Esmakordselt 29 Detsember 2019 avaldatud artikli parandatud/täiustatud versioon.

​​„Tere! Mul siin mure, et käisin siis arstil ja too palus mul oma hädadega hoopis füsioterapeudi poole pöörduda, sest mu disk on:

• ✔️ Paigast nihkunud; ​
• ✔️ Pooleks läinud;
• ✔️ Libastunud;
• ✔️ Kildudeks;
• ✔️ Välja vupsanud;
• ✔️ Välja libisenud
  ✔️ Ära kadunud ...

Äkki aitate? Lükkate tagasi või midagi?“

​Sarnase, küll mõningastes variatsioonides jutuga tullakse paraku nii minu, kui mu kolleegide juurde veel täna ja seda vaatamata suurele hulgale täiesti adekvaatsele infole, mis internetis vabalt kätte saadav. 

Diski probleemid moodustavad vaid väikese osa meie seljavalu põhjustajatest. Suurem osa valudest on seotud meie lihaste düsbalansi ning ülepingega ja seda siis mitte ainult seljalihaste vaid ka tuhara-, reite- ja kõhulihaste osas.​Õnneks on viimastel aastatel asjad paranenud aga seda ehmatavamalt mõjub, kui keegi taaskord, täiesti ootamatult, tuleb keegi jutuga, et tema selgroost on disk läinud lappama nagu Gerd Kanteri ketas ja see oleks vaja tagasi lükata.
​
Prooviks seda asja siis selgemaks saada, võimalikult lihtsas eesti keeles…kus vähegi võimalik. Jutt tuleb pikk ja kui lugeda ei viitsi aga kahtlused on, siis ära kannata vaid broneeri omale visiit: 

Aga alustame algusest ehk mõistetest ... 

✔️ Imetajatel on selgroog - inimesel on lülisammas. 
✔️ Lülisamba lülide vahel asub lülivaheketas ehk disk.
✔️ Lülivaheketas on nö elastne “padi”, mis summutab koormust ja võimaldab
​      liikumist.

Kui pikemalt, siis disk on elastsest geeljast koest tehtud "amort", mille üles­andeks on löökide pehmendamine, kaitsmine põrutuse eest ning mis laseb meil selga igas suunas pöörata ja painutada. Lülivaheketas koosneb põhiliselt kahest osast:

• pehme, tarretiselaadne suure veesisaldusega käsnollus nimega nucleus pulposus ehk säsituum.
• annulus fibrosus ehk kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnev sidekoeline väline rõngas ehk fibroosvõru.

Neile kahele lisaks on veel diski ja luulise lülikeha vahel vedelikuvahetust võimaldav hüaliinkõhre ehk ülemine ja alumine pind. Lülivaheketaste vedelikukogus ja koos sellega ka raskuse kandmise võime vananedes väheneb ja kujuneb välja diski degeneratsioon ehk kulumine.

​​Siinkohal juba võiks inimese peas hakkama vaikselt tiksuma mõte, et kui meie diskid koosnevad suures osas laialivalguvast sültjast mateeriast, mida hoiab korsetina koos üks kihiline võru siis loogiliselt võttes väljasopistunud diski naljalt lülide vahele lihtsalt „tagasi ei lükka“.

Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks. 

Lülivaheketta sopistumise puhul saab rääkida neljast staadiumist, mis tegelikkuses veel omakorda jagunevad. Eri staadiumid võivad areneda välja järkjärgult aga ka staadiume vahele jättes, sõltuvalt kogetud trauma iseloomust. Närvivalu annab ennast märku keha selles pooles millised närvid parasjagu pitsunud on ehk disk võib sopistuda erinevates suundades.
​
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud Ameeriklased, eesotsas "North American Spine Society", "the American Society of Spine Radiology" ja "American Society of Neuroradiology'' luua alates aastast 2001 aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst (2014a uuendatud) on täies mahus ja tasuta lugemiseks leitav näiteks ka The Spine Journal veebilehel.​

Diski prolapsist ehk herniast saab rääkida siis, kui säsituuma ümbritsev fibroosrõngas on purunenud ja sees olev mass suuremal või vähemal määral välja valgunud. Esineb nii selja- kui jalavalu. 
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired. 
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad. 
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.

Meie lülisamba liikuv osa on jagatud kolmeks:

• Cervical ehk tservikaalne ehk kaelaosas. Valu kiirgub eelkõige kaelas, õlgades ja kätesse.
• Thoracic ehk torakaal ehk rindkere osa. Valu kiirgab rindkeresse.
• Lumbar ehk lumbaal ehk nimmeosa. Valu kiirgab tuharasse, reide ja sääreossa kuni varvasteni välja. Üldjuhul on valuaistingud unilateraalsed ehk kiirguvad vaid ühes kehapooles. Nimmepiirkonna lülivaheketta  lsopistumised on kõige sagedasemad.

Ülaltoodule lisaks on siis Sacrum ehk ristluu ja Coccyx ehk õndraluu või nagu rahvas kipub seda kutsuma - sabakont.

Kui kogete korraga kas väga tugevat seljavalu, mõlemapoolset kiirguvat jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle siis võib tegu olla väga ohtliku ja kohest kirurgilist sekkumist nõudva diski sopistumisega. Lülisamba selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega asub „närvipundar“ mida  kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba. ​

​​Lühidalt: Cauda Equina Sündroom on üldjuhul väga harva esinev kuid väga tõsiste võimalike tagajärgedega lülisamba nimmeosa diski sopistumisest tingitud haigusjuhtum.

Massiivne väljasopistumine leiab aset lülisamba nimmeosa L2/L3/L4 lülide piirkonnas ja viisil, kus sopistumine toimub diski keskel otse nimmekanalisse. Nimmekanal aheneb ning närvijuurtele saab osaks tugev pitsumine ja põletik. Selline diski sopistumine kannab nime Cauda Equina Sündroom (CES). Üksikud närvikiud liiguvad lülisambas läbi väikeste närvijuureaukude (ldn. Foramina), ristluust läbi jalgadesse ja jalalabadesse. Kõige suurem riskirühm on mehed, vanuses 45-64a.

Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline (kiirguv) jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli kadumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis halvimal juhul võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja.

​Aprillis 2015 avaldati üks mahukas uurimistöö a-sümptomaatiliste patsientide ja neil esinenud erinevate patoloogiate kohta (lülisamba degeneratiivsed muutused). Andmed koguti kokku eri andmebaasidest leitud CT, MRT ja röntgenuuringutest mis tehtud  aastavahemikus 1946 - 2014a. Ehk siis uuriti CT (Kompuuter Tomograafia) ja MRT (Magnet Resonants Tomograafia) uuringutel käinuid patsientide pilte, millistelt leiti kas lülivaheketta kulumist või sopistumist või muid lülisamba patoloogiaid aga kes ise sealjuures ei kurtnud ei seljavalu ega omanud muid kaebusi. Kõikide uuritute seast tuvastati kokku 3110 sellist a-sümptomaatilist indiviidi. 
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…​

​Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib lõppkokkuvõttes ikkagi ja ainult arst. Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroomi kahtluse korral tehakse koheselt MRT. Sellisel juhul on aga näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga, ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On´s siis tegu uue olukorraga või on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.

Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu sageli säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Tuginedes PubMed-s avaldatud uurimustööle on juba korra opereeritud lülivahekettal üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.
Diski sopistumise ehk herniatsiooni iseeneslikust paranemisest kirjutasime omal ajal ka ise ühe blogipostituse.

Ühe PubMed Central® (PMC) lehel avaldatud uuringu kohaselt hinnanguliselt 80-90% patsientidest ei vaja tegelikkuses kirurgilist sekkumist ja teise uuringu kohaselt on spontaanse regressiooni ehk keha enda võime haigusseisundist taastuda tõenäosusprotsendid sellised:

• 96% diski sekvestratsioon.
• 70% diski ekstrusioon.
• 41% diski protrusioon.
• 13% diski kummumine.

Sama uuringu kohaselt toimus täielik paranemine 43% diski sekvestratsiooni korral ja 15% diski ekstrusiooni korral. Ajaliselt võib paranemisele kuluda 9 - 12 kuud. Konservatiivne ravi koosneb üldjuhul füsioteraapiast, taastusravist ning alguses sageli ka valuvaigistavast tabletiravist. Häid tulemusi on saadud nii TECAR teraapia, kui ka õige toitumise lisamisest raviplaani, sest üha enam on infot, et teatavad toiduained kas soosivad või pärsivad põletike kulgu. Aina paremini mõistetakse ka psühholoogilise nõustamise vajalikkust ja kasutegurit valuga paremaks toimetulekuks ehk nn. pain management. 

Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka mitmeid teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad olla segadusse ajavalt sarnased diski sopistumisele. Näiteks vana hea ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või -lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust. 

Seniks, kõike kõige paremat ja kohtumiseni!
Teie Füsioterapeut

NB! Ära jää üksi koju valu kannatama - alati on mingi lahendus 👇👇👇

Jagan teiega üht hiljuti interneti avarustest leitud pildimaterjali. Suurepärane näide lumbaal- ehk siis lülisamba alaosa (alaselja) diski sopistumise ise-eneslikust paranemisest. ​MRT pildid on tehtud aastase vahega, patsient siis vastavalt 32 ja 33 aasta vanune MRT tegemise hetkel.
​
Oktoobris 2012 pöördus meesterahvas tugevate alaselja valudega kohalikku haiglasse. Peale MRT-d ja läbivaatust, kuna neuroloogilisi häireid ei tuvastatud, otsustati mitte opereerida ning mees suunati kodusele ravile. Akuutsete valude leevendamiseks määrati suukaudsed valuvaigistid ning füsioteraapia. Mõne aja möödudes oli valu taandunud. Oktoobris 2013 pöördus sama meesterahvas aga uuesti haiglasse, kuna tugev alaselja valu oli tagasi tulnud ja tehti uus MRT.

Nagu pildilt on ka kogenematule silmale hästi näha, siis mida enam ei ole on sopistunud disk.

Minul endal käis vastuvõtul aga alles hiljuti patsient, kellel kõik sõna otsese mõttes pildil olemas. Leidus nii tugevalt sopistunud disk kui spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine. Aga mida tal ei olnud, olid seljavalud…  

Ehk mis ma sellega siinkohal öelda tahan on see, et:

• Inimene on keeruline mehhanism ja üheseid reegleid ei ole.
• Diski sopistumine ei võrdu valu ja sopistumise puudumine ei tähenda valu puudumist.

Sellest, mis asi see disk üldse on kirjutasin pikemalt SIIN.

​Ning jah, sageli toimub lülivaheketta ise-eneslik resorptisioon ehk imendumine. Ja samuti on inimesi, kes elavad oma sopistunud diskiga täiesti valuvaba elu, enamasti õndsas teadmatuses, et neil selline asi üldse on.

Olge hoitud ja käige regulaarselt füsioteraapias!
Teie Füsioterapeut.