läks mustaks;
• Peavalu, iiveldus, oksendamine - VAJALIK ARSTI KONSULTATSIOON!

Rõhutan veel siinkohal eraldi, et kui teete omale külmakompressi, siis seda "külma" (olgu see hernekott sügavkülmast või lumi õuest vmt) ei tohi kunagi panna otse nahale vaid alati tuleb panna käterätt või mõni muu riideasi vahele ja max 10-15 minutit korraga, et ei tekiks nahale külmakahjustust!

Hilisemas faasis, kui esmane abi osutatud, põletikulised protsessid taandunud ning alanud paranemisprotsess on tursete alandamiseks ja taastumise kiirendamiseks abiks näiteks TECAR-teraapia. Suurte sinikate ja verevalumite paranemise kiirendamisel oleme näinud väga häid tulemusi. Samuti  on protseduur analgeetilise toimega ehk aitab vähendada valu ja ebamugavustunnet kiirendades keha enda loomulikku taastumisprotsessi. 

Kui aga te ikkagi ei ole päris kindel, kas saate ise hakkama või peaks EMO-sse minema või piisab perearstist, vaadake selguse saamiseks ka SIIA! 

Kiiret ja professionaalset nõu ning abi, kui oma teadmistest jääb väheseks aga nõustamist on vaja just väljaspool tavapärast tööaega saab näiteks telemeditsiini Minudoc.ee platvormi kaudu. Sellel lehel nõustavad teid nii perearstid/õed kui füsioterapeudid (sh ma ise).

Hilisema taastumisega aitan teid muidugi ka mina,
Teie Füsioterapeut
​

Ja lihtsalt lõbu pärast siit harjutused puhkepausideks: 

No ja kui ise ikka kohe kuidagi ei viitsi, siis tulge teraapiasse!
Teie Füsioterapeut. 

Eile osalesin Tallinna Perearstide Seltsi (koostöös Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsiga) korraldatud kevadkonverentsil. Võtsin sealt kaasa ühe voldiku mida siinkohal teiega jagada tahan.
Sageli, kui meid vaevab mõni kaebus või oleme saanud trauma oleme dilemma ees,  kas tormata EMO-sse või minna perearstile ennast näitama või peaks hoopis üritama ise koduste vahenditega leevendust leida. Kui nädala sees aitab asjasse selgust tuua telefonikõne oma perearstile (trauma korral ka oma füsioterapeudile) siis nädalavahetusel see võimalus meil enamikul reeglina puudub. Helistada aga saate ja mõistlik on tasulisele Perearstide nõuandeliinile 1220. 
Alltoodud voldik on aga Teile samuti abiks otsustamisel ja kui ikkagi jääb hinge kahtlus, siis eelpool mainitud 1220 aitab. Kodusest esmaabist trauma korral olen juttu teinud pisut SIIN.
Lõppu isikliku soovitusena, kui ikka sisetunne ütleb, vaatamata konsulteerimisele, et minuga ei ole ikka päris korras ja no ei lähe paremaks - minge EMO-sse! Parem saada riielda selle eest, et olete asjata tulnud, kui selle eest, et venitasite tulemisega liiga kaua... NB!! Lastega juhtunud traumade puhul, eriti väikeste laste puhul, ei ole sellist asja nagu ülereageerimine!

Teie Füsioterapeut!
​
(Pildile klikates avaneb pisut  suuem formaat aga paraku on voldiku formaat sedavõrd suur, et teksti lugemiseks tuleks failid alla laadida. Failid, ka vene keelsena, leiab allpool.)

Siit saab need samad failid omale alla laadida, et tekst muutuks loetavaks.:

Ja vene keeles:

Mõned nädalad tagasi palus mind ajakiri Tiiu, et ma kontrolliksin üle ja kommenteeriks omalt poolt nende kirjutatavat artiklit erinevatest valudest ja nende leevendamise viisidest. Selle kirjutatava loo (lugu ise ilmus Oktoober 2017) üheks osaks ja inspiratsiooniallikaks oli aga ka SL Õhtulehe veebivariandis ilmunud tõlkeartikkel üpriski intrigeeriva pealkirjaga „Eluohtlikud vead - Üheksa Kümnest inimesest võtavad valuvaigisteid valesti ja teevad sellega endale liiga“. Kuna pealkirjas toodud väide tundus üpris dramaatiline, siis hakkasin huviga otsima algallikat millel selline väljaütlemine tugineb ja lõpuks leidsingi. Uuringu sisuks  polnud just päris täpselt see, mida pealkirjas väideti sest nagu sageli kipub olema – refereerides refereeritut mis omakorda on refereering - tegu siis  U.S. Pain Foundation’i poolt läbiviidud uuringu tulemustega - võib algne mõte kaduma minna. Selle uuringu, mis hõlmas 1300-t osalejat ja uuris pigem tarbijate käitumist käsimüügis olevate valuvaigistite ostmisel (valiku tegemist). Üks peamisi selle uuringu järeldusi oli see, et ligi 97% tarbijatest väidavad end tundvat täiesti turvaliselt, kui peavad iseseisvalt otsuse langetama omale „parima“ valuvaigisti välja valimisel pakutavatest.
Uuring on küll Ameerika päritolu aga eks see tabletilembus (tänu inimlikule laiskusele )on üha süvenev ka siin samas kodusel  Maarjamaal.  On ju hulka kiirem-lihtsam-valutum  iga murekoha tarbeks üks tablett krõbistada kui trenni minna ja menüüd muuta (valu põhjuseks võib olla ka ülekaal).

 Ma ei hakka kogu seda uuringut siinkohal teile täismahus  tõlkima, aga eredamad „tulemused“  tooksin välja küll.
​
Valiku tegemisel:

• Ca pooled (45%) vastanutest ei võta käsimüügi ravimit ostes arvesse nende poolt juba samal ajal tarbitavaid retseptiravimeid.
• Üle poolte (58%) vastanutest ei võta arvesse valiku tegemisel oma juba olemasolevaid muid vaevusi ja tervisehädasid (nt. vererõhk).
• Kaks kolmandikku (65%) ei võta arvesse teisi, juba tarbitavaid käsimüügi ravimeid
• Kolm neljast vastanust (75%), vanuserühmas 60+ ei võta ravimi valikul arvesse oma vanust (ja sellest tulenevaid ealisi iseärasusi)
• Ja üks viiest vastanust (20%) ei võtamitte ühtegi ülaltoodud neljast riskifaktorist valiku tegemisel arvessse, erinevate käsimüügis olevate valuvaigistite vahel valikut langetades.

Samas, väga paljudele ei sobi tegelikult käsimüügiravimid valude leevendajana üldse. Näitena siinkohal, et kui teid vaevab mõni seede- või südameprobleem või te olete vanem kui 60 aastat siis mõned NSAID-d ehk maakeeli MSPVA-d (Mitte Steroidsed Põletiku- ja Valuvastased Ained) võivad suurendada riski südamerabanduseks või sisemisteks verejooksudeks. Siinkohal oleks meil siin riigis ilmselt abi selle soovi jõustumisest, et ka apteekerid saaksid ligipääsu Tervise Infosüsteemile ehk Digilukku, mis omakorda annab neile võimaluse märgata seda, mis valuvaigisti ostjal omal on meelest läinud või mida ta mõnd ravimit ostes oluliseks ei pea. 

Eestis on paraku hetkel veel see (süvenev) probleem, et  määratakse raviks esmalt valuvaigisteid (kindlasti mitte kõikjal ja ilmselt sageli ka patsiendi tugeva survestamise tulemusel) ja kui need ei aita, siis veel kangemaid valuvaigisteid. Vähemalt sellist tagasisidet olen ma saanud üpris suurelt osalt oma patsientidest.
Hiljuti aga avaldas näiteks Harvard Medical School oma lehel artikli, mis väidab, tuginedes erinevatele uuringutele (PubMed) , et alaseljavaludest vabanemiseks vaevuste algstaadiumis pole valuvaigistitest üldse abi. Aastaid on teada ka tõsiasi, et valdavalt on alaseljavalu nö iseparanev. Veebruaris 2017 välja antud ravisoovitustes (USA) arstidele tuuakse välja näiteks järgmist:
Alaseljavalude puhul mis kestavad alla 12 nädala proovige ravi esmalt:

• Soojaravi (soojakotid-geelid-vann-parafin, UH ja magnetravi, TECAR Teraapia)
• Massaaži
• Akupunktuuri
• Seljamanipulatsioonid (kiropraktika, osteopaatia, füsioteraapia)

Kui ülaltoodust ei leia abi siis MSVPA ravimitest ja lihaspingete leevendajatest võib olla abi. Kuid võttes arvesse võimalikke kõrvalnähtusid ei peaks need olema esmane valik.

Kroonilise alaseljavalu korral (valu mis kestab üle 12 nädala) proovige:

• Harjutusi (venitused, tasakaaluharjutused, harjutused mis tugevdavad kere keskosa lihaseid)
• Füsioteraapiat
• Akupunktuuri
• Mindfulness’il – baseeruvad teraapiaprogrammid mis on mõeldud valu ja valust tungitud stressiga toimetulemiseks (kroonilisel valul on soodumus saada ka psühholoogiliseks probleemiks ja valu võib ka „peas kinni“ olla)

Muud lähenemised, nagu näiteks Tai Chi, Joga, Pilates jne võivad samuti abiks olla. 
Kui ülaltoodust pole abi siis ravi MSVPA-de, Tramadooli või Duloxetiin kaasabil võiks tulla kõne alla... AGA! igasugu opioidid ja muud tugevatoimelised ravimid tuleks jätta viimaseks võimaluseks, siis kui kõik muu on läbi proovitud. Koos oma raviarstiga on sealjuures lõpuni läbi arutatud kõikvõimalikud kaasuvad kahjulikud kõrvalmõjud, et olla kindel, et viimased ei kaalu üle saavutatavat leevendust. Näiteks opioidsete ravimite tarbimise lõpetamisel kaasnevad sageli tugevad võõrutusnähud ja viimaste tugevus sõltub tarbitud kogustest ja ajast.

​Ehk siis lihtne soovitus on – ennetage! Liikuge regulaarselt, hoidke kehakaal normi piires, toituge tervislikult ja vältige stressi, nii palju kui võimalik. Ja külastage regulaarselt mõnd manuaal- või füsioterapeuti.

Tabletivaba sügishooaega soovides,
Teie Füsioterapeut!

Itaaliast ei tule mitte ainult head veini ja Prosciuttot vaid tulevad ka head Kiropraktikud, nagu näiteks hr. Alberto Corbari. Ja vahest võtab see kiropraktik endaga kaasa ühe hää aparaadi. Selle aparaadi abil on ka meil nüüd võimalus pakkuda oma patsientidele TECAR-teraapiat. Seda teraapiat, TECARi toimepõhimõtet ja erinevaid kasutusvõimalusi ma siinkohal Teile lähemalt tutvustada tahaksingi. Alustame siis aga päris algusest!

TECAR Therapy ehk TECAR teraapia põhitoimeaineks (kui nii saab öelda) on Diathermia ehk siis termoteraapia või siis ka soojusteraapia. Diathermia sõna ise pärineb Kreeka keelsetest sõnadest dia- „läbi“ ja thermē „kuumus“. Eesti keeles on kasutusel sõna „Diatermia“.  TECAR on lühend sõnadest Transferre Energy Capacitive and Resistive.
Lähtudes näiteks Ameeriklaste FDA (Food and Drug Administration) määratlusest siis: "Diatermia on kontrollitud hulga soojuse tekitamine sügaval nahaalustes kudedes kõrgsagedusvoolu abil, terapeutilistel eesmärkidel." Või siis teaduslikumas keeles: "keharakkudes olevate ioonide elektriliste laengute abil kehasisese energia genereerimine". Lihtsamalt öeldes aga tekitatakse kudedes soojusenergia ülekanne, mistõttu paraneb verevarustus ja lümfivereringe. Sellel kõigel on aga põletikuvastane toime mis omakorda aitab vähendada valu ning pingeid ja jäikust lihastes ja liigestes.
TECAR teraapiat kasutatakse palju taastusravis, spordimeditsiinis ning ta on üha suuremat populaarsust võitmas (kui vähegi võimalik) alternatiivina kirurgilisele sekkumisele naiste uro-günekoloogilises ravis (endometriit, peritontiit jmt)  ning meestel prostatiidi ja epiditümiidi puhul kuna Diatermia soodustab kollageeni taasteket sidekudedes, siis on ta juba oma koha leidnud ka esteetilises meditsiinis. TECAR-i kasutamine ei põhjusta patsiendil valu.

Täna on turul põhimõtteliselt kahte tüüpi Diatermia aparaate – raadio- ehk kõrgsageduslikud ja siis mikrolaine Diatermia aparaadid. Ka ultraheliteraapia on Diatermia vorm, mida aeg-ajalt kombineeritakse elektristimulatsiooniga.  Muideks, mikrolaine Diatermia ja meist paljudel köögis leiduva mikrolaineahju töösagedused (kHz) on samad ja omal kombel Diatermia tööpõhimõte veidi ka viimast meenutab, sest erinevalt tavalisest termoteraapiast (nt parafiini vannid, infrapuna või siis ka lihtne soojakott) toimub kudede soojenemine seest väljapoole ning  jaotudes oluliselt ühtlasemalt ehk et temperatuur ei ole kõige kuumem nahapinnal. Aga kõige olulisem erinevus võrreldest traditsiooniliste soojuse tekitamise viisidega on vast see, et „töödeldava“ pinna ala on täpselt piiritletud ning sügavus, milleni Diatermiaga jõutakse ulatub kordades sügavamal kui tavapäraste meetoditega on võimalik. Teine oluline mõõtühik Diatermia puhul on võimsus ehk Watt.  Neid kahte näitajat – sagedust (kHz) ning võimsust (W) vastavalt patsiendi näidustustele ning ravitavale piirkonnale omavahel siis kombineeritakse.
Pisut ajaloost ja suts põhikooli füüsikat-keemiat:
​
Diatermiat, kui sellist teatakse juba üle saja aasta ja kui maailmas leidub geenius, kelle „arvele“ selle meetodi leiutamise saaks panna, siis see härra on Nikola Tesla, kes koos teiste inseneridega otsustas oma laboris hakata tegema katseid erinevate elektromagnetiliste lainepikkustega. Ja siis, 19nda sajandi lõpul arvas heaks Prantsuse doktor Jacques Arsène d'Arsonval katsetada kõrgsageduslike elektromagnetlainete tehnoloogiat terapeutilisel eesmärgil. Kusjuures alguses peeti kaasuvat soojuseffekti hoopis ebasoovitavaks kõrvalnähtuseks. Kulus üksjagu aega enne, kui mõisteti, et põhilise kasu saab patsient justnimelt sellest „kõrvalnähust“.
​
Lõpuks siis, aastal 1899, soovitas Austria keemik R. von Zaynek kasutada kõrgsageduslikke laineid süvakudedes soojuse tekitamiseks just terapeutilistel eesmärkidel. Seejärel aastal 1908, võttis Saksa arst dr. Karl F. Nagelschmidt kasutusele sõna Diathermia ning viis läbi esimesed põhjalikud katsetused ning uurimustöö oma patsientidel. Tema oli ka see, kes kirjutas esimese Diatermia käsiraamatu aastal 1913.
Tänaseks on Diatermial baseeruv Tecarteraapia Kesk- ja Lõuna-Euroopas laialdaselt kasutusel olnud juba viimased 15-20 aastat. Tänapäevase Tekarteraapia leiutasid küll Hispaanlased, kuid kõige laiemat kasutust on see seade leidnud hoopis Itaalias, kus seda ei kasuta mitte ainult füsioterapeudid ja kiropraktikud vaid ka perearstid on väga teadlikud selle aparaadi toimest ja eelistest ning soovitavad seda teraapiat lahkelt oma patsientidele. No ja nüüd, „kõigest“ 104 aastat peale esimese õpiku ilmumist, on see aparaat olemas ka meie keskuses.
Füsioterapeudid kasutavad oma töös kolme tüüpi Diatermiat: Lühilaine, Ultraheli ja Mikrolaine Diatermia.

• Lühilaineid kasutatakse näiteks sinusiidi ehk põskkoopa põletiku, neerukivide ja vaagnapõhja põletiku raviks. Head tulemused on meetodil ka lihasspasmide patoloogiate ravil.
• Ultraheli tekitab lihaskudedes vibratsiooni tänu suurenenus vere juurdevoolule. Samuti pääseb UH lihastesse sügavamale kui mikrolained.
• Mikrolaineid kasutatakse soojendamaks kudesid sügaval naha all ilma et nahapind kuumeneks. Kuna mikrolained ei ole suutelised suurt lihasmassi läbima kasutatakse seda tehnoloogiat põhiliselt nahalähedastes kudedes.

Põhiline erinevus on siis selles, mis kui sügavale on tekkiv soojus võimeline tungima ja sellest lähtuvalt valitakse ka vastav meetod vigastatud piirkonna ravimisel.  NB! Diatermia on tavapärase kirurginoa asemel kasutusel ka opisaalides. Täpsemalt on tegu Kirurgilise Diatermiaga ehk Elektrokirurgiaga mis on meditsiiniline meetod kõrgsagedusliku elektrivoolu abil bioloogilise koe lõikamiseks, kuivatamiseks ja koaguleerimiseks. Aparaat kasutab oma töös sagedusi 100 kHz – 5 mHz (1Mhz = 1000 kHz) ning temperatuur kudedes jääb vahemikku 60-99C aga temast me siinkohal rohkem ei räägi - ärge siis googeldades neid kahte seadet omavahel segi ajage ... :)

Aparaat millest siinkohal räägime - CareTherapy® - kasutab töösagedust 450Khz kuni 680Khz ja võimsust 300W(CAP) ja 250(RES). Sageduse ja võimsuse omavahelise kombineerimisega tekitatakse teie kudedes Hyperthermia (ehk põhimõtteliselt palavik) temperatuur mis minimaalselt on 40C, maksimaalselt 45C ja seda sügavusel kuni 5cm. Ühe piirkonna soojendamine maksimum temperatuuril ei kesta üldjuhul üle 20 minuti aga protseduuri konkreetne kestvus sõltub ravitavast piirkonnast, selle pindalast ning kasutatavast võimsusest. Kombineerides eri modaalsusi (CAP ja RES) võib protseduur ajaliselt ka oluliselt pikemaks kujuneda. Samuti kulub aega nii aparaadi igakordsele programmeerimiseks sõltuvalt patsiendi konkreetsest vaevusest ning elektroodide ja keha vahele spetsiaalse kreemi kandmiseks ja hilisemaks puhastamiseks. Kreem on neutraalse pH-ga, allergeenide ning parabeenide vaba ja vahest sisaldab Aloet või kuni 10% Arnikat, millel omakorda on põletikuvastane toime. See kreem toimib elektromagnetlainete „juhtijana“ viisil nagu vesi vms juhib elektrit. Lained ise tekivad vaid elektroodi ja neutraalelektroodi vahel ning ei levi sellest alast kaugemale.
Seetõttu on seda ravi võimalik kasutada ka nt. rasedatel piirkondades, mis piisavalt turvalisel kaugusel beebist.

​Täna ei ole turul ühtegi teist meetodit millega oleks võimalik saavutada sarnast, sisuliselt riskivaba endotermilist efekti, mis ulatub niivõrd sügavale ja mille levimise piirkond ning ka sügavus on sedavõrd täpselt kontrollitavad. Mõelge võrdluseks näiteks tavalise soojakoti peale – kõige kuumem osa on just vastu nahka ja samavõrd, kui soe tungib sügavamale, sama kiiresti see soe ka jahtub ning hajub mööda keha laiali. Sooja tungimist sügavale kasutades traditsioonilisi meetodeid (parafiin, infrapuna, kuum vann, saun jms) takistab ka  homoöstaas, ehk meie keha loomulik jahutussüsteem – higistamine - mis lülitub koheselt tööle, kui temperatuur meie nahapinnal tõuseb. Selgituseks vast lühidalt siinkohal, et meie organism näeb katkematult vaeva, et meie keha sisetemperatuur püsiks stabiilselt 37C juures ajal, mil normaaltingimustes temperatuur meie nahapinnal võib eri piirkondades olla vahemikus 28-35C. 

Kuidas aga Diathermia masin ehk TECAR teraapia toimib ja mis hakkab  juhtuma meie kehas?
​
Termopenetratsioon ehk kudede soojendamine tekitab mõjutatavas piirkonnas vasodiliatsiooni ehk veresoonte laienemise mille tulemusena suureneb verevarustus, paraneb lümfivereringe, (millel on omakorda põletikuvastane toime). Sellel on ka luukoe taasteket soodustav toime (luumurdudest taastumine) ning samuti soodustab kollageeni taastootmist, mis on vajalik sidekudede elastsuse parandamiseks. Leiab aset terve rida metaboolilisi muutusi, mis kõik soodustavad kiiremat paranemist. Nii näiteks suureneb kudede vaheline metabolism, toimub kiirendatud CO2 väljaviimine, piimhappe vähenemine lihastes ning samaaegselt lisandunud verevarustus toob kudedesse juurde värsket hapnikku, toitaineid ning proteiine. Ravitavas piirkonnas muutub seetõttu pH tasakaal vähem happeliseks, mis kõik omakorda soodustab kiiremat taastumist ja vähendab armkoe teket. Diatermia soodustab ka lümfidrenaaži ning temast on abi parandamaks „kangete“ liigeste painduvust ja/või pinges lihaste lõdvestamisel. Diatermia õigel kasutamisel ei põhjusta protseduur patsiendil mitte mingisugust valu ega ebameeldivustunnet.
Diatermia puhul on põhiliselt kasutusel kaks modaalsust – „capacitive“ ja „resistive“ – mis ma siinkohal tõlgiks kapasiteetne ja resistiivne (ehk mahtuvuslik ja takistuslik). Neid kahte protseduuri (üldjuhul CAP pigem pehmete kudede ja RES rohkem luude-liigeste puhul) kasutatakse vastavalt sellele (või kombineeritult), milline on patsiendi trauma seisund – äge või krooniline. Kui aga patsiendil on akuutne trauma ja soojusteraapia on vastunäidustatud kuid magnetteraapia mitte, siis on võimalik kasutada hoopiski Athermy’t ehk atermiat mis tähendab, et lülitatakse välja soojendamismodaalsus ja kasutada masinat kui tavalist elektromagnetravi aparaati.

Näidustused saab jagada väga lihtsustatult kolmeks Diatermia põhitoimete järgi:

1. Analgeetiline ehk valuvaigistav toime
2. Antispastiline ehk lihaspingeid leevendav toime
3. Metaboolne hüpereemia ehk vedelikke väljutav ja põletikuvastane toime

 
Ehk siis kõiki vaevusi, mis korreleeruvad ühe või mitme toimega sellest grupist saab leevendada TECAR teraapia kaasabil. Mõned näited levinumatest Ortopeedilistest ja Reumatoloogilistest vaevustest, mille puhul Diatermiast on abi kiiremaks taastumiseks:

• Kaelavalud
• Õla Periartriit ehk liigeseümbruse põletik
• Epikonduliit ehk „tennisisti küünarnukk“
• Tendoniit ehk kõõlustepõletik,
• Kapsuliit ehk „külmunud õlg“,
• Karpaalkanali sündroom ehk „hiirekäsi“
• Risartroos ehk pöidlaliigese artroos
• Gonartroos ehk põlveliigese artroos
• Coxartroos ehk puusaliigese artroos
• Plantaarfastsiit ehk „Kukekannus“
• Lumbago ehk alaselja valu
• Tursed ja hematoomid
• Operatsioonijärgne ja traumajärgne ravi
• Liigeste ülekoormusvigastused
• Fibromüalgia, pubalgia
• Taastumine luumurrust ja lihasspasmid
• Naha infektsioonhaigused

           
Põhilisi vastunäidustusi on kaks:

• Veritsus või sellele kaldumine (nt. Hemofiilia, nt. Hemorraagia, Aneurüsm)
  Kuna Diatermia protseduur suurendab vere juurdevoolu ning seeläbi tõstab vererõhku, võib see esile kutsuda veritsust. Naistele ei ole soovitatav teha diatermiat vaagnapiirkonnas menstruatsiooni ajal ega ka rasedana.
• Akuutsed põletikprotsessid.
  Kuna akuutsete põletikute üheks osaks on nagunii kõrgenenud temperatuur siis veel täiendavalt tõsta temperatuuri kudedes mille temperatuur on nagunii kõrgendatud annaks soovitule vastupidise tulemuse ja valu võib hoopis suureneda.

Kuna selle protsessi käigus saab patsiendist osa elektriväljast siis mõningate eranditega üldjuhul vastunäidustuseks ka metallist implantaadid, rasedus, vähkkasvajad jms. Seda kas Teile saab või on mõtet teha Tekarit, otsustatakse alati esmavisiidil koos Kiropraktiku või Füsioterapeudiga.
 
Samas on selge, et igasugune elektristimulatsioon pole kunagi õigustatud juhul, kui sama ravitulemus on võimalik saavutatav sama kiiresti aga oluliselt lihtsamalt – näiteks kasvõi klassikalise kompressiga. Seda mitte ainult seetõttu, et selle masina näol on tegu kalli „mänguasjaga“ ja protseduur seega ka ise mitte kõige odavamate killast, terapeut peab olema kogenud ning omama piisavat praktikat vaid lihtsalt seetõttu, et eelkõige tuleb asju teha nii kuidas on kõige lihtsam ja patsiendile mugavam. Kui te lõikate porgandit tükeldades kergelt näppu siis te ka ju ei lähe EMO-sse kipsi paigaldama vaid piirdute lihtsalt kvaliteetse plaastriga.
 
Ja lisaks, mitte ükski masin, ükskõik kui geniaalne, ei asenda kunagi head spetsialisti – olgu selleks siis kas kogemustega Füsioterapeut, pädev Kiropraktik, Ostepaat või mõni muu manuaalterapeut. Minu isiklik on aga endiselt see et, parim tulemus sünnib koostöös: Terapeut-Masin-Patsient. Sealjuures terapeut selles võrrandis võib vahepeal ka vahetuda, näiteks kiropraktikust füsioterapeudiks ja siis tagasi.
 
Ja lõpetuseks parafraseerides üht Itaalia kolleegi: „Diatermia on ravimetoodika mille mõjust ja toimivusest on tehtud tänaseks väga vähe teaduslikke uuringuid, küll aga leiab selle ravimetoodika kasutajatena tuhandeid ja tuhandeid rahulolevaid patsiente“.
​
Ja vot ühe sellise südantsoojendava tagasiside saime oma patsiendilt, kui otsustasime tema peal proovida Tekarteraapiat:

Katz Chiropractic and Rehabilitation Clinic on teinud pisikese hariva DMX röntgenvideo sellest, milline näeb välja kael ning mis hakkab juhtuma, kui kael on kaotanud oma loomuliku kõveruse ehk lordoosi. Sellised kõrvalekalded normist on sageli traumade (nt autoõnnetus) tagajärg, kuid ka uus moodne haigus nimega nutikael, põhjustab ajapikku kaela loomuliku kõveruse kadumist. Veidi graafilist materjali ning selgitavat juttu nutikaelast leiate ka minu ühest varasemast postitusest siit. 

Selgituseks vabas vormis tõlge inglise keelsest tekstist, mis videole lisatud:

• Esimese kaela puhul näeb enam-vähem normaalse lordoosiga kaelalülide, diskide ning ligamentide liikumist. Videost on näha, kuidas seljaaju kanal püsib kenasti lülide vahel ning kuidas ligamendid hoiavad lülisid koos ja diskid ei puutu vastu seljaaju kanalit
• Kahe järgneva puhul näeb normaalsest erinevat kaela ning nende lülide liikumist. Esimene kahest kuulub tõenäoliselt inimesele kes on üle elanud tõsise trauma aga viimane (profiilvaade 1:11 alates) on oma olemuselt üsna "klassikaline" sirgenenud nutikael. Erinevad uuringud juhivad tähelepanu sellele, et selline vähenenud või puuduv lordoos kaelalülide piirkonnas võib ning tõenäoliselt viibki valude tekkeni või diski kahjustuste ning väljasopistumiseni. Ekstreemsematel juhtudel võib aga seljaaju hakata "käima" vastu kaelalülisid. 

Lähitulevikus on mul aga tõsine plaan üks pikem postitus kirjutada üldse meid vaevavatest kaelavaludest, kui ka kaasuvatest pea- ning muudest valudest. Samuti kuidas neid füsioteraapia abil ennetada või nendega toime tulla - kas siis iseseisvalt või mõne hea füsioterapeaudi või kiropraktikuga koostöös.

Ikka pea püsti edasi, nina rõõmsalt päikese poole!
Teie Füsioterapeut.

​Kui vanarahvas omal ajal pidas selle ütlusega silmas seda, et esimese õhukese lumega on hobusel raske rege vedada (vaja min 10cm) siis tänases kontekstis ajaks raudruunasid ja nende omanikke nutma pigem asjaolu, et nii linnavalitsusele kui ka lumekoristusfirmade jaoks saabuks talv, nagu ikka, mõneti ootamatult.
Lisaks linnatänavatele on vaja lumevabaks saada ka oma kodu ümbrus ja selle, kiru palju tahad, pead enamasti ikka ise puhtaks rookima. Ise-enesest mõnda aega täitsa tore ja tervislik tegevus, aga ei maksaks siinkohal unustada, et sealjuures ka üks vägagi levinud seljavigastuste põhjustaja. Samas on need vigastused üsna kergesti ennetatavad juhul,  kui valdate õigeid tehnikaid ja järgite mõningaid soovitusi! 

Valige õige labidas!
Leidub labidaid mille varrepikkus on reguleeritav või on ka osadel  tootjatel olemas valik vastavalt kühveldaja pikkusele tagamaks parima võimaliku jõuõla. Ergonoomiline ja hästi kätte istuv ning pisut paindes varre ja õige pikkusega tööriist teeb selle valge taevaanni rookimise teile kergemaks minimeerides vajaduse ebamugavateks ja koormavateks sügavateks kummardusteks. Teie selg ja põlved peaksid olema ainult kerges paindes  asendis kus labida „selg“ on vastu maapinda. Valige võimalikult kerge labidas. Väikese kühvliosa suurusega labidas aitab hoida lumekoorma suuruse ja kaalu võimalikult väikse ning jõukohasema, mis omakorda vähendab vigastuse tekkeriski.
 
Alustage kergetest soojendusharjutustest!
Külmade ning jäikade lihastega on ka risk selg „ära tõsta“ kordi suurem. Sooritage mõned kiired paigaljooksu sammud või -hüpped ja saate vere liikuma kogu kehas. Seejärel tehke mõned alaselja venitusharjutused ja ärge unustage hamstringlihaseid venitamast (need on need suured lihased reie tagaküljel).
Siis tehke omale üks tugev venitus „kallistus“, nii 30-60 sek, vahetades vahepeal käte asetust.
Muuseas, lumerookimise käigus on võimalik kaotada keskmiselt kuni 400kcal tunnis!
 
Kasutage korrektset tõstetehnikat!
Kui vähegi võimalik, siis eelistage lume ühte serva või hunnikusse lükkamist selle uude asukohta tõstmisele, viskamisele või veel hullem üle õla viskamisele.
Alati olge otsesuunas tõstetava labidatäie suhtes ehk, et teie õlad ja puusad „vaataksid“ samas suunas. Painutage end puusadest mitte alaseljast, lükake rindkere ette ning tõstke kasutades  tuhara- ja jalalihaseid ning hoides samal ajal oma selja sirge.
Ärge haarake korraga liigsuurt labidatäit. Kui peate tõstma rasket labidatäit siis haarake ühe käega labidavarrest kühvliosale nii lähedalt kui võimalik ja veel mugav. Teine käsi hoiab labida otsast.
Vältige selja keskosa roteerumist kui toimetate kühvlitäit teise kohta. Alati pöörake kogu kehaga. Kumera seljaga samaaegselt pööramine on seljale kõige suurema vigastusteriskiga liigutus.
Hoidke tõstetava laadungi kõige raskemat osa teie keha raskuskeskmele võimalikult lähedal. Ärge sirutage käsi pikaks välja, et labidatäit endast eemale, uude hunnikusse  visata, pigem kõndige hunniku juurde.
Kinnihoides labidavarrest jätke käte vahekauguseks ligikaudu 30-35 cm eesmärgiga saavutada võimalikult suur stabiilsus ning minimeerides sellega võimaliku alaseljavigastuse tekke.

​November on kalendrikuu, mis lisaks kohe-kohe saabuvale isadepäevale ja vuntsikandmise propageerimisele - sealt ka nimetus Movember - kutsub eelkõige üles olevasi ja tulevasi isasid tähelepanelikkusele oma tervise suhtes. Pidevad terviseprobleemid tekitavad teatavasti stressi ja väsimust, mis omakorda toob endaga kaasa suhteprobleemid ning elukvaliteedi languse.

Eks ta üks paradoks ole, et oma autoga käib tavaline eesti mees täiesti vabatahtlikult, keskmise sagedusega kord aastas korralises õlivahetuses. Ja iga pisemagi võõrakõlalise krõbina või kolina peale, mis kostub nende plekist sõbra sisemusest tormatakse kohe kontrollima, et ega miskit tõsist lahti ole. Mis aga puutub iseenda regulaarsesse „hooldamisse“ kasvõi näiteks aeg-ajalt perearsti külastamine eesmärgiga vererõhku ja kolesteroolitaset mõõta, siis neid visiite kiputakse paraku lükkama kuhugi ebamäärasesse tulevikku. Ja kui oma naine kodus peale ei käiks, siis ilmselt naljalt üks mees oma jalga vabatahtlikult arstikabinetti  oma elu jooksul ei tõstaks. Nii juhtubki, et  mõnikord jääb paraku see „hoolduses käik“ vaatamata tõsistele krõbinatele-kolinatele ühe mehe sisemuses aga juba nii hiljaks, et sarnases tervislikus seisundis auto ilmselt pukseeritaks otsejoones romulasse...

Õnneks on viimastel aastatel hakatud kogu maailmas ja sealhulgas ka Eestis üha kõvema häälega teadvustama meestele, kui vajalik on lisaks liikumisele ning toitumisele ka oma tervisliku seisundi jälgimine ja regulaarne kontroll.
Kallid naised! Suts enam, kui nädala pärast pühapäeval on käes Isadepäev. Tuletage siis oma pere- ja sõpruskonna isadele meelde, et lisaks sellele kui olulised inimesed nad teie ja teie laste elus on, siis lisaks oma hingele on vaja ka enda ihu eest hoolt kanda. Ärge laske end eksitada sellest, et me tavaliselt ei kurda (sest teatavasti "tõeline" mees ju kannatab vaikides). Ainult oma füüsise eest hoolt kandes on ka tulevikus meil jaksu omi lapsi ja lapselapsi vajadusel kas kukil kanda või nendega palliplatsil võidu joosta! Mehed on ju tegelikult see "õrnem sugupool" - hoidke siis mehi ja saatke meid ka tulevikus arsti juurde oma tervist kontrollima, seda eriti kui vanust juba 40+! Ning ärge laske end eksitada meie jorinast ning väidetest, et meile pole seda jama vaja... 

Teie Füsioterapeut.

Ja lisaks spordile, tasakaalustatud toitumisele ning perearsti regulaarsele külastamisele saab üks mees oma ihu eest hoolt kanda ka Füsioterapeuti külastades. Kinkekaarte isadepäevaks (ja mitte ainult) leiate näiteks siit.

​Kui olete üks neist, kes on kui kondimootoriga iseliikuv ilmajaam ning olete võimeline oma liigeste kaasabil ennustama ilma – küll paraku valdavalt vihma ja külma - siis on alljärgnev lugu teile ...

On palju inimesi, kes igapäevaselt on terved kui purikad aga siis ühel hetkel, näiliselt ilma mingi konkreetse põhjuseta kogevad valutunnet või naksumist ja kriginat oma liigestes. Üldjuhul kipuvad sellised hetked kokku langema ilmamuutusega. Praegune aastaaeg päikeseliste ilmadega just liialdama ei kipu ning ka rändlindude lahkumine siit Egiptimaale on kindel märk oodatavatest muutlikest sügisilmadest.
Ja kuigi suur osa meist on täiesti veendunud, et ilmamuutused on sellel ebamugavustundel põhineva ilmaennustusviisi algallikaks, siis paraku teadus seda teooriat üheselt ei toeta.
Kui te aga kogete valu, mis teie meelest saabub käsikäes ilmamuutustega, siis tõenäoliselt esineb see teil mingis konkreetsetes liigeses ja võimalik on, et see liiges piinleb ka mingil määral artriidi käes. Samas „ennustavad“ osad inimesed ilma lisaks liigestele ka oma paranenud luumurdude kaasabil, mis siis sompus ilmaga kunagist traumaatilist sündmust neile meelde tuletavad.

Samuti tulevad mängu eetilised ja rahvastiku probleemid. Enamik leitavaid uurimistöid on viidud läbi reumatoidartriidi põdejate seas. Et aga säiliks uuringu objektiivsus, peaksid kõik testgruppi kaasatud subjektid loobuma oma ravimitest, mis neid aitavad igapäevaselt valuga toime tulla. Igaühe artriidi juhtum ja selle tõsidus ning valu tajumine on aga väga erinev. Lisaks sellele, et on ainuüksi ebaeetiline sundida inimesi teaduse nimel suurt valu kannatama on juba inimeste valulävi testgrupi lõikes (sh mehed vs naised) samal valuskaalal oleva valu tajumisel väga erinev. Kes meist poleks kuulnud väidet, et ükski meessoo esindaja poleks isegi 10-t minutit võimeline taluma seda valu, mida naised tunnevad ja taluvad tunde, tuues last ilmale... järjekordne teooria mille teaduslik kontrollimine aga paraku täiesti võimatu! 
 
On mitmeid uuringuid mis näitavad teatud korrelatsiooni liigesvalu ja ilmamuutuste vahel, siis sama palju leiab neid uurimustöid, mis viitavad otse vastupidisele – suhteseos puudub. Ehk siinkohal ütleks kasutades tõsiteaduslikku terminit – meil pole halli aimugi mis tegelikult toimub!
Ameerika Artriidi Uurimise Instituudi spetsialistid F. V. Wilder, B. J. Hall and J. P. Barrett raporteerisid oma uurimustöös (testgrupiks kogukonnapõhiselt valitud spordi ja liikumisega tegelevad osteoartriidi diagnoosiga 154 meest ja naist) tulemusena, et tõsiselt võetav seos puudub. Iiri Galway Ülikoolihaigla spetsialistid Brennan SA, Harney T, Queally JM, O'Connor McGoona J, Gormley IC, Shannon FJ. viisid läbi uuringu kuhu  kaasati 53 meest-naist viimase staadiumi puusa artriidiga ning mille tulemusena tuvastati tagasihoidlik korrelatisoon ilmamuutuste ja liigesvalu vahel.
Need kaks uuringud tõestavad ka väidet, et enamasti üritatakse võrreldakse „Kartuleid ja Apelsine“. Kui esimese uuringugrupi liikmed olid vanuses 49-90, tegelesid regulaarselt liikumisega ning põdesid kõikvõimalikke erinevaid osteoartriidi vorme, siis teise uuringugrupi liikmed olid viimase staadiumi puusapiirkonna artriidi põdejad ilma mingisugusegi regulaarse sportliku harrastuseta.
 
Probleemidest suurim selle kõige juures ongi vast see, et kui ka lõppude lõpuks suudetaks leida ja tõestada suhteseose ilmamuutuste ja liigesevalu vahel oleks see siiski vaid lihtsalt seos ning meil poleks ikkagi halli aimugi, mis seda valu tegelikult põhjustab. Kuid kuna oma vanavanemate suust oleme me kuulnud jutte (nt. põlve hõõrudes): „..’teagi, homme hakkab vist sadama – põlved jälle valutavad...“ aegade algusest peale, siis ilmselt miskit selles fenomenis on. Iseasi, kas me kunagi saamegi teada kas?, miks? või kuidas? ... ja kas peabki. Mõningaid asju siin elus pole võimalik allutada teaduslikule uurimisele kui väga me ka ei prooviks, kuna uuritavad on lihtsalt nii erinevad. Aga päeva lõpuks see ongi ju see „asi“, mis inimese kui sellise nii põnevaks teeb.
 
Allpool mõned nipid, mis võiksid selle valu leevendamisel aidata:

• Duubeldage treenides oma soojendusharjutuste pikkust. Kui te märkate, et teie liigesed tunnevad end mingil päeval kehvemini, siis pikendage poole võrra oma soojendusharjutusi. Kui te ka pärast seda tunnete valu või liigesjäikust siis piirake oma treeningutensiivsust poole võrra või siis tegelega kogu oma järgi jäänud treeningaja liigeste liikuvust ja painduvust parandavate harjutustega.  
• Tarbige rasv-lahustuvaid vitamiine A,D,E ja K. Optimaalne toitumine on abiks iga tervisevaevuse leevendamisel ja rasv-lahustuvad vitamiinid võivad olla sealjuures vajalikuks lisandiks. Ühe uuringu kohaselt on D-vitamiini puudus üheks ühisnimetajaks reumatoidartriidi patsientide seas. Teise uuringu kohaselt on märgatud E vitamiini positiivset mõju RA patsientidele. Inot vitamiinide ja RA seostest leiab veel siit. Et olla terve vajab teie keha tasakaalustatult kõiki vitamiine kuid sageli inimesed unustavad, et nende vitamiinide imendumiseks on vaja ka rasvu. Sellele lisaks on tasakaal polüküllastumata, küllastunud ja monoküllastumata rasvade vahel vajalik, et teie põletikunäitajad oleksid normis. Seega, iga tarbitava toidukorraga katsuge tarbida rasvu andvaid toiduaineid nagu näiteks kala, avokaadod, kookosõlid, oliiviõlid ja pähklid on siin mõned näited.  
• Pöörake ekstra tähelepanu toitudele mis mõjutavad teie soolestiku toimimist. Tihti me õpime isiklike ja sageli ekstreemsete kogemuste toel. Kui vaadata näiteks põletikulise soolehaiguse seisundeid nagu Crohn’i tõbi ja Haavandiline koliit ehk haavandiline jämesoolepõletik, siis on leitav suhteseos kahjustunud seedesüsteemi ja muude keha funktsioonide vahel nagu nt artriit. Leitud on, et kuskil 16-30% inimestest kellel on üks või teine ülalnimetatud seisunditest on ka artriit. Võib üsna julgelt arvata, et isegi kui teil ei ole põletikulist soolehaigust, siis see kuidas te kohtlete oma seedekulglat omab suurt rolli kuidas teie ülejäänud keha toimib.   
• Vältige toitusid, mille osas on teil juba ette teada, et nad võivad põhjustada vaevusi. Kui teil on mingite ainete suhtes talumatus või teil on mõni toiduallergia siis olge eriti tähelepanelik ses osas mida tarbite. Sellest, kui suurt rolli mängib toitumine või teatud toiduainete vältimine raviprotsessis kuulen ma ka oma praeguselt õpetajalt Timo Rantalalt Osteopaatia õpingute käigus pidevalt. NB! Ekstra-ekstra tähelepanu oma toiduvaliku osas neil päevil, kui plaanite teha trenni suurema intensiivsusega ja ilmateade lubab ilmamuutusi.

Aga lõpuks kõige tähtsam: toimige nii, nagu te tunnete, et just TEILE on kõige parem!

Vaatamata sellele, et erinevad uuringud ka parimal juhul ei toeta otsese suhteseose olemasolu ilmamuutuse ja liigesvalu vahel, siis ei ole ju olemas ka vastupidist teaduspõhist tõendust. Te ise tunnete oma keha kõige paremini ja suure koormuse asetamine põletikulistele liigestele ei ole kunagi olnud väga hea mõte. Ehk, kui teie elu- ja treeningrutiini mõjutavad ka ilmamuutused siis treenige ja liikuge targalt. Pange kokku omale ise või veel parem koos treeneri ja/või füsioterapeudiga treeningkava, mis võtab arvesse neid äkilisi ilmamuutusi, millle tulemusena teie liigesed hakkavad endast häirivalt märku andma.  

Lisaks üleüldistele soovitustele võib teil lisaks omal olla nippe, mis aitavad just teid selle valuga toimetulemisel. Mis iganes strateegiat te kasutate, leidke omale selline, mis teie puhul töötab ja olge selle strateegilise plaani kasutamisel proaktiivne – näiteks oma järgmise nädala treeningplaani koostamisel võtke arvesse ka ilmateadet!
Ja kuuldes õhtul telerist ilmateadustaja tavapärast sissejuhatust: „Homme on oodata vahelduva pilvisusega väheste sademetega ilma...“ ei maksa lasta oma meeleolul murepilvedesse mattuda, sest sellest mida teeb stress teie valuga kirjutasin 03.09.2016 Saarte Hääle ja rääkisin põgusalt ka Kadi Raadiole 04 Oktoober 2016 antud intervjuus. Mõlemad lood on lugemiseks/kuulamiseks leitavad siin.
Pika jutu lõpetuseks aga üks temaatiline  vana laululugu vanameister Voldemar Kuslapi  suust.

Teie Füsioterapeut!