Sattusin infot otsides uuringule, mis aitab mõista paremini koroonaviirust ja saab vihjeid kuidas ennast ja oma peret tõhusamalt kaitsta ja kuhu suunata suurem tähelepanu ruumide puhastamisel. ​Kuna artikkel ja selles viidatud uuringud on pikad ja inglise keelsed, siis kirjutan siia kiirelt (vabandan kohmaka tõlke pärast) mõned asjad, mis tundusid kasulikud ja annavad vihjed millele oma ümbritsevas keskkonnas rohkem tähelepanu pöörata.

✅Koroonaviirus elab erinevatel pindadel 3st tunnist 3 ööpäevani ning seda pikkust mõjutavad nii ruumi temperatuur kui niiskustase kui ka materjali liik. Näiteks vasel elab viirus kuni 4 tundi, umbes ööpäeva pabermaterjalil (papp, paberkotid) ja kuni kolm ööpäeva polüpropüleenplastikul ja roostevabal terasel. Polüpropüleenplastik on aga väga laialdaselt kasutusel meie kodumajapidamises alates kilekottidest ja auto detailidest lõpetades mänguasjadega.Oluline siinjuures on tähelepanek, et siledad ja mittepoorsed pinnad nagu uksenupud, lauapinnad jms on "tublimad" viiruse edasiandjad kui poorsed pinnad nagu paberraha ja kangad. Põhjuseks on need pisikesed avaused millesse mikroobid vajuvad ja nö takerduvad. Puhastada tuleks sageli oma mobiiltelefoni. Eriti, kui ta on teil kaasas näiteks üldkasutatavates tualettruumides, kus asetate ta sageli eneselegi märkamatult näiteks valamulauale.
✅ Temperatuuril on oluline roll viiruse levikus. Kõrgem niiskustase tagasihoidliku temperatuuri juures, olematu tuul ja siledad pinnad on kõik paraku soodustavad faktorid koroonaviiruse levimisel. Koroonaviiruse valgumolekuli (RNA), ümber on kaitsev lipiidkiht (lipiidid on rasvad) - ingl. "fat envelope" - mis jahedamas on oluliselt vastupidavam, kui soojas temperatuuris ehk jahe pikendab viiruse elujõudu. Lõuna Hiinas asuva Guangzhou Sun Yat-sen Ülikoolis tehtud uuringus leiti, et viiruse leviku kõrgpunkt oli õhutemperatuuril 8.72 Celsiust. On juttu olnud ka sellest, et suhteline õhuniiskus võiks jääda alla 40%
✅ Pindade puhastamiseks andis kõige parema tulemuse puhastamine lahusega, mis sisaldas kas 62% kuni 71% ethanol alcohol (Etanool - ntks Viin 80%)) või 0.5% hydrogen peroxide (Vesinikperoksiidi) või 0.1% sodium hypochlorite (Naatrium Hüpoklorit). Tulemuslikkust kontrolliti minuti pärast aga viirus hävib suuresti juba esimese 15 sekundiga. Kaubanduses saada olevate toodetega pakendil lubatud 99,99% puhtuse saavutamiseks on vajalik toimeaeg 5-6 minutit.
✅ Käte puhastamiseks mõeldud desinfitseerimisvahendid pole piisavalt efektiivsed pindade puhastamiseks, sest sisaldavad (käe)naha õli ja niiskusesisalduse kaitseks mõeldud lisandeid ja on lahjemad.

✅ Desinfitseerimisvahendit tuleb pinnal hoida ning lasta toimida vastavalt pakendil toodud juhendile! Kasutades 80% viina hoidke vähemalt paar minutit või laske lihtsalt pinnal lihtsalt ära kuivada. Spetsiaalvahendid on avaldanud etiketil täpsed ettekirjutused.

Valides omale riietust saab juhinduda Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits'a soovitustest, mis võtavad aluseks sama materjali loogika - puuvillaseid riideid tuleks eelistada polüestrile jms sünteetikale. Mul omalgi on kapis mitmed tuntud spordibrändi T-särgid, mis toodetud ümbertöödeldud plastpudelitest.

Viited: 
Tõlke aluseks oleva Business Insideri artikli leiab siit: How long the coronavirus could survive on surfaces
Artiklis viidatu, veel preprint staatuses olev uuring on siin: Aerosol and surface stability of HCoV-19 (SARS-CoV-2) compared to SARS-CoV-1 

ja avaldatud on ülaltoodu ka siin: New England Journal of Medicine

Pindade desinfitsreerimist käsitlev uuring on leitav siin: Journal of Hospital Infections 

Lisaks avaldas DELFI Forte väga vajaliku info ka selles osas, kuidas õigesti pidu desinfitseerida, et sellest ka kasu oleks: Surm viirustele: õpi pindu õigesti desinfitseerima

Olge hoitud!
Olge Terved!
​Teie Füsioterapeut.

Jagan teiega üht hiljuti interneti avarustest leitud pildimaterjali. Suurepärane näide lumbaal- ehk siis lülisamba alaosa (alaselja) diski sopistumise ise-eneslikust paranemisest. ​MRT pildid on tehtud aastase vahega, patsient siis vastavalt 32 ja 33 aasta vanune MRT tegemise hetkel.
​
Oktoobris 2012 pöördus meesterahvas tugevate alaselja valudega kohalikku haiglasse. Peale MRT-d ja läbivaatust, kuna neuroloogilisi häireid ei tuvastatud, otsustati mitte opereerida ning mees suunati kodusele ravile. Akuutsete valude leevendamiseks määrati suukaudsed valuvaigistid ning füsioteraapia. Mõne aja möödudes oli valu taandunud. Oktoobris 2013 pöördus sama meesterahvas aga uuesti haiglasse, kuna tugev alaselja valu oli tagasi tulnud ja tehti uus MRT.

Nagu pildilt on ka kogenematule silmale hästi näha, siis mida enam ei ole on sopistunud disk.

Minul endal käis vastuvõtul aga alles hiljuti patsient, kellel kõik sõna otsese mõttes pildil olemas. Leidus nii tugevalt sopistunud disk kui spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine. Aga mida tal ei olnud, olid seljavalud…  

Ehk mis ma sellega siinkohal öelda tahan on see, et:

• Inimene on keeruline mehhanism ja üheseid reegleid ei ole.
• Diski sopistumine ei võrdu valu ja sopistumise puudumine valu puudumist.

Sellest, mis asi see disk üldse on kirjutasin pikemalt SIIN.

​Ning jah, sageli toimub lülivaheketta ise-eneslik resorptisioon ehk imendumine. Ja on inimesi, kes elavad oma sopistunud diskiga valuvaba elu, enamasti õndsas teadmatuses, et neil selline asi üldse on.

Olge hoitud ja käige regulaarselt füsioteraapias!
Teie Füsioterapeut.

​„Tere! Mul siin mure, et käisin siis arstil ja too palus mul oma hädadega hoopis füsioterapeudi poole pöörduda, sest mu disk on“:

•    Paigast nihkunud; ​
•    Pooleks läinud;
•    Libastunud;
•    Kildudeks;
•    Välja vupsanud;
•    Välja libisenud ...

„Äkki aitate? Lükkate tagasi või midagi?“

​Sarnase, mõningastes variatsioonides jutuga tullakse nii minu, kui mu kolleegide juurde veel tänagi ja seda vaatamata suurele hulgale täiesti adekvaatsele infole, mis internetis vabalt kätte saadav. Õnneks on viimastel aastatel asjad paranenud aga seda ehmatavalt mõjub, kui ootamatult keegi taaskord tuleb jutuga, et tema selgroost on disk läinud lappama nagu Gerd Kanteri ketas. ​​Prooviks seda asja siis selgemaks saada, lihtsas eesti keeles…kus vähegi võimalik.

Inimesel on lülisammas ja imetajal selgroog. Lülisamba lülide vahel asub lülivaheketas ehk disk - elastsest geeljast koest "amort", mille üles­andeks on löökide pehmendamine, kaitsmine põrutuse eest ning mis laseb meil selga igas suunas pöörata ja painutada. Lülivaheketas ise koosneb põhiliselt kahest osast:

• pehme, tarretiselaadne suure veesisaldusega käsnollus nimega nucleus pulposus ehk säsituum.
• annulus fibrosus ehk kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnev sidekoeline väline rõngas ehk fibroosvõru.

Neile kahele lisaks on veel diski ja luulise lülikeha vahel vedelikuvahetust võimaldav hüaliinkõhre ehk ülemine ja alumine pind. Lülivaheketaste vedelikukogus ja koos sellega ka raskuse kandmise võime vananedes väheneb ja kujuneb välja diski degeneratsioon ehk kulumine.

​Siinkohal juba võiks inimese peas hakkama vaikselt tiksuma mõte, et kui meie diskid koosnevad suures osas laialivalguvast sültjast mateeriast, mida hoiab korsetina koos üks kihiline võru siis loogiliselt võttes väljasopistunud diski naljalt lülide vahele lihtsalt „tagasi ei lükka“.
​
Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks. 

Lülivaheketta sopistumise puhul saab rääkida neljast staadiumist, mis tegelikkuses veel omakorda jagunevad. Eri staadiumid võivad areneda välja järkjärgult aga ka staadiume vahele jättes, sõltuvalt kogetud trauma iseloomust. Närvivalu annab ennast märku keha selles pooles millised närvid parasjagu pitsunud on ehk disk võib sopistuda erinevates suundades.
​
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud juba aastast 2001 luua Ameeriklased (2014a uuendatud) aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst on täiesti tasuta lugemiseks leitav näiteks siin.​

Diski prolapsist ehk herniast saab rääkida siis, kui säsituuma ümbritsev fibroosrõngas on purunenud ja sees olev mass suuremal või vähemal määral välja valgunud. Esineb nii selja- kui jalavalu. 
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired. 
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad. 
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.

​Ehk mis sellest kõigest siis tuleks järeldada? Näiteks:

• Sopistunud disk ei tähenda automaatselt seljavalu!
• Sopistunud diski diagnoos ei võrdu eluaegse kohutava seljavaluga!
• Diski sopistumine ei vaja ilmtingimata kirurgilist sekkumist!
• Diski sopistumist võib esineda meie lülisamba kõikides osades!
• Terav või tugev ja kiirgav seljavalu ei tähenda automaatselt sopistunud diski!
  
  

Meie lülisamba liikuva osa koosneb kolmest osast:

• Cervical ehk tservikaalne ehk kaelaosas. Valu kiirgub eelkõige kaelas, õlgades ja kätesse.
• Thoracic ehk torakaal ehk rindkere osa. Valu kiirgab rindkeresse.
• Lumbar ehk lumbaal ehk nimmeosa. Valu kiirgab tuharasse, reide ja sääreossa kuni varvasteni välja. Üldjuhul on valuaistingud unilateraalsed ehk kiirguvad vaid ühes kehapooles. Nimmepiirkonna lülivaheketta  lsopistumised on kõige sagedasemad.

Ülaltoodule lisaks on siis Sacrum ehk ristluu ja Coccyx ehk õndraluu või nagu rahvas kipub seda kutsuma - sabakont.

Väga ohtlik ja kohest kirurgilist sekkumist nõudev on diski sopistumine selgroo selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega. Seda „närvipundart“ kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba. 

​Massiivne väljasopistumine leiab aset lülisamba nimmeosa L2/L3/L4 lülide piirkonnas ja viisil, kus sopistumine toimub diski keskel otse nimmekanalisse. Nimmekanal aheneb ning närvijuurtele saab osaks tugev pitsumine ja põletik. Selline diski sopistumine kannab nime Cauda Equina Sündroom (CES). Üksikud närvikiud liiguvad läbi väikeste närvijuureaukude (ldn. Foramina), selgroo ristluust läbi jalgadesse ja jalalabadesse. Kõige suurem riskirühm on mehed, vanuses 45-64a.
Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja. Cauda Equina Sündroom on küll harva esinev kuid oma tõsiste tagajärgede tõttu on vaja ka temast rääkida.

Aprillis 2015 avaldati üks mahukas uurimistöö a-sümptomaatiliste patsientide ja neil esinenud erinevate patoloogiate kohta (lülisamba degeneratiivsed muutused). Andmed koguti kokku eri andmebaasidest leitud CT, MRT ja röntgenuuringutest mis tehtud  aastavahemikus 1946 - 2014a. Ehk siis uuriti CT (Kompuuter Tomograafia) ja MRT (Magnet Resonants Tomograafia) uuringutel käinuid patsientide pilte, millistelt leiti kas lülivaheketta kulumist või sopistumist või muid lülisamba patoloogiaid aga kes ise sealjuures ei kurtnud ei seljavalu ega omanud muid kaebusi. Kõikide uuritute seast tuvastati kokku 3110 sellist a-sümptomaatilist indiviidi.
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…
 
Mõne lausega  diagnoosimisest ja ravist.

Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib ikkagi ja ainult arst! Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroom'i kahtluse korral tehakse koheselt MRT aga seal on näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On tegu uue olukorraga või siis on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.
​
Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Lisaks on juba korra opereeritud lülivahekettal on üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.

Ühe hiljutiste uuringu kohaselt hinnanguliselt 80-90% patsientidest ei vaja tegelikkuses kirurgilist sekkumist. Ühe teise uuringu kohaselt on spontaanse regressiooni tõenäosusprotsendid aga sellised:

• 96% diski sekvestratsioon.
• 70% diski ekstrusioon.
• 41% diski protrusioon.
• 13% diski kummumine.

Sama uuringu kohaselt toimus täielik paranemine 43% diski sekvestratsiooni korral ja 15% diski ekstrusiooni korral. Ajaliselt võib paranemisele kuluda 9-12 kuud. Konservatiivne ravi koosneb üldjuhul füsioteraapiast, taastusravist ja alguses ka valuvaigistavast tabletiravist. Häid tulemusi on saadud nii TECAR-teraapia, kui ka õige toitumise lisamisest raviplaani, sest üha enam on infot, et teatavad toiduained kas soosivad või pärsivad põletike kulgu. Üha enam mõistetakse ka psühholoogilise nõustamise vajalikkust ja kasutegurit valuga paremaks toimetulekuks ehk nn. pain management. 
Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad sarnaneda segadusse ajavalt diski sopistumisele. Näiteks vana hea ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust. 

Seniks,
Kõike kõige paremat!
Teie Füsioterapeut

Teatavasti tuleb talv meil siin Eestis igal aastal "ootamatult". Hetkel on tänavatel vaid must jää ja meeletult libe aga vast on varsti kohal pikkisilmi oodatud ilus valge lumi, et lõpuks on põhjust ka suusad-kelgud ning lumelabidas kuurist välja otsida. 

Sestap siit kiireks meeldetuletuseks mõningad näpunäited ja tegutsemisjuhis libedaga juhtunud õnnetuse korral:

Soovitus nr.1, 2 ja 3:
​Enneta kukkumist, tee kõik sinust sõltuv, et seda ära hoida!

• Pane jalga mõistlik jalats!
• Võimalusel kasuta libeduse vastaseid vahendeid (jalatsitel ogadega kaetud lisatald, terava otsaga kepp toetumiseks). Varu aega.
• Vali õige liikumiskiirus ja asend.
• Vanemad inimesed võiksid oma toimetused ajastada päevavalgele ajale.
• Armas kapuuts pole tegelikult hea – vähendab nähtavust​!

allpool olev info ja soovitused on algslet pärit lehelt: https://www.rescue.ee/20582

Pärast kukkumist (kui see siiski juhtus):
HAAV

• Marrastus pese puhtaks vee ja seebiga;
  puhasta kas viina, desinfitseeriva vahendiga (saab apteegist), ravitse briljantrohelisega;
• Väike haav 1cm – 1,5cm (mis ilmselt ei vaja õmblemist) - puhasta haav viinaga, desinfitseeriva vahendiga; haava ääred puhastada briljantrohelisega ja siis SEO HAAV!

NB ! Salvid-kreemid värskele haavale ei sobi!

 VEREJOOKS

• Mõõdukas - tugev side;
• SUUR verejooks - suru sõrmedega veresoon vastu luud kinni; kui verejooks ei lakka kutsu abi (helista numbril 112);
• Vajadusel pöörduda haava õmblemiseks traumapunkti.

PÕRUTUS

• Tekib sinikas ja turse;
• Ravi alguses 1-2 päeva tee kplmakompressi (aseta põrutada saanud kohale külma)

MURD

• Kindel tunnus - ei saa jalale toetuda, ei saa kätt liigutada, liigutustega kaasneb tugev valu;
• Vajalik abi palumine numbrilt 112 või sõit EMO-sse;
• Hoidu liigsest liigutamisest, võimalusel fikseeri jäse.

PEA

• NB! Peahaavast tuleb palju verd - suru puhta lapiga vastu luud kinni;
• Pese jaheda veega;
• Puhastada viinaga, desinfitseeriva vahendiga;
• Vajadusel pöörduda haava õmblemiseks traumapunkti.

AJUPÕRUTUS

• TEADVUSE KADU: “Pilt” läks ära, silmade eest läks mustaks;
• Peavalu, iiveldus, oksendamine - VAJALIK ARSTI KONSULTATSIOON!

Rõhutan veel siinkohal eraldi, et kui teete omale külmakompressi, siis seda "külma" (olgu see hernekott sügavkülmast või lumi õuest vmt) ei tohi kunagi panna otse nahale vaid alati tuleb panna käterätt või mõni muu riideasi vahele ja max 10-15 minutit korraga, et ei tekiks nahale külmakahjustust!

Hilisemas faasis, kui esmane abi osutatud, põletikulised protsessid taandunud ning alanud paranemisprotsess on tursete alandamiseks ja taastumise kiirendamiseks abiks näiteks TECAR-teraapia. Suurte sinikate ja verevalumite paranemise kiirendamisel oleme näinud väga häid tulemusi. Samuti  on protseduur analgeetilise toimega ehk aitab vähendada valu ja ebamugavustunnet kiirendades keha enda loomulikku taastumisprotsessi. 

Kui aga te ikkagi ei ole päris kindel, kas saate ise hakkama või peaks EMO-sse minema või piisab perearstist, vaadake selguse saamiseks ka SIIA! 

Kiiret ja professionaalset nõu ning abi, kui oma teadmistest jääb väheseks aga nõustamist on vaja just väljaspool tavapärast tööaega saab näiteks telemeditsiini Minudoc.ee platvormi kaudu. Sellel lehel nõustavad teid nii perearstid/õed kui füsioterapeudid (sh ma ise).

Hilisema taastumisega aitan teid muidugi ka mina,
Teie Füsioterapeut
​

Ja lihtsalt lõbu pärast siit harjutused puhkepausideks: 

No ja kui ise ikka kohe kuidagi ei viitsi, siis tulge teraapiasse!
Teie Füsioterapeut. 

Eile osalesin Tallinna Perearstide Seltsi (koostöös Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsiga) korraldatud kevadkonverentsil. Võtsin sealt kaasa ühe voldiku mida siinkohal teiega jagada tahan.
Sageli, kui meid vaevab mõni kaebus või oleme saanud trauma oleme dilemma ees,  kas tormata EMO-sse või minna perearstile ennast näitama või peaks hoopis üritama ise koduste vahenditega leevendust leida. Kui nädala sees aitab asjasse selgust tuua telefonikõne oma perearstile (trauma korral ka oma füsioterapeudile) siis nädalavahetusel see võimalus meil enamikul reeglina puudub. Helistada aga saate ja mõistlik on tasulisele Perearstide nõuandeliinile 1220. 
Alltoodud voldik on aga Teile samuti abiks otsustamisel ja kui ikkagi jääb hinge kahtlus, siis eelpool mainitud 1220 aitab. Kodusest esmaabist trauma korral olen juttu teinud pisut SIIN.
Lõppu isikliku soovitusena, kui ikka sisetunne ütleb, vaatamata konsulteerimisele, et minuga ei ole ikka päris korras ja no ei lähe paremaks - minge EMO-sse! Parem saada riielda selle eest, et olete asjata tulnud, kui selle eest, et venitasite tulemisega liiga kaua... NB!! Lastega juhtunud traumade puhul, eriti väikeste laste puhul, ei ole sellist asja nagu ülereageerimine!

Teie Füsioterapeut!
​
(Pildile klikates avaneb pisut  suuem formaat aga paraku on voldiku formaat sedavõrd suur, et teksti lugemiseks tuleks failid alla laadida. Failid, ka vene keelsena, leiab allpool.)

Siit saab need samad failid omale alla laadida, et tekst muutuks loetavaks.:

Ja vene keeles:

Mõned nädalad tagasi palus mind ajakiri Tiiu, et ma kontrolliksin üle ja kommenteeriks omalt poolt nende kirjutatavat artiklit erinevatest valudest ja nende leevendamise viisidest. Selle kirjutatava loo (lugu ise ilmus Oktoober 2017) üheks osaks ja inspiratsiooniallikaks oli aga ka SL Õhtulehe veebivariandis ilmunud tõlkeartikkel üpriski intrigeeriva pealkirjaga „Eluohtlikud vead - Üheksa Kümnest inimesest võtavad valuvaigisteid valesti ja teevad sellega endale liiga“. Kuna pealkirjas toodud väide tundus üpris dramaatiline, siis hakkasin huviga otsima algallikat millel selline väljaütlemine tugineb ja lõpuks leidsingi. Uuringu sisuks  polnud just päris täpselt see, mida pealkirjas väideti sest nagu sageli kipub olema – refereerides refereeritut mis omakorda on refereering - tegu siis  U.S. Pain Foundation’i poolt läbiviidud uuringu tulemustega - võib algne mõte kaduma minna. Selle uuringu, mis hõlmas 1300-t osalejat ja uuris pigem tarbijate käitumist käsimüügis olevate valuvaigistite ostmisel (valiku tegemist). Üks peamisi selle uuringu järeldusi oli see, et ligi 97% tarbijatest väidavad end tundvat täiesti turvaliselt, kui peavad iseseisvalt otsuse langetama omale „parima“ valuvaigisti välja valimisel pakutavatest.
Uuring on küll Ameerika päritolu aga eks see tabletilembus (tänu inimlikule laiskusele )on üha süvenev ka siin samas kodusel  Maarjamaal.  On ju hulka kiirem-lihtsam-valutum  iga murekoha tarbeks üks tablett krõbistada kui trenni minna ja menüüd muuta (valu põhjuseks võib olla ka ülekaal).

 Ma ei hakka kogu seda uuringut siinkohal teile täismahus  tõlkima, aga eredamad „tulemused“  tooksin välja küll.
​
Valiku tegemisel:

• Ca pooled (45%) vastanutest ei võta käsimüügi ravimit ostes arvesse nende poolt juba samal ajal tarbitavaid retseptiravimeid.
• Üle poolte (58%) vastanutest ei võta arvesse valiku tegemisel oma juba olemasolevaid muid vaevusi ja tervisehädasid (nt. vererõhk).
• Kaks kolmandikku (65%) ei võta arvesse teisi, juba tarbitavaid käsimüügi ravimeid
• Kolm neljast vastanust (75%), vanuserühmas 60+ ei võta ravimi valikul arvesse oma vanust (ja sellest tulenevaid ealisi iseärasusi)
• Ja üks viiest vastanust (20%) ei võtamitte ühtegi ülaltoodud neljast riskifaktorist valiku tegemisel arvessse, erinevate käsimüügis olevate valuvaigistite vahel valikut langetades.

Samas, väga paljudele ei sobi tegelikult käsimüügiravimid valude leevendajana üldse. Näitena siinkohal, et kui teid vaevab mõni seede- või südameprobleem või te olete vanem kui 60 aastat siis mõned NSAID-d ehk maakeeli MSPVA-d (Mitte Steroidsed Põletiku- ja Valuvastased Ained) võivad suurendada riski südamerabanduseks või sisemisteks verejooksudeks. Siinkohal oleks meil siin riigis ilmselt abi selle soovi jõustumisest, et ka apteekerid saaksid ligipääsu Tervise Infosüsteemile ehk Digilukku, mis omakorda annab neile võimaluse märgata seda, mis valuvaigisti ostjal omal on meelest läinud või mida ta mõnd ravimit ostes oluliseks ei pea. 

Eestis on paraku hetkel veel see (süvenev) probleem, et  määratakse raviks esmalt valuvaigisteid (kindlasti mitte kõikjal ja ilmselt sageli ka patsiendi tugeva survestamise tulemusel) ja kui need ei aita, siis veel kangemaid valuvaigisteid. Vähemalt sellist tagasisidet olen ma saanud üpris suurelt osalt oma patsientidest.
Hiljuti aga avaldas näiteks Harvard Medical School oma lehel artikli, mis väidab, tuginedes erinevatele uuringutele (PubMed) , et alaseljavaludest vabanemiseks vaevuste algstaadiumis pole valuvaigistitest üldse abi. Aastaid on teada ka tõsiasi, et valdavalt on alaseljavalu nö iseparanev. Veebruaris 2017 välja antud ravisoovitustes (USA) arstidele tuuakse välja näiteks järgmist:
Alaseljavalude puhul mis kestavad alla 12 nädala proovige ravi esmalt:

• Soojaravi (soojakotid-geelid-vann-parafin, UH ja magnetravi, Tecarteraapia)
• Massaaži
• Akupunktuuri
• Seljamanipulatsioonid (kiropraktika, osteopaatia, füsioteraapia)

Kui ülaltoodust ei leia abi siis MSVPA ravimitest ja lihaspingete leevendajatest võib olla abi. Kuid võttes arvesse võimalikke kõrvalnähtusid ei peaks need olema esmane valik.

Kroonilise alaseljavalu korral (valu mis kestab üle 12 nädala) proovige:

• Harjutusi (venitused, tasakaaluharjutused, harjutused mis tugevdavad kere keskosa lihaseid)
• Füsioteraapiat
• Akupunktuuri
• Mindfulness’il – baseeruvad teraapiaprogrammid mis on mõeldud valu ja valust tungitud stressiga toimetulemiseks (kroonilisel valul on soodumus saada ka psühholoogiliseks probleemiks ja valu võib ka „peas kinni“ olla)

Muud lähenemised, nagu näiteks Tai Chi, Joga, Pilates jne võivad samuti abiks olla. 
Kui ülaltoodust pole abi siis ravi MSVPA-de, Tramadooli või Duloxetiin kaasabil võiks tulla kõne alla... AGA! igasugu opioidid ja muud tugevatoimelised ravimid tuleks jätta viimaseks võimaluseks, siis kui kõik muu on läbi proovitud. Koos oma raviarstiga on sealjuures lõpuni läbi arutatud kõikvõimalikud kaasuvad kahjulikud kõrvalmõjud, et olla kindel, et viimased ei kaalu üle saavutatavat leevendust. Näiteks opioidsete ravimite tarbimise lõpetamisel kaasnevad sageli tugevad võõrutusnähud ja viimaste tugevus sõltub tarbitud kogustest ja ajast.

​Ehk siis lihtne soovitus on – ennetage! Liikuge regulaarselt, hoidke kehakaal normi piires, toituge tervislikult ja vältige stressi, nii palju kui võimalik. Ja külastage regulaarselt mõnd manuaal- või füsioterapeuti.

Tabletivaba sügishooaega soovides,
Teie Füsioterapeut!

Itaaliast ei tule mitte ainult head veini ja Prosciuttot vaid tulevad ka head Kiropraktikud, nagu näiteks Alberto Corbari. Ja vahest võtab see kiropraktik endaga kaasa ühe hää aparaadi. Selle aparaadi abil on ka meil nüüd võimalus pakkuda oma patsientidele Tecarteraapiat. Seda teraapiat, Tecari toimepõhimõtet ja erinevaid kasutusvõimalusi ma siinkohal Teile lähemalt tutvustada tahaksingi. 

Alustame siis aga päris algusest!

Tecar Therapy ehk Tecarteraapia põhitoimeaineks (kui nii saab öelda) on Diathermia ehk siis termoteraapia või siis ka soojusteraapia. Diathermia sõna ise pärineb Kreeka keelsetest sõnadest dia- „läbi“ ja thermē „kuumus“. Eesti keeles on kasutusel sõna „Diatermia“.  TECAR on lühend sõnadest Transferre Energy Capacitive and Resistive.
Lähtudes näiteks Ameeriklaste FDA (Food and Drug Administration) määratlusest siis: "Diatermia on kontrollitud hulga soojuse tekitamine sügaval nahaalustes kudedes kõrgsagedusvoolu abil, terapeutilistel eesmärkidel." Või siis teaduslikumas keeles: "keharakkudes olevate ioonide elektriliste laengute abil kehasisese energia genereerimine". Lihtsamalt öeldes aga tekitatakse kudedes soojusenergia ülekanne, mistõttu paraneb verevarustus ja lümfivereringe. Sellel kõigel on aga põletikuvastane toime mis omakorda aitab vähendada valu ning pingeid ja jäikust lihastes ja liigestes.
Diatermiat kasutatakse palju taastusravis, spordimeditsiinis ning ta on üha suuremat populaarsust võitmas (kui vähegi võimalik) alternatiivina kirurgilisele sekkumisele naiste uro-günekoloogilises ravis (endometriit, peritontiit jmt)  ning meestel prostatiidi ja epiditümiidi puhul. Kuna Diatermia soodustab kollageeni taasteket sidekudedes, siis on ta juba oma koha leidnud ka esteetilises meditsiinis. Diatermia kasutamine ei põhjusta patsiendil valu.

Täna on turul põhimõtteliselt kahte tüüpi Diatermia aparaate – raadio- ehk kõrgsageduslikud ja siis mikrolaine Diatermia aparaadid. Ka ultraheliteraapia on Diatermia vorm, mida aeg-ajalt kombineeritakse elektristimulatsiooniga.  Muideks, mikrolaine Diatermia ja meist paljudel köögis leiduva mikrolaineahju töösagedused (kHz) on samad ja omal kombel Diatermia tööpõhimõte veidi ka viimast meenutab, sest erinevalt tavalisest termoteraapiast (nt parafiini vannid, infrapuna või siis ka lihtne soojakott) toimub kudede soojenemine seest väljapoole ning  jaotudes oluliselt ühtlasemalt ehk et temperatuur ei ole kõige kuumem nahapinnal. Aga kõige olulisem erinevus võrreldest traditsiooniliste soojuse tekitamise viisidega on vast see, et „töödeldava“ pinna ala on täpselt piiritletud ning sügavus, milleni Diatermiaga jõutakse ulatub kordades sügavamal kui tavapäraste meetoditega on võimalik. Teine oluline mõõtühik Diatermia puhul on võimsus ehk Watt.  Neid kahte näitajat – sagedust (kHz) ning võimsust (W) vastavalt patsiendi näidustustele ning ravitavale piirkonnale omavahel siis kombineeritakse.

Pisut ajaloost ja suts põhikooli füüsikat-keemiat:
​
Diatermiat, kui sellist teatakse juba üle saja aasta ja kui maailmas leidub geenius, kelle „arvele“ selle meetodi leiutamise saaks panna, siis see härra on Nikola Tesla, kes koos teiste inseneridega otsustas oma laboris hakata tegema katseid erinevate elektromagnetiliste lainepikkustega. Ja siis, 19nda sajandi lõpul arvas heaks Prantsuse doktor Jacques Arsène d'Arsonval katsetada kõrgsageduslike elektromagnetlainete tehnoloogiat terapeutilisel eesmärgil. Kusjuures alguses peeti kaasuvat soojuseffekti hoopis ebasoovitavaks kõrvalnähtuseks. Kulus üksjagu aega enne, kui mõisteti, et põhilise kasu saab patsient justnimelt sellest „kõrvalnähust“.
​
Lõpuks siis, aastal 1899, soovitas Austria keemik R. von Zaynek kasutada kõrgsageduslikke laineid süvakudedes soojuse tekitamiseks just terapeutilistel eesmärkidel. Seejärel aastal 1908, võttis Saksa arst dr. Karl F. Nagelschmidt kasutusele sõna Diathermia ning viis läbi esimesed põhjalikud katsetused ning uurimustöö oma patsientidel. Tema oli ka see, kes kirjutas esimese Diatermia käsiraamatu aastal 1913.
Tänaseks on Diatermial baseeruv Tecarteraapia Kesk- ja Lõuna-Euroopas laialdaselt kasutusel olnud juba viimased 15-20 aastat. Tänapäevase Tekarteraapia leiutasid küll Hispaanlased, kuid kõige laiemat kasutust on see seade leidnud hoopis Itaalias, kus seda ei kasuta mitte ainult füsioterapeudid ja kiropraktikud vaid ka perearstid on väga teadlikud selle aparaadi toimest ja eelistest ning soovitavad seda teraapiat lahkelt oma patsientidele. No ja nüüd, „kõigest“ 104 aastat peale esimese õpiku ilmumist, on see aparaat olemas ka meie keskuses.
Füsioterapeudid kasutavad oma töös kolme tüüpi Diatermiat: Lühilaine, Ultraheli ja Mikrolaine Diatermia.

• Lühilaineid kasutatakse näiteks sinusiidi ehk põskkoopa põletiku, neerukivide ja vaagnapõhja põletiku raviks. Head tulemused on meetodil ka lihasspasmide patoloogiate ravil.
• Ultraheli tekitab lihaskudedes vibratsiooni tänu suurenenus vere juurdevoolule. Samuti pääseb UH lihastesse sügavamale kui mikrolained.
• Mikrolaineid kasutatakse soojendamaks kudesid sügaval naha all ilma et nahapind kuumeneks. Kuna mikrolained ei ole suutelised suurt lihasmassi läbima kasutatakse seda tehnoloogiat põhiliselt nahalähedastes kudedes.

Põhiline erinevus on siis selles, mis kui sügavale on tekkiv soojus võimeline tungima ja sellest lähtuvalt valitakse ka vastav meetod vigastatud piirkonna ravimisel.  NB! Diatermia on tavapärase kirurginoa asemel kasutusel ka opisaalides. Täpsemalt on tegu Kirurgilise Diatermiaga ehk Elektrokirurgiaga mis on meditsiiniline meetod kõrgsagedusliku elektrivoolu abil bioloogilise koe lõikamiseks, kuivatamiseks ja koaguleerimiseks. Aparaat kasutab oma töös sagedusi 100 kHz – 5 mHz (1Mhz = 1000 kHz) ning temperatuur kudedes jääb vahemikku 60-99C aga temast me siinkohal rohkem ei räägi - ärge siis googeldades neid kahte seadet omavahel segi ajage ... :)

Tecarteraapia aparaat CareTherapy®
​
Aparaat millest siinkohal räägime - CareTherapy® - kasutab töösagedust 450Khz kuni 680Khz ja võimsust 300W(CAP) ja 250(RES). Sageduse ja võimsuse omavahelise kombineerimisega tekitatakse teie kudedes Hyperthermia (ehk põhimõtteliselt palavik) temperatuur mis minimaalselt on 40C, maksimaalselt 45C ja seda sügavusel kuni 5cm. Ühe piirkonna soojendamine maksimum temperatuuril ei kesta üldjuhul üle 20 minuti aga protseduuri konkreetne kestvus sõltub ravitavast piirkonnast, selle pindalast ning kasutatavast võimsusest. Kombineerides eri modaalsusi (CAP ja RES) võib protseduur ajaliselt ka oluliselt pikemaks kujuneda. Samuti kulub aega nii aparaadi igakordsele programmeerimiseks sõltuvalt patsiendi konkreetsest vaevusest ning elektroodide ja keha vahele spetsiaalse kreemi kandmiseks ja hilisemaks puhastamiseks. Kreem on neutraalse pH-ga, allergeenide ning parabeenide vaba ja vahest sisaldab Aloet või kuni 10% Arnikat, millel omakorda on põletikuvastane toime. See kreem toimib elektromagnetlainete „juhtijana“ viisil nagu vesi vms juhib elektrit. Lained ise tekivad vaid elektroodi ja neutraalelektroodi vahel ning ei levi sellest alast kaugemale.
Seetõttu on seda ravi võimalik kasutada ka nt. rasedatel piirkondades, mis piisavalt turvalisel kaugusel beebist.

​Täna ei ole turul ühtegi teist meetodit millega oleks võimalik saavutada sarnast, sisuliselt riskivaba endotermilist efekti, mis ulatub niivõrd sügavale ja mille levimise piirkond ning ka sügavus on sedavõrd täpselt kontrollitavad. Mõelge võrdluseks näiteks tavalise soojakoti peale – kõige kuumem osa on just vastu nahka ja samavõrd, kui soe tungib sügavamale, sama kiiresti see soe ka jahtub ning hajub mööda keha laiali. Sooja tungimist sügavale kasutades traditsioonilisi meetodeid (parafiin, infrapuna, kuum vann, saun jms) takistab ka  homoöstaas, ehk meie keha loomulik jahutussüsteem – higistamine - mis lülitub koheselt tööle, kui temperatuur meie nahapinnal tõuseb. Selgituseks vast lühidalt siinkohal, et meie organism näeb katkematult vaeva, et meie keha sisetemperatuur püsiks stabiilselt 37C juures ajal, mil normaaltingimustes temperatuur meie nahapinnal võib eri piirkondades olla vahemikus 28-35C. 

Kuidas aga Diathermia masin ehk Tecarteraapia toimib ja mis hakkab  juhtuma meie kehas?
​
Termopenetratsioon ehk kudede soojendamine tekitab mõjutatavas piirkonnas vasodiliatsiooni ehk veresoonte laienemise mille tulemusena suureneb verevarustus, paraneb lümfivereringe, (millel on omakorda põletikuvastane toime). Sellel on ka luukoe taasteket soodustav toime (luumurdudest taastumine) ning samuti soodustab kollageeni taastootmist, mis on vajalik sidekudede elastsuse parandamiseks. Leiab aset terve rida metaboolilisi muutusi, mis kõik soodustavad kiiremat paranemist. Nii näiteks suureneb kudede vaheline metabolism, toimub kiirendatud CO2 väljaviimine, piimhappe vähenemine lihastes ning samaaegselt lisandunud verevarustus toob kudedesse juurde värsket hapnikku, toitaineid ning proteiine. Ravitavas piirkonnas muutub seetõttu pH tasakaal vähem happeliseks, mis kõik omakorda soodustab kiiremat taastumist ja vähendab armkoe teket. Diatermia soodustab ka lümfidrenaaži ning temast on abi parandamaks „kangete“ liigeste painduvust ja/või pinges lihaste lõdvestamisel. Diatermia õigel kasutamisel ei põhjusta protseduur patsiendil mitte mingisugust valu ega ebameeldivustunnet.
Diatermia puhul on põhiliselt kasutusel kaks modaalsust – „capacitive“ ja „resistive“ – mis ma siinkohal tõlgiks kapasiteetne ja resistiivne (ehk mahtuvuslik ja takistuslik). Neid kahte protseduuri (üldjuhul CAP pigem pehmete kudede ja RES rohkem luude-liigeste puhul) kasutatakse vastavalt sellele (või kombineeritult), milline on patsiendi trauma seisund – äge või krooniline. Kui aga patsiendil on akuutne trauma ja soojusteraapia on vastunäidustatud kuid magnetteraapia mitte, siis on võimalik kasutada hoopiski Athermy’t ehk atermiat mis tähendab, et lülitatakse välja soojendamismodaalsus ja kasutada masinat kui tavalist elektromagnetravi aparaati.

​Kellel ja mis puhul on abi Tecarteraapiast!
​
Näidustused saab jagada väga lihtsustatult kolmeks Diatermia põhitoimete järgi:

1. Analgeetiline ehk valuvaigistav toime
2. Antispastiline ehk lihaspingeid leevendav toime
3. Metabolismi hüperemees ehk vedelikke väljutav ja põletikuvastane toime

 
Ehk siis kõiki vaevusi mis korreleeruvad ühe või mitme toimega sellest grupist saab leevendada Diatermia kaasabil. Mõned näited levinumatest Ortopeedilistest ja Reumatoloogilistest vaevustest, mille puhul Diatermiast on abi kiiremaks taastumiseks:

• Kaelavalud
• Õla Periartriit ehk liigeseümbruse põletik
• Epikonduliit ehk „tennisisti küünarnukk“
• Tendoniit ehk kõõlustepõletik,
• Kapsuliit ehk „külmunud õlg“,
• Karpaalkanali sündroom ehk „hiirekäsi“
• Risartroos ehk pöidlaliigese artroos
• Gonartroos ehk põlveliigese artroos
• Coxartroos ehk puusaliigese artroos
• Plantaarfastsiit ehk „Kukekannus“
• Lumbago ehk alaselja valu
• Tursed ja hematoomid
• Operatsioonijärgne ja traumajärgne ravi
• Liigeste ülekoormusvigastused
• Fibromüalgia, pubalgia
• Taastumine luumurrust ja lihasspasmid
• Naha infektsioonhaigused

           
Põhilisi vastunäidustusi on kaks:

• Veritsus või sellele kaldumine (nt. Hemofiilia, nt. Hemorraagia, Aneurüsm)
  Kuna Diatermia protseduur suurendab vere juurdevoolu ning seeläbi tõstab vererõhku, võib see esile kutsuda veritsust. Naistele ei ole soovitatav teha diatermiat vaagnapiirkonnas menstruatsiooni ajal ega ka rasedana.
• Akuutsed põletikprotsessid.
  Kuna akuutsete põletikute üheks osaks on nagunii kõrgenenud temperatuur siis veel täiendavalt tõsta temperatuuri kudedes mille temperatuur on nagunii kõrgendatud annaks soovitule vastupidise tulemuse ja valu võib hoopis suureneda.

Kuna selle protsessi käigus saab patsiendist osa elektriväljast siis mõningate eranditega üldjuhul vastunäidustuseks ka metallist implantaadid, rasedus, vähkkasvajad jms. Seda kas Teile saab või on mõtet teha Tekarit, otsustatakse alati esmavisiidil koos Kiropraktiku või Füsioterapeudiga.
 
Samas on selge, et igasugune elektristimulatsioon pole kunagi õigustatud juhul, kui sama ravitulemus on võimalik saavutatav sama kiiresti aga oluliselt lihtsamalt – näiteks kasvõi klassikalise kompressiga. Seda mitte ainult seetõttu, et selle masina näol on tegu kalli „mänguasjaga“ ja protseduur seega ka ise mitte kõige odavamate killast, terapeut peab olema kogenud ning omama piisavat praktikat vaid lihtsalt seetõttu, et eelkõige tuleb asju teha nii kuidas on kõige lihtsam ja patsiendile mugavam. Kui te lõikate porgandit tükeldades kergelt näppu siis te ka ju ei lähe EMO-sse kipsi paigaldama vaid piirdute lihtsalt kvaliteetse plaastriga.
 
Ja lisaks, mitte ükski masin, ükskõik kui geniaalne, ei asenda kunagi head spetsialisti – olgu selleks siis kas kogemustega Füsioterapeut, pädev Kiropraktik, Ostepaat või mõni muu manuaalterapeut. Minu isiklik on aga endiselt see et, parim tulemus sünnib koostöös: Terapeut-Masin-Patsient. Sealjuures terapeut selles võrrandis võib vahepeal ka vahetuda, näiteks kiropraktikust füsioterapeudiks ja siis tagasi.
 
Ja lõpetuseks parafraseerides üht Itaalia kolleegi: „Diatermia on ravimetoodika mille mõjust ja toimivusest on tehtud tänaseks väga vähe teaduslikke uuringuid, küll aga leiab selle ravimetoodika kasutajatena tuhandeid ja tuhandeid rahulolevaid patsiente“.
​
Ja vot ühe sellise südantsoojendava tagasiside saime oma patsiendilt, kui otsustasime tema peal proovida Tekarteraapiat:

Katz Chiropractic and Rehabilitation Clinic on teinud pisikese hariva DMX röntgenvideo sellest, milline näeb välja kael ning mis hakkab juhtuma, kui kael on kaotanud oma loomuliku kõveruse ehk lordoosi. Sellised kõrvalekalded normist on sageli traumade (nt autoõnnetus) tagajärg, kuid ka uus moodne haigus nimega nutikael, põhjustab ajapikku kaela loomuliku kõveruse kadumist. Veidi graafilist materjali ning selgitavat juttu nutikaelast leiate ka minu ühest varasemast postitusest siit. 

Selgituseks vabas vormis tõlge inglise keelsest tekstist, mis videole lisatud:

• Esimese kaela puhul näeb enam-vähem normaalse lordoosiga kaelalülide, diskide ning ligamentide liikumist. Videost on näha, kuidas seljaaju kanal püsib kenasti lülide vahel ning kuidas ligamendid hoiavad lülisid koos ja diskid ei puutu vastu seljaaju kanalit
• Kahe järgneva puhul näeb normaalsest erinevat kaela ning nende lülide liikumist. Esimene kahest kuulub tõenäoliselt inimesele kes on üle elanud tõsise trauma aga viimane (profiilvaade 1:11 alates) on oma olemuselt üsna "klassikaline" sirgenenud nutikael. Erinevad uuringud juhivad tähelepanu sellele, et selline vähenenud või puuduv lordoos kaelalülide piirkonnas võib ning tõenäoliselt viibki valude tekkeni või diski kahjustuste ning väljasopistumiseni. Ekstreemsematel juhtudel võib aga seljaaju hakata "käima" vastu kaelalülisid. 

Lähitulevikus on mul aga tõsine plaan üks pikem postitus kirjutada üldse meid vaevavatest kaelavaludest, kui ka kaasuvatest pea- ning muudest valudest. Samuti kuidas neid füsioteraapia abil ennetada või nendega toime tulla - kas siis iseseisvalt või mõne hea füsioterapeaudi või kiropraktikuga koostöös.

Ikka pea püsti edasi, nina rõõmsalt päikese poole!
Teie Füsioterapeut.

​Kui vanarahvas omal ajal pidas selle ütlusega silmas seda, et esimese õhukese lumega on hobusel raske rege vedada (vaja min 10cm) siis tänases kontekstis ajaks raudruunasid ja nende omanikke nutma pigem asjaolu, et nii linnavalitsusele kui ka lumekoristusfirmade jaoks saabuks talv, nagu ikka, mõneti ootamatult.
Lisaks linnatänavatele on vaja lumevabaks saada ka oma kodu ümbrus ja selle, kiru palju tahad, pead enamasti ikka ise puhtaks rookima. Ise-enesest mõnda aega täitsa tore ja tervislik tegevus, aga ei maksaks siinkohal unustada, et sealjuures ka üks vägagi levinud seljavigastuste põhjustaja. Samas on need vigastused üsna kergesti ennetatavad juhul,  kui valdate õigeid tehnikaid ja järgite mõningaid soovitusi! 

Valige õige labidas!
Leidub labidaid mille varrepikkus on reguleeritav või on ka osadel  tootjatel olemas valik vastavalt kühveldaja pikkusele tagamaks parima võimaliku jõuõla. Ergonoomiline ja hästi kätte istuv ning pisut paindes varre ja õige pikkusega tööriist teeb selle valge taevaanni rookimise teile kergemaks minimeerides vajaduse ebamugavateks ja koormavateks sügavateks kummardusteks. Teie selg ja põlved peaksid olema ainult kerges paindes  asendis kus labida „selg“ on vastu maapinda. Valige võimalikult kerge labidas. Väikese kühvliosa suurusega labidas aitab hoida lumekoorma suuruse ja kaalu võimalikult väikse ning jõukohasema, mis omakorda vähendab vigastuse tekkeriski.
 
Alustage kergetest soojendusharjutustest!
Külmade ning jäikade lihastega on ka risk selg „ära tõsta“ kordi suurem. Sooritage mõned kiired paigaljooksu sammud või -hüpped ja saate vere liikuma kogu kehas. Seejärel tehke mõned alaselja venitusharjutused ja ärge unustage hamstringlihaseid venitamast (need on need suured lihased reie tagaküljel).
Siis tehke omale üks tugev venitus „kallistus“, nii 30-60 sek, vahetades vahepeal käte asetust.
Muuseas, lumerookimise käigus on võimalik kaotada keskmiselt kuni 400kcal tunnis!
 
Kasutage korrektset tõstetehnikat!
Kui vähegi võimalik, siis eelistage lume ühte serva või hunnikusse lükkamist selle uude asukohta tõstmisele, viskamisele või veel hullem üle õla viskamisele.
Alati olge otsesuunas tõstetava labidatäie suhtes ehk, et teie õlad ja puusad „vaataksid“ samas suunas. Painutage end puusadest mitte alaseljast, lükake rindkere ette ning tõstke kasutades  tuhara- ja jalalihaseid ning hoides samal ajal oma selja sirge.
Ärge haarake korraga liigsuurt labidatäit. Kui peate tõstma rasket labidatäit siis haarake ühe käega labidavarrest kühvliosale nii lähedalt kui võimalik ja veel mugav. Teine käsi hoiab labida otsast.
Vältige selja keskosa roteerumist kui toimetate kühvlitäit teise kohta. Alati pöörake kogu kehaga. Kumera seljaga samaaegselt pööramine on seljale kõige suurema vigastusteriskiga liigutus.
Hoidke tõstetava laadungi kõige raskemat osa teie keha raskuskeskmele võimalikult lähedal. Ärge sirutage käsi pikaks välja, et labidatäit endast eemale, uude hunnikusse  visata, pigem kõndige hunniku juurde.
Kinnihoides labidavarrest jätke käte vahekauguseks ligikaudu 30-35 cm eesmärgiga saavutada võimalikult suur stabiilsus ning minimeerides sellega võimaliku alaseljavigastuse tekke.