„Tere! Mul siin mure, et käisin siis arstil ja too palus mul oma hädadega hoopis füsioterapeudi poole pöörduda, sest mu disk on“:
- Paigast nihkunud;
- Pooleks läinud;
- Libastunud;
- Kildudeks;
- Välja vupsanud;
- Välja libisenud ...
„Äkki aitate? Lükkate tagasi või midagi?“
Sarnase, mõningastes variatsioonides jutuga tullakse nii minu, kui mu kolleegide juurde veel tänagi ja seda vaatamata suurele hulgale täiesti adekvaatsele infole, mis internetis vabalt kätte saadav. Õnneks on viimastel aastatel asjad paranenud aga seda ehmatavalt mõjub, kui ootamatult keegi taaskord tuleb jutuga, et tema selgroost on disk läinud lappama nagu Gerd Kanteri ketas. Prooviks seda asja siis selgemaks saada, lihtsas eesti keeles…kus vähegi võimalik.
Inimesel on lülisammas ja imetajal selgroog. Lülisamba lülide vahel asub lülivaheketas ehk disk - elastsest geeljast koest "amort", mille ülesandeks on löökide pehmendamine, kaitsmine põrutuse eest ning mis laseb meil selga igas suunas pöörata ja painutada. Lülivaheketas ise koosneb põhiliselt kahest osast:
- pehme, tarretiselaadne suure veesisaldusega käsnollus nimega nucleus pulposus ehk säsituum.
- annulus fibrosus ehk kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnev sidekoeline väline rõngas ehk fibroosvõru.
*graafiliselt jooniselt on puudu fassettliigesed ning sidemed (ALL, PLL ja flavum) ja veresooned.
Siinkohal juba võiks inimese peas hakkama vaikselt tiksuma mõte, et kui meie diskid koosnevad suures osas laialivalguvast sültjast mateeriast, mida hoiab korsetina koos üks kihiline võru siis loogiliselt võttes väljasopistunud diski naljalt lülide vahele lihtsalt „tagasi ei lükka“.
Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks.
Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks.
A. Terve lülivaheketta anatoomia Lülivaheketta sopistumise puhul saab rääkida neljast staadiumist, mis tegelikkuses veel omakorda jagunevad. Eri staadiumid võivad areneda välja järkjärgult aga ka staadiume vahele jättes, sõltuvalt kogetud trauma iseloomust. Närvivalu annab ennast märku keha selles pooles millised närvid parasjagu pitsunud on ehk disk võib sopistuda erinevates suundades.
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud juba aastast 2001 luua Ameeriklased (2014a uuendatud) aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst on täiesti tasuta lugemiseks leitav näiteks siin.
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud juba aastast 2001 luua Ameeriklased (2014a uuendatud) aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst on täiesti tasuta lugemiseks leitav näiteks siin.
| B. Diski väljakummumine; Diski sopistumised: C. Diski protrusioon; D. Diski fibroosrõnga rebenemine ehk prolaps ehk ekstrusioon; (nn. lekkiv disk) E. Diski sekvestratsioon, vabad fragmendid; Selleks, et olla tehniliselt enam-vähem korrektne, siis: |  |
Diski prolapsist ehk herniast saab rääkida siis, kui säsituuma ümbritsev fibroosrõngas on purunenud ja sees olev mass suuremal või vähemal määral välja valgunud. Esineb nii selja- kui jalavalu.
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired.
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad.
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired.
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad.
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.
Ehk mis sellest kõigest siis tuleks järeldada? Näiteks:
Väga ohtlik ja kohest kirurgilist sekkumist nõudev on diski sopistumine selgroo selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega. Seda „närvipundart“ kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba.
- Sopistunud disk ei tähenda automaatselt seljavalu!
- Sopistunud diski diagnoos ei võrdu eluaegse kohutava seljavaluga!
- Diski sopistumine ei vaja ilmtingimata kirurgilist sekkumist!
- Diski sopistumist võib esineda meie lülisamba kõikides osades!
- Terav või tugev ja kiirgav seljavalu ei tähenda automaatselt sopistunud diski!
- Cervical ehk tservikaalne ehk kaelaosas. Valu kiirgub eelkõige kaelas, õlgades ja kätesse.
- Thoracic ehk torakaal ehk rindkere osa. Valu kiirgab rindkeresse.
- Lumbar ehk lumbaal ehk nimmeosa. Valu kiirgab tuharasse, reide ja sääreossa kuni varvasteni välja. Üldjuhul on valuaistingud unilateraalsed ehk kiirguvad vaid ühes kehapooles. Nimmepiirkonna lülivaheketta lsopistumised on kõige sagedasemad.
Väga ohtlik ja kohest kirurgilist sekkumist nõudev on diski sopistumine selgroo selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega. Seda „närvipundart“ kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba.
 |  |
Massiivne väljasopistumine leiab aset lülisamba nimmeosa L2/L3/L4 lülide piirkonnas ja viisil, kus sopistumine toimub diski keskel otse nimmekanalisse. Nimmekanal aheneb ning närvijuurtele saab osaks tugev pitsumine ja põletik. Selline diski sopistumine kannab nime Cauda Equina Sündroom (CES). Üksikud närvikiud liiguvad läbi väikeste närvijuureaukude (ldn. Foramina), selgroo ristluust läbi jalgadesse ja jalalabadesse. Kõige suurem riskirühm on mehed, vanuses 45-64a.
Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja. Cauda Equina Sündroom on küll harva esinev kuid oma tõsiste tagajärgede tõttu on vaja ka temast rääkida.
Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja. Cauda Equina Sündroom on küll harva esinev kuid oma tõsiste tagajärgede tõttu on vaja ka temast rääkida.
Cauda Equina Sündroomi MRT Aprillis 2015 avaldati üks mahukas uurimistöö a-sümptomaatiliste patsientide ja neil esinenud erinevate patoloogiate kohta (lülisamba degeneratiivsed muutused). Andmed koguti kokku eri andmebaasidest leitud CT, MRT ja röntgenuuringutest mis tehtud aastavahemikus 1946 - 2014a. Ehk siis uuriti CT (Kompuuter Tomograafia) ja MRT (Magnet Resonants Tomograafia) uuringutel käinuid patsientide pilte, millistelt leiti kas lülivaheketta kulumist või sopistumist või muid lülisamba patoloogiaid aga kes ise sealjuures ei kurtnud ei seljavalu ega omanud muid kaebusi. Kõikide uuritute seast tuvastati kokku 3110 sellist a-sümptomaatilist indiviidi.
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…
Mõne lausega diagnoosimisest ja ravist.
Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib ikkagi ja ainult arst! Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroom'i kahtluse korral tehakse koheselt MRT aga seal on näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On tegu uue olukorraga või siis on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.
Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Lisaks on juba korra opereeritud lülivahekettal on üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…
Mõne lausega diagnoosimisest ja ravist.
Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib ikkagi ja ainult arst! Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroom'i kahtluse korral tehakse koheselt MRT aga seal on näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On tegu uue olukorraga või siis on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.
Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Lisaks on juba korra opereeritud lülivahekettal on üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.
Ühe hiljutiste uuringu kohaselt hinnanguliselt 80-90% patsientidest ei vaja tegelikkuses kirurgilist sekkumist. Ühe teise uuringu kohaselt on spontaanse regressiooni tõenäosusprotsendid aga sellised:
Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad sarnaneda segadusse ajavalt diski sopistumisele. Näiteks vana hea ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust.
Seniks,
Kõike kõige paremat!
Teie Füsioterapeut
- 96% diski sekvestratsioon.
- 70% diski ekstrusioon.
- 41% diski protrusioon.
- 13% diski kummumine.
Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad sarnaneda segadusse ajavalt diski sopistumisele. Näiteks vana hea ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust.
Seniks,
Kõike kõige paremat!
Teie Füsioterapeut
RSS Feed