On üks ammune patsient kelle peale ma aeg-ajalt mõtlen, kui inimesed pöörduvad minu poole oma õlavöötme probleemidega. Õppisin siis esimest aastat Tartu Ülikoolis füsioteraapiat ja olin haiglas praktikal ülesandega välja mõelda taastusravi programme erinevate diagnoosidega patsientidele. Nende hulgas oli ka mees oma hullult kinnise ja meeletult valutava õlaga, oodates oma õlaoperatsiooni. Mina pidin talle välja mõtlema võimlemisprogrammi ja seda koos temaga läbi viima.
​
Toona, tänaseks juba rohkem kui 25 aastat tagasi puudus mul tegelikult igasugune ettevalmistus või kogemus, mida või kuidas teha, aga keda see varem ikka seganud on. Igatahes kuidagimoodi ta läbi tugeva valu võimles aga lõpetas ikka opilaual. Samal ajal oli mul nö taumikutunne, et peab olema ka muu võimalus teda aidata. Seda, kas ta pikemas plaanis lõpuks terveks sai ma paraku ei tea. Oleks ma sel ajal teadnud ja osanud manuaalse füsioteraapia vallas kübetki sellest mida täna, läinuks sel härral ehk kõik teisiti aga seda ei saa ma paraku kunagi teada. See-eest oskan ja saan ma nüüd aidata inimesi, kes tunnevad end või mõne oma tuttava ära allpool toodus.

​Ei!
Külmunud Õla Sündroomiks ehk ka Külmunud Õlaks nimetatakse õlaliigest, mille normaalne liikumisulatus on oluliselt piiratud. Luud, sidemed ja kõõlused, mis moodustavad teie õlaliigese (glenohumeral), on kaetud sidekoe kapsliga. Külmunud õlg tekib siis, kui see kapsel pakseneb - areneb fibrootiline ehk armkude - ja tiheneb õlaliigese ümber, piirates selle vaba liikumist. Tekib põletik, õlaliiges on väga valus. Iseloomulik on nn. öine valu mis raskendab ka magamist. Valu võib kiirguda kaela ja piki kätt distaalselt.

Külmunud õla sündroomi jaotatakse primaarseks ja sekundaarseks:
Primaarset ehk idiopaatilist vormi on kirjeldatud mõistega Adhesiivne Kapsuliit. Haigusele on iseloomulik aeglane algus ja kolmefaasiline kulg (valufaas, jäigastumise faas ja paranemise faas). Klassikaliselt ei ilmne ei haiguse anamneesis, ei kliinilisel ega radioloogilisel uuringul muutusi, mis selgitaksid valu ja liikuvuse piirangu põhjusi.
Sekundaarse külmunud õla sündroomi diagnoositakse juhtudel, kui varemalt on esinenud eelnev õlaliigese piirkonna trauma, rotaatormanseti vigastused või operatsioonid ülajäseme piirkonnas. Seda täheldatakse sageli selgroo kaelaosa spondolüartroosi ja erinevatest põhjustest tingitud õlaliigese immobilatsiooni või piiratud liikuvuse korral.
Seisundit diagnoositakse juhtudel, kui sümptomid on esinenud ühe kuu vältel ja püsivad muutumatuna või süvenevad. Haiguse esinemissagedus populatsioonis on ca 2–5%, sealjuures sagedamini naistel ning vanuseliselt ennekõike 40- 60 eluaastate vaevus. Külmunud Õla Sündroom võib esineda kas ühes (unilateraalne) või ka mõlemas (bilateraalne) õlas korraga. Mõlema liigese haaratust esineb erinevate allikate andmetel 6–34% juhtudest. Haigusprotsessi kordumist esineb harva. 

Oluline on teada, et sarnaseid vaevusi - äge valu ja/või piiratud õlaliigese liikuvus - on aga mitmeid teisigi. Mõningateks levinumateks on näiteks:

• Kaelaosa närvijuure pitsumine, mida võivad põhjustada nii lihaspinged trapets ja/või astriklihastes või kaelalaosa lülivahemulgu ahenemine ehk Cervical Foraminal Stenosis.
• Diski sopistumine või prolaps lülisamba tservikaalosas ehk kaelapiirkonnas (C5-C7)
• AC liigeslukk. Olukord, kus abaluu ja rangluu vaheline liiges ei lähe oma nö normaalsesse asendisse tagasi.
• Bursiit ehk õlaliigese piirkonna limapauna põletik.
• Romblihaste või trapetslihaste kesk- või alumise osa jäikus.
• Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse pitsumine õlaliigese sees.
• Biitepsi kõõluse põletik või dislokatsioon.
• Murdunud roided
• Trigerpunktid.
• Hambapõletik.
• Vähkkasvaja.

Külmunud Õla Sündroomi tekkepõhjused pole senini päris selged ja pole võimalik määrata ühest konkreetset põhjust. See sündroom võib tabada meist igaühte peale traumat, operatsiooni või ülekoormusvigastust. Sündroomi võivad põhjustada mõrad, mis on õlas või isegi randmes või siis sel ei pruugigi olla mingit otsest põhjust. Algfaasis põhjustavad seda sündroomi pigem trigerpunktid ning valu rotaatormanseti lihastes. Enimlevinud põhjustajatena võib aga üldjoontes välja tuua siinkohal näiteks:

1. Õlavarreluu murru raviks või operatsiooni järgseks raviks määratud pikaaegne õla fikseerimine liikumatusse asendisse.
2. Pöörajalihaste (4 lihast mis hoiavad õlavarreluu pead õlavarre liigeses) ehk rotaatormanseti vigastus.
3. Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse põletik (tendinitis) või osaline rebend.
4. Igasugune õlapiirkonna trauma kaasa arvatud põrutus.
5. Hemipleegia (keha ühepoolne täielik halvatus) patsiendid.
6. Diabeet – 2 kuni 4 korda suurem võimalus, et teid tabab Külmunud Õla Sündroom, kuid paraku põhjus miks see nii on, on teadmata. Diabeetikud kannatavad sagedamini bilateraalse ehk siis mõlemapoolse Külmunud Õla Sündroomi all. Kui veresuhkru tase saadakse kontrolli alla siis selle tulemusena võib ka valu mingi määrani väheneda.
7. Cervical Spondylosis ehk Kaelalülide Spondüloos (jäikus) on eelsoodumuseks. Pigem kujuneb välja Külmunud Õla Sündroomi bilateraalne vorm.
8. Kilpnäärme Üle- ja Alatalitlus.
9. Parkinsoni tõbi.
10. Tuberkuloos.
11. Mastektoomia või lumpektoomia (täielik või osaline rinna eemaldamine)
12. Reumaatilised haigused nagu Reumaatiline polümüalgia (Polymyalgia rheumatica)
13. Hormonaalsed muutused (Menopaus) 

​Kaebused ja sümptomid süvenevad aja jooksul järk-järgult ning üldjuhul lõpuks taanduvad aasta kuni kahe jooksul. Tavapärase külmunud õla eri staadiumite arengut saab kirjelda kolmes järgus:
1.           Esimene on nn “valu” staadium, mis kestab tavaliselt 6st nädalast 9 kuuni. Sel ajal põhjustab iga liigutus õlaliigeses või seda ümbritsevates lihastes valu, mistõttu kaotab õlaliiges oma aktiivse ja passiivse liikuvuse. Sagedamini tekib siiski ka liigese jäikus ja liikuvuse piiratus.
2.           Teine on nn “külmumise” ehk adhesiivne staadium, mis kestab tavaliselt 4 kuni 9 kuud. Sel perioodil toimub teatud positiivne areng valu vähenemise osas kuid õlaliigese jäikus jääb kas samaks või võib isegi halveneda. On täheldatud õlaliigese liikumisraadiuse väga olulist piiratust.
3.           Kolmas staadium on nn „sulamise" periood ehk taastumine, mis võib kesta 5 kuust kuni 2-3 aastani. Sel perioodil võib patsient valust lõplikult vabaneda aga mitte alati. Õlaliigese liikuvus paraneb. Vaatamata headele tulemustele on siiski u. 30% patsientidest õlaliigese piirkonnas liikuvuse häirete püsimist ja iseloomulik on just välisrotatsiooni (välja pööre) piiratuse püsimine. Põhjuseks võib siinkohal olla see, et patsient on selle pika aja jooksul olnud sunnitud ümber õppima oma igapäeva toimingute tegemised ning sageli on oma seisundiga juba nii ära harjunud, et ei oskagi enamat tahta.

Mõned näited elulistest olukordadest mil võite kahtlustada, et teid on tabanud just Külmunud Õla Sündroom on, kui te näiteks enam ei saa või on oluliselt raskendatud:

• Rahakoti või telefoni kättesaamine pükste tagataskust
• Riiete üle pea selga panemine on piinarikas
• Püksirihma peale panemine (siis, kui püksid on juba jalas)
• Pintsaku selga panemine
• Probleemid kõrgematelt riiulitelt asjade kättesaamisega ja üleüldse käte pea kohale tõstmisega.

Füsioterapeut saab teatud kontrollharjutustega seda kahtlust kinnitada või ümber lükata aga täpse diagnoosi paneb teile arst.  

Kui seisund on akuutne ja igapäevaelu väga olulisel määral häiritud, alustage Perearstist, kogenud Füsioterapeudist või Ortopeedist. Arst määrab täpse diagnoosi ja otsustab edasise ravi ning samuti saab teid suunata vajadusel diagnoosi täpsustamiseks MRTsse või Ultrahelisse. Kui seisund on alles algjärgus on mõistlik esmalt konsulteerida mõne manuaalterapeudiga, sest mida kiiremini reageerite ning mida varem alustate raviga – seda parem. Ning ka ravi tulemused on kiiremad tulema. 

​Vaatamata ulatuslikele uuringutele on haiguse täpne etioloogia senini ebaselge. Probleem laheneb enamikel juhtudel 1–3 aasta jooksul iseeneslikult. Külmunud Õla Sündroomi raviks on erinevaid võimalusi kuid nagu ikka on parim ravi ennetamine. Sõltuvalt patsiendi kaebustest on raviskeemides kasutusel füsioteraapia, analgeetikumid, hormoonpreparaatide süsteravid, õlaliigese manipulatsioonid väljaõppinud manuaalterapeutide poolt või siis arsti poolt narkoosis ning kirurgiline ravi. NB! Füsioteraapia PEAB olema just manuaalne, sest pelgalt võimlemisharjutusi tehes kaotate te lihtsalt oma kallist aega!
Õigeaegsel ja kiirel reageerimisel saab selle sündroomi ravimisel teid kergesti aidata mõni vastava väljaõppe saanud manuaalterapeut (Füsioterapeut, Kiropraktik, Osteopaat) rakendades manipulatsiooni ja massaaži ning ühtlasi näidates Teile vajalikke koduseid harjutusi.
Aeg-ajalt tuleks siis käia end näitamas, et terapeut saaks kontrollida valitud raviplaani tulemuslikkust ning vajadusel teha muudatusi. Näiteks lisades uusi või vahetades välja mittetoimivaid harjutusi. Arvestama peab, et tulemused ei tule üldjuhul kiirelt ja sõltuvad suuresti patsiendi motiveeritusest.
Põletikuvastased ravimid ja valuvaigistid on laialdaselt kasutusel haiguse ägedas faasis, kuid nende efekt on tavaliselt tagasihoidlik ja lühiajaline.
Süsteravi puhul – Kortikosteroidid - süstib arst õlaliigesesse hormoonravimit. Seda süsti üle kahe korra ei tehta kuna kõrvalmõjuna muudab ta rotaatormanseti kõõlused hapraks. Süsti eesmärk on vähendada valu, mis põhjustab liikumise piiratust ja vähendada võimalikku põletikulist protsessi liigeses. Randomiseeritud uuringutes on leitud, et selline metoodika annab vaid lühiajalist efekti. Võrdluseeldes platseebogrupiga (süstimine füsioloogilise lahusega) on 16 nädala möödudes olid mõlemas uuringugrupis ravitulemused võrdsed.

Sündroomile õigeaegset tähelepanu mitte pöörates võib aga halvimal juhul välja areneda Külmunud Õla raskem vorm, mis aga allub paraku vaid juba väga tõsisele ravile, milleks on kas artroskoopiline operatsioon või siis narkoosi all “lahti murdmine”. Enamasti järgneb sellele aktiivne füsioteraapia ja kasutatakse ka manipulatsiooni järgset kortikosteroidi-lokaalanesteetikumi viimist liigese ümber või liigesesse. 

Kui teile on tehtud õla liikuvuse parandamiseks manipulatsioon või operatsioon alustage õla liigutamist KOHE sest sellega väldite uute liidete teket. Tähtis on meeles pidada, et harjutusi ei PEA tegema väga pikalt, piisab vaid 5min korraga aga tähtis on võimalusel teha harjutusi iga tund ja sellega nö summeerub harjutuste tegemise aeg päeva peale. Kui õlaliiges muutub liikumatuse tõttu jäigaks on õla liigutamine oluliselt valusam ning selle liikuvuse taastamine vajab palju aega ning tööd venitusharjutustega. Oluline on, et ei ignoreeriks esmaseid sümptomeid.
Selles ei ole midagi taunitavat, kui valu leevendamiseks võtta valuvaigistit kuid tasub meeles pidada, et see ei ravi probleemi algpõhjust vaid peidab ainult sümptomeid. Eelistada tuleks valuvaigisteid/geele, milles on ka põletikku alandavad toimeained. Kodustest vahenditest võite proovida jahutavaid kompresse või mähiseid. Soe ei pruugi külmunud õla puhul hea olla.
Harjutusi piisab kui on 4-5 erinevat ning harjutuste vahel valikut tehes on eelkõige oluline, et õlaliiges saaks igas suunas läbi võimeldud. Põhirõhk peaks olema harjutuste kordustel – mida rohkem liigutusi, seda parem. Abiks on kummilint või võimlemiskepp. Siinkohal rõhutaks, et enamus inimesi kipub arusaadavatel põhjustel asju tegema oma mugavuspiiril ja paraku nii ka raviks määratud harjutusi. Harjutusi tuleb teha külmunud õla puhul aga alati valu piiril sest mugavustsooni jäädes paraku arengut ei toimu. Sama kehtib ka muudes eluvaldkondades, mitte ainult külmunud õla ravis 😉 Mõned spetsiaalselt külmunud õla tarbeks mõeldud harjutused leiab näiteks SIIT
Hea on, kui saate võimlemist kombineerida ravimassaaži ja/või elektriraviga. Väga häid tulemusi on andnud tänu oma analgeetilisele ning verevarustust stimuleerivale toimele raadiolaineteraapia ehk TECAR-teraapia.

Kujutage ette kui palju rõõmsam te olete kui  taaskord saate probleemi- ja eelkõige valuvabalt näiteks:

• Ajada habet
• Panna end riidesse
• Pesta pead ja panna juukseid hobusesabasse
• Tõsta käsi peakohale või hoida neid tagataskus
• Panna särki pükstesse
• Avada oma rinnahoidja seljatagust kinnitust või kleidilukku
• Magada valuvabalt
• Sügada selga
• ja "last but not least" - kallistada oma kõige kallimaid!

Häid harjutusi leiab kindlasti ka YouTube'st ja alati aitab Teid massaaži ning harjutuste ettenäitamisega muidugi ka ​Teie Füsioterapeut.

VÕIMALIK SÜÜDLANE NR.2 – VASTUS LATERALIS EHK KÜLGMINE PAKSLIHAS

Reie eespinnal asub Quadriceps femoris ehk  reie nelipealihas, mis on meie keha tugevamaid ja mahukamaid lihaseid. Tema neljast osast on ainult üks (reie sirglihas) iseseisvam, teised kolm (sisemine pakslihas, vahelmine pakslihas ja külgmine pakslihas) on omavahel tihedalt ühendatud ja töötavad koos.  Nelipealihase ühine kõõlus haarab kederluu enda sisse ja kinnitub sellest madalamal sääreluu köprusele.

Seekordne „süüdistatav“ külgmine pakslihas ehk Vastus Lateralis on lai ja lame lihas, mis algab suurpöörlalt ning kinnitub koos eespool mainitud teiste quadricepsi grupi lihastega põlvekedra kaudu sääreluule.  Olles suurim lihas quadricepsi grupis (isegi suurem kui võiks arvata) on vastus lateralis ühtlasi ka üllatavalt suure hulga probleemide põhjustajaks.

Trigerpunktid selles lihases annavad endast märku valuna reie välisküljes ning puusa keskmises ja tagumises osas ja on tihti kroonilise põlvevalu peamiseks põhjustajaks . Kõndimine võib muutuda valulikuks, ebamugav ja valulik võib olla külili lamamine ning magamine. Pinge lihases võib tekitada niinimetatud „lukustatud“ põlve mis (kui on välistatud põlveliigese sisemised vigastused nt. meniski rebend) raskendab liikumist - näiteks trepist üles-alla käimine on tõeline väljakutse.

Selliseid valusid esineb sagedasti ka lastel ning isegi imikutel ja trigerid selles lihases võivad põhjustada ka nn. kasvuvalusid. Osana loomulikust arengust ja kasvuprotsessist kõik lapsed – ka imikud – treenivad ning ka ületreenivad  enesele teadvustamata pidevalt oma jalalihaseid. Seetõttu võib nii mõnigi kord see eelpool mainitud kasvuvalu olla hoopis diagnoosimata jäetud müofastsiaalne valu. Viimast saaks kergesti leevendada, kui otsida valu algpõhjust meie tänase loo „peakangelasest“. Trigerite olemasolu arvele selles lihases võiks ilmselt kirjutada nii mitmedki „seletamatud“ puusa ja reie valud.

Trigerpunktide teket külgmises pakslihases põhjustab igasugune jalgade ülekoormus ja –treenimine. Kuna quadricepsi grupi lihast on võimalik ülekoormata lugematu arvu erinevate tegevuste käigus on ilmselt latentsed (uinunud) trigerpunktid vastus lateralises olemas meil kõigil. Samas,ka jalgade sirge ja liikumatuna hoidmine (näiteks ortoosiga) võib samuti olla trigerpunktide tekke põhjustajaks.

Leevendust sellele probleemile toob enesemamassaaž või kui ise ei oska või soovi sellega tegeleda, siis meelsasti aitab Teid neist trigerpunktidest vabaneda
​Teie Füsioterapeut.

Kuna eelmises postituses oli juttu trigerpunktidest ehk trigeritest ning viimased saavad olema tihti mainitud ka minu tulevastes postitustes, siis on enne alustatud "kange puusa - valusa põlve" teema jätkamist vajalik vast pisut selgitada millega siis üldse tegu on.

Trigerpunkti ehk trigerit ehk päästikpunkti ehk trikkelit võiks defineerida kui ülitundlikku ja valulikku nahaalust lihaskoes asuvat „sõlmekest“ millele survet avaldades on valu tunda lokaalselt punktis ning kiirgavat valu punkti ümbritsevates piirkondades. 

Trigerpunktid on primaarsed ning suuresti „tänu“ nendele punktidele võib veel lisaks nendele trigeritele nende ümber omakorda nö satelliitidena välja areneda sekundaarsed trigerpunktid. Täiendavalt on veel olemas ka latentsed ehk siis „uinunud“ trigerpunktid, mis on valulikud alles peale punktile surve avaldamist. 
Trigerpunktid ärritavad ümbritsevaid närve ja põhjustavad kanduvat valu ehk valuaistingut, mis avaldub keha mingis teises piirkonnas kui trigerpunkti enda asukoht. Lihas milles asub trigerpunkt ei suuda normaalselt lõdvestuda. See toob endaga kaasa piirkonna verevarustuse halvenemise, mis omakorda intensiivistab trigerpunkti tihenemist ning suurendab selle valulikkust.

Trigerpunktide tekkimist lihastesse võib põhjustada näiteks stress, vähene liikumine, akuutsed traumad, korduvad mikrotraumad, pikaajaline vale kehaasend, vitaminipuudus, unehäired ja liigeste probleemid. Enimlevinud kohad kus trigereid leida võib on kael, ülaselg, abaluude vaheline ala, alaselg, käed ja jalad ning jalalabad.

Trigerpunktidest põhjustatud ebamugavustunde käes vaevlejad kurdavad sageli just pikaaegse häiriva valu üle millega kaasneb ka liigutuste piiratus - näiteks „külmunud õla“ sündroom. Trigerid kaelas ja õlgades võivad põhjustada pingepeavalusid, tinningut („vilistamist“ kõrvades) ja valulikkust lõualuudes. Samuti põhjustavad liigutuste piiratust ning valu trigerid jalgades ja kätes.

VÕIMALIK SÜÜDLANE
NR.1  - TENSOR FASCIAE LATAE EHK LAISIDEKIRME PINGULDAJA.

Valu puusades ja põlvedes vähendab tänapäeval paljude inimeste elukvaliteeti sest sunnib loobuma spordist, tantsimisest , aiatöödest ja nii mõnestki muust naudingut pakkuvast tegevusest. Kuigi näiteks jooksmine on tore ja tervislik tegevus siis jooksmine ebatasasel pinnal võib teinekord endaga kaasa tuua valu puusas või põlves. Samuti võib sellist valuaistingut põhjustada teatud tingimustel ka kõndimine, matkamine, suusatamine või rattasõit ning liikumisega võrreldes ebaproportsionaalselt pikad päevad istuvas asendis, olgu see siis kontoris laua taga või kodus diivanil. Kokkuvõtvalt saab öelda, et „süüdi“ sellise valu tekkes on pidev ülekoormus lihasele (liigne treening-koormus) ning seda seisundit omakorda võimendab ka üleliigne kehakaal.

TFL (tensor faciae latae) ehk laisidekirme pinguldaja ja Gluteus Maximus ehk suur tuharalihas suunavad oma jõu läbi ITB (iliotibial band) ehk reie sidekirme kaudu puusa ja põlve. TFL abistab inimest puusa ja põlve painutamisel, pöörab reit sissepoole (üks võimalikest X-jalgsuse põhjustajatest), stabiliseerib puusa ning põlve seismisel, kõndimisel ja jooksmisel. TFL on lihas, mille poolt põhjustatud valuaistingut võib patsient tunda puusaliigeses ning piki reie väliskülge kuni põlveni välja. Samuti võib TFL tekitada sügavat valu istmikuluu ja reie suure pöörla vahelisel alal. Pärast pikka istumist võib olla raskendatud puusa sirutus ja seetõttu ei saa inimene püsti tõustes kohe sirgeks ning käima hakkamine on raskendatud - puusad on „kanged“.  Samuti võib olla raskendatud valu tõttu ka näiteks külili lamamine ja -magamine.  

Kui keegi soovib seda lihast – laisidemekirme pinguldaja - ise oma kehal üles leida siis asetage oma näpud puusanukist välja poole (kahe sõrmelaiuse võrra, külje suunas) ja kandke raskus sama külje jalale. Lihas pinguldub. Raskuse kandmisel teisele jalale lihas lõdvestub ja sõrmed vajuvad lihase sisse. Sellest saate aru, et olete õiges kohas.

Kui tundsite ennast ülaltoodust puudutatuna ja sooviksite saada leevendust, siis kuigi ka kodustest venitusharjutustest võib saada veidi abi on siiski vajalik ka trigerpunktide massaaž. Sealjuures isegi kui teil on diagnoositud artriit, kõhrkoe kahjustus või sidemete vigastus, tuleks siiski sümptomite leevendamiseks proovida masseerida trigerpunkte puusa- ning reielihastes mis on tihti peamiseks valupõhjustajaks - asi millega saab Teid aidata teie füsioterapeut.