„Mul on ishias!“
„Mul on bursiit!“
„Mul on Piriformise Sündroom!“
„Mul valu kiirgab tagumikust jalga - järelikult sopistunud disk!“
​
Need on laused, mida füsioterapeudi kabinetis kuuleb üsna regulaarselt. Mõnikord on inimesel täiesti õigus, mõnikord peaaegu ja vahel on tegelik põhjus hoopis teises kohas. Üks väike probleem selle tuhara- ja jalavaluga siiski on sest väga erinevad probleemid võivad tekitada hämmastavalt sarnaseid sümptomeid. ​​Valu  ...
​
     ⚡ võib olla sügav ja näriv;
     ⚡ võib põletada;
     ⚡ võib istudes hullemaks minna;
     ⚡ võib liikudes hullemaks minna – võib hoopis paremaks minna;
     ⚡ võib tuharast reide või mööda jalga alla kiirguda;
     ⚡ ​võib anda surinat, sipelgaid või „elektrit“;

No ja siis on lisaks muidugi SoMe, AI ja “dr Google”, kus jõuab keskmiselt alla kolme minuti diagnoosini:

Sügaval meie suure tuharalihase all asub üsna tagasihoidliku suurusega lihas nimega pirnlihas ehk musculus piriformis. Pirnlihas saab alguse ristluu piirkonnast ja kinnitub reieluu suure pöörla ehk trochanter major juurde ning osaleb puusaliigese liigutamises ja stabiliseerimises. Tähelepanuväärseks teeb asja aga see, et pirnlihase vahetus läheduses kulgeb istmikunärv ehk nervus ischiadicus. Enamikul inimestel kulgeb istmikunärv pirnlihase alt. Anatoomilisi variante on aga mitmeid ning osal inimestest võivad närvi osad kulgeda lihase vahelt või ka läbi selle. Lisaks kuuele variandile (sh normaalne kulg, fotol), mida kirjeldatakse Beaton-Anson klassifikaatoris on veel üks anatoomiline variatsioon, mille puhul esineb väiksem lisapirnlihas (accessory piriformis) oma eraldiseisva kõõlusega.

Kui selles sügavas tuharapiirkonnas tekib kudede ärritus, lihaspinge või mehhaaniline surve närvile võivad sümptomid hakata vägagi meenutama klassikalist ishiast:

         ⚡ Tuhar valutab.
         ⚡ Pikalt istuda ei saa.
         ⚡ Autoga sõitmine muutub vastumeelseks.
         ⚡ Vahel kiirgub valu mööda reie tagakülge allapoole.
         ⚡ Võib esineda “põletust”, surinat või tuimust.

Ja inimene arvabki, täiesti mõistetavalt, et: „Mul on ishias.“ Aga probleem ei pruugi sel juhul lähtuda üldse lülisambast vaid just siinkohal tuleb mängu pirnlihase ehk piriformise sündroom.
Tänapäeval kasutatakse erialakirjanduses sageli veel laiemat mõistet sügava tuharapiirkonna sündroom ehk Deep Gluteal Syndrome. Süvitsi saab selle teemaga tutvuda näiteks selles PubMed Central® (PMC) lehel siin sest alati pole võimalik kogu süüd ainult pirnlihase kaela ajada. Istmikunärvi võivad sügavas tuharapiirkonnas mõjutada lisaks pirnlihasele veel teisedki lihased, sidekoelised struktuurid ja omavahelised “suhted”.
Ehk siis kokkuvõtvalt: piriformise sündroom võib tekitada ishiasega väga sarnast valu, ilma et algpõhjus oleks lülivaheketas.
Nüüd nendest lubatud testidest aga enne alustamist üks ülioluline märkus!

❗❗❗ Mitte ükski neist neljast kodusest testist ei anna alust 100% kindlusega väita, et: „JAH, just see ongi see üks ja ainuõige diagnoos!“ ❗❗❗

​Ei ükski arst ega ka füsioterapeut ei pane diagnoosi vaid üheainsa testi põhjal. Hinnatakse sümptomite iseloomu, valu paiknemist, ajalist kestvust, liikumist, lihasjõudu, tundlikkust, reflekse ja veel mitme erineva testi tulemusi koos.
Küll aga võivad need kodused testid anda suunava vihje, millisest piirkonnast probleem võiks lähtuda. Kõigile meile ju meeldis lastena arsti mängida – miks mitte siis ka nüüd vanemas eas proovida 🙃.

SI-liiges ehk ristluu-niudeluu liiges (articulatio sacroiliaca) ühendab ristluu vaagnaga. See piirkond võib põhjustada ühepoolset alaselja- ja tuharavalu, mis võib süveneda näiteks pikemalt seistes, istudes, kõndides või trepist liikudes.

• Heida selili kõvale pinnale.
• Painuta valuliku poole jalg põlvest ning aseta sama jala pahkluu või labajalg vastasjala põlve lähedale. Põlv on suunatud otse üles.
• Teine jalg jääb põlvest sirgeks. Jalad peaksid lähteasendis moodustama kujundi, mis meenutab „number nelja“.
• Lase painutatud põlvel rahulikult väljapoole vajuda. NB! Ära kasuta jõudu!
  
  

Mida jälgida?
Kui liigutus kutsub esile sinu tuttava sügava valu tuhara või ristluu kõrval, võib üheks võimalikuks valuallikaks olla SI-liigese piirkond. Kui valu tekib hoopis kubemes või puusa eesosas, võib see viidata rohkem puusaliigese piirkonna probleemile.
Üks oluline märkus siinkohal: üks positiivne FABER-test (tuntud ka kui Patricks test või nelja-kujuline test, füsioteraapias ja meditsiinis kasutatav tundlikkuse/valu esilekutsumise test) ei tähenda automaatselt sakroiliiti ega SI-liigese düsfunktsiooni. Füsioterapeudi läbivaatusel kasutatakse SI-liigese seisukorra hindamiseks tavaliselt mitut nn. provokatsioonitesti koos.

TEST nr 2

See on üks päris tüüpiline ja jätkuvalt levinud eksiarvamus, et valu algpõhjus on ilmtingimata seal, kus patsient valu tunneb.
Puusa välisküljel asuvad tuharalihaste kõõlused ja limapaunad ehk bursad, väikesed vedelikuga täidetud kotikesed, mille ülesanne on vähendada hõõrdumist luude, kõõluste ja teiste kudede vahel. Kui puusa välisküljel asuv trohhanteerne bursa muutub põletikuliseks, võib tekkida valu reieluu ülaosa ja suure pöörla ehk trochanter major’i piirkonnas. Valu võib kanduda ka tuharapiirkonda ning põhjustada valulikkust kahjustatud kehapoole tuharalihastes.
Ühe võimaliku diagnoosina on siin siis trohhanteri bursiit. Tänapäeval kasutatakse sagedamini laiemat mõistet Greater Trochanteric Pain Syndrome ehk suure pöörla valusündroom, sest sageli pole probleem ainult limapaunas, vaid ka gluteaalkõõlustes ja neid ümbritsevates kudedes.

Kodune test on siin erakordselt keeruline -

• viska pikali! (Just nimelt! :))
• Heida tugevamale madratsile või muule sobivale pinnale valuliku puusa peale külili. Ole selles asendis minut-kaks-kolm.
  
  

Mida jälgida?
Kui puusa välisküljel tekib otsese surve tõttu kiiresti tugev tuttav lokaalne valu, tasub kahtlustada suure pöörla piirkonna kudede probleemi. Tüüpiline kaebus on seejuures sageli, et: „Ma ei saa selle külje peal magada.“
Sageli on valulik ka puusa välisküljele vajutamine, pikem kõndimine, trepist liikumine või ühel jalal seismine. See ei ole klassikaline ishias ning probleemi ravi on hoopis teistsugune kui närvijuure ärrituse puhul. Füsioterapeut kasutab ka siinkohal seda va provokatsioonitesti.

TEST NR 4

Nüüd siis ringiga lõpuks tagasi selle diski sopistumise juurde.
Üks klassikalisemaid teste alaseljast lähtuva närviärrituse hindamiseks on nn “sirge jala tõstmise” test, mida tuntakse ka Lasègue’i testina.

• Heida selili tugevamale pinnale, mõlemad jalad sirged.
• Lõdvestu.
• Palu kaaslasel tõsta valulikku jalga aeglaselt kannast ülespoole, hoides samal ajal oma põlve sirgena. Teine jalg peab jääma maha!

Mida jälgida?
Hamstring’ide (reie tagumine lihasgrupp ehk reie tagalihased) elastsus on meil paljudel kehvake ja mõnelgi inimesel hakkab juba 40 kraadi juures nägu meenutama kedagi, kellelt parasjagu pangakaardi PIN-koode välja pressitakse. See aga pole veel positiivne närvitest.
Oluline on, kas tekib see mööda jalga kiirguv valu, põletus, sipelgad ehk surin või elektrilöögilaadne aisting. Eriti tuleks jälgida sümptomite tekkimist umbes 30–70 kraadi vahel. Selline tulemus võib toetada kahtlust, et istmikunärvi moodustav närvijuur on ärritunud. Aga kas sellest võib järeldada, et tegu on diski sopistumisega – Ei!
Ja seda tahan siinkohal veelkord rõhutada. Sirge jala tõstmise test aitab hinnata närvistruktuuride ärritust, kuid ei näita meile läbi naha lülivaheketast. Ja samuti ei pane MRT-diagnoosi. Närvijuurt võivad mõjutada peale diski herniatsiooni ka muud struktuurid ja seisundid.
Seetõttu vaatab füsioterapeut lisaks näiteks tundlikkust, lihasjõudu, reflekse, valu leviku mustrit ning seda, kuidas sümptomid reageerivad lülisamba ja alajäseme erinevatele liigutustele.

NII ET, KUI TEST NR 4 OLI POSITIIVNE, SIIS ONGI ISHIAS?
​Võimalik. Aga teeks mõisted veel natuke täpsemaks. Rahvasuus nimetatakse ishiaseks sageli peaaegu igasugust valu, mis liigub tuharast jalga. Kliiniliselt on asi pisut keerulisem.

• Kui alaselja piirkonnas on närvijuur ärritunud ning see põhjustab mööda jalga levivat närvivalu, räägime sageli radikulaarsest valust ehk ishiase sümptomaatikast.
• Kui närvijuure funktsioon ise on häiritud ja lisanduvad näiteks objektiivselt mõõdetav lihasnõrkus, tundlikkuse muutus või reflekside häire, kasutatakse mõistet radikulopaatia.

See vahe võib patsiendi jaoks tunduda meditsiinilise tähenärimisena, kuid raviplaani seisukohalt on see oluline.
​

Kodustes tingimustes polegi suuresti võimalik vahet teha ja just see ongi kogu selle artikli mõte, sest:

• Mõlemal juhul võib esineda tuharavalu.
• Mõlemal juhul võib valu kiirguda reie tagaossa.
• Mõlemal juhul võib esineda nn põlemise tunnet või “surinat”.

Mõned vihjed siiski on.  Piriformise  või sügava tuharapiirkonna probleemi puhul on valu sageli kõige tugevam just tuharas ning pikk istumine võib olla eriti ebameeldiv. Puusa teatud asendid ja sügava tuharapiirkonna surve võivad sümptomeid provotseerida. Piriformise sündroomi diagnoos ei ole lihtne ja täna pole olemas ühtainust kuldstandard-testi. See on suhteliselt harva esinev ja sageli välistamisdiagnoosi tulemus.

Lülisambast lähtuva ishiase puhul võib valu kulgeda selgemalt mööda jalga allapoole ning sellega võivad kaasneda tuimus, tundlikkuse muutused või lihasnõrkus. Sümptomeid võivad mõjutada alaselja liigutused ning mõnel inimesel ka köhimine või aevastamine.
Päriselus pole inimkeha kahjuks nagu Excel ja kõik linnukesed ei mahu etteantud lahtritesse. Mõnel inimesel võib korraga esineda nii alaseljaprobleem, kui sügava tuharapiirkonna ülekoormus ja siinkohal hakkabki kodune “detektiivitöö” vaikselt tupikusse jooksma.
​

Sest need võivad aidata sul enda sümptomeid paremini mõista ja selliselt oskad vastuvõtul juba esmavisiidil füsioterapeudile öelda näiteks:

     "Kui ma külili valusa puusa peal laman, läheb kohe hullemaks."                                               või                                            „Number nelja asendis lööb täpselt tuttava valu sügavale tuharasse.“
                                                või
                    „Sirget jalga tõstes läheb valu sääreni välja.“

See kõik on väga väärtuslik info. Tee need neli testi läbi ja pane tähele, kus valu tekib, kuhu see liigub ja milline liigutus selle esile kutsub ehk mis seda muudab. Millal on valu häirivam või ägeneb – kas ärkvel olles või magades.
Füsioterapeudi vastuvõtul saab objektiivselt hinnata, kas sümptomid johtuvad pigem lülisambast, närvijuurest, puusaliigesest, SI-liigese piirkonnast või sügavatest tuharalihastest. Lisaks saab kontrollida lihasjõudu, tundlikkust, reflekse, närvikoe liikuvust ning seda, millised liigutused sümptomeid suurendavad või vähendavad.
Alles siis saab hakata rääkima mõistlikust raviplaanist sest kui probleem on Piriformise piirkonnas, ei ole mõtet ravida diski sopistumist. Kui probleem on närvijuures, ei pruugi lõputu tuharalihase masseerimine asja lahendada vaid see vajab hoopis teistsugust koormuse juhtimist ja harjutusi.

☝ Õige ravi algab võimalikult varajasest ja korrektsest diagnoosist! 

PS! Need va “provokatsioonitestid” ongi üheks põhjuseks, miks füsioterapeudi visiit võib valus olla ja miks see ebamugavustunne võib anda endast märku ka veel päev(i) hiljem.
​

​Mõne asjaga tuleb minna otse tohtri juurde. Kui tuhara- või jalavaluga kaasneb näiteks:
​
     ⚡ kiiresti süvenev lihasnõrkus;
     ⚡ jalg ei “kanna” korralikult;
     ⚡ tekib tundlikkuse kadu lahkliha ehk „sadulapiirkonnas“;
     ⚡ muutub või kaob põie või soole kontroll.

või esineb muu järsku süvenev neuroloogiline sümptom, tuleb pöörduda viivitamatult arsti poole. Samuti vajavad arstlikku hindamist tugev trauma, palavikuga kaasnev seljavalu, seletamatu üldseisundi halvenemine või muud ebatavalised sümptomid.

​NB! Ühtegi inimest ega kassi visuaalide loomisel ei vigastatud. Sarnasus tegelike ja reaalselt elavate isikutega on täiesti juhuslik. 😉

Küünlakuu on uste paukudes kohal ja Tulihobune juba kopsib kapjadega lävel. 17ndal veebruaril algab Punase Tulihobuse aasta, mis kestab kuni 5 veebruarini 2027. Et see tormakas aasta meid sadulast ei raputaks, vaatasime üle tähtede seisu ja lülisamba asendid. Olenemata sellest, milliste  konstellatsioonide all Sa sündinud oled, või kas Merkuur oli siis retrograadis – kui tunned, et Draakoni seljas ratsutamine on Su kere kangeks kloppinud ja paar korda ehk seljastki visanud, siis tea, et Sind ootab Sinu füsioterapeut, kes aitab su kiirelt sadulasse tagasi.

Soovin teile kõigile sirget selga ja kerget sammu läbi eesootava kirgliku ja energiast pakatava Punase Tulihobuse aasta.

NB! Ettevaatlik tasuks siiski kõikidel tähemärkidel olla liigse tormakusega. Ja kui ise oma tervisemurele lahendust ei leia siis aja saab broneerida siinsamas lehel.

Tulihobune ja Jäär on kui ühest puust – mõlemad tormavad lahingusse pea ees. Sellel aastal on aga suur oht, et Su vaim tahab joosta kiiremini, kui jalad järele jõuavad. Pinges olek ja lõputu "pusklemine" uute eesmärkide nimel koguneb Su turjale, harvad pole pea- või näotraumad. Pea on kogu aeg stardivalmis, kaelasooned viimasegi veresooneni pinguldunud. See toob tüüpiliselt endaga kaasa kaasa vaevused nagu:

• Pea- ja pingepeavalud, migreenihood
• Kaela- ja õlavöötme pinged
• Lõualiigese probleemid
• Pearinglus ja kaelavalud.

Füsioterapeudi tarkus: Tee teadlikke pause. Kui tunned, et pea on paks siis tee õlaringe ja lase lõug rinnale mõneks hetkeks puhkama ja siis vaata tähtede poole. Pea meeles – taastumine ei ole nõrkus, vaid tark strateegia ja eks Tulihobunegi puhkab ju vahepeal koplis.

• Tee igapäevaselt kaela liikuvusharjutusi (jah, ka siis kui arvad, et pole aega).
• Kontrolli oma töökoha ergonoomikat – monitor ei pea olema kangelasepilgu kõrgusel.
• Tee hingamisharjutusi – Sinu pea ei pea kõiki lahinguid üksinda võitma, heast võhmast ja mediteerimisest on teinekord päris suur abi.

Sõnnile meeldib, kui tema jalgealune on kindel ja tugev aga see va Tulihobune on otsustanud sind sel aastal veidi ärritada ning suunata tundmatutele radadele. Alateadvuses võid tunda vastuseisu ees ootavatele muutustele, mis väljendub omakorda kehalises kanguses. Alaselg ja vaagen - need on Sinu "ankrud". Tüüpilised vaevused, mis ohustavad ja on sama järeleandmatud kui Sõnni arvamus, on:

• kaelalihaste jäikus
• õlavalu ja turja pinged
• häälepaelte või neelupiirkonna pinged
• ​sageli just istuvast tööst tingitud kehv rüht.

Füsioterapeudi tarkus: Ära aja segi kannatlikkust ja kangekaelsust. Sõnnid armastavad kvaliteeti ja stabiilsust aga kahjuks võib keha vahel jääda “stabiilselt” pingesse. Ära jää liiga kauaks ühe koha peale seisma või istuma. Sinu selg armastab sel aastal voolavat liikumist. Kui teed maatööd või laod küttepuid riita, jälgi, et selg ei jääks "lukku".

• Tee iga 45-50 minuti järel sirutuspause (see ei vähenda töö efektiivsust – ausõna).
• Õlavöötme liikuvusharjutused ja rühitreening.
• Massaaž või manuaalteraapia – Sõnnid hindavad kvaliteeti ja nende keha samuti.
• Jälgi oma padja kõrgust – luksus ei võrdu alati ergonoomikaga.

Sa oled sel aastal nagu tuuleiil Tulihobuse lakas – igal pool ühekorraga. Sinu närvisüsteem võib aga pidevast Tulihobuse tempos püsimisest veidi üle kuumeneda. Kaksikute tähemärgil tuleb sel aastal rinda pista neid ohustava vaimse kurnatuse ja unevõlaga. Paradoksaalsel kombel aga – nii tavaline ju kaksikute puhul – on aga see, et vaimne väsimus tabab neid pigem tegevusetuse ning igavlemise kui ülepinge tagajärjel. Tüüpilised vaevused:

• Õla- ja käsivarre ülekoormus
• Karpaalkanali sündroom
• Randme- ja küünarliigese valud
• Pinnapealne hingamine ja rindkere liikuvuse piiratus

Füsioterapeudi tarkus: Kui tunned, et tormamine võtab võimust, istu korraks sirge seljaga ja hinga sügavalt kõhtu. Hingamine on Sinu edu võti - palju värsket puhast õhku ja eredat päikesepaistet. Ja pane see nutitelefon käest – Sinu randmed tänavad Sind!

• Tee randmete ja küünarliigeste harjutusi enne, kui hiir sul käest minema lipsab.
• Harjuta hingamist diafragmaga – rinnakorv ei ole dekoratiivne element.
• Piira telefoni kasutamist (või vähemalt vaheta kätt ja koriigeeri asendit).
• Õlavöötmele tee stabiliseerivad harjutusi.

Vend Vähk. Sinu jaoks on Tulihobuse aasta veidi liiga lärmakas. Sa tõmbud oma koore sisse ja see paneb su keha küüru vajuma. Pinges õlavööde ja rindkere on sageli seotud just emotsionaalse stressiga. Hoia oma meel rõõmsana ja väldi süngesse meeleollu vajumist. Vähi tähtkuju esindaja tüüpilised vaevused:

• Rindkere liikuvuse piiratus
• Hingamislihaste pinge
• Roideliigeste düsfunktsioon
• Ülaselja valud

Füsioterapeudi tarkus: Ava oma rinnakorv! Tee harjutusi, mis sirutavad selaga ja lõdvestavad õlavöödet. Avatud rindkere võimaldab paremat vereringet südame piirkonnas ja aitab toetada südame tervist Ära kanna kogu maailma muresid oma õlgadel, sest nii võid saada maohaavad. Lase hobusel osa koormat enda kanda võtta.

• Tee õlgade ja rindkere liikuvust parandavaid harjutusi (nt kerepöörded, vahurulliga rullimine).
• Diafragma hingamine – emotsioonid ja hapnik mahuvad mõlemad su sisse korraga.
• Õrn manuaalteraapia ja ravimassaaž mõjuvad Vähile sageli väga hästi.
• ​Ujumine ja rahulik jooga või Pilates.

Kuningas on surnud - elagu kuningas! Tulihobuse aasta on Sinu lava. Sa tahad särada ja olla tähelepanu keskel, sest tunned, et see on sinu koht. Suurem au ja tähelepanu toob aga kaasa kohustuse näha alati hea välja, sest iial ei tea, millal Kroonika leheveergudele võid sattuda. See pidev enesekontroll oma istumise ja astumise üle tähendab aga suuremat koormust kaelale, lülisambale ja korsetilihastele. Tüüpilised vaevused:

• Ülaselja ja abaluude piirkonna pinged.
• Rühihäired
• Õlavöötme jäikus
• Stressist tingitud lihaspinged

Füsioterapeudi tarkus: Uhke rüht ja püstine pea on Sinu firmamärk, aga vaata, et see ei muutuks ülepingutatult kangeks poosiks. Sinu lülisammas vajab ka painduvust, mitte ainult terastugevust.
Ravisoovitused:

• Abaluude stabiliseerimise harjutused
• Rühiharjutused ja seljalihaste tugevdamine – kroon püsib paremini peas.
• Tee paus glamuursetest staatilistest poosidest ja liigu.
• Vähenda stressi – isegi kuningad vajavad puhkust.

Sa tahad, et kõik oleks koguaeg perfektne, aga Tulihobune on metsik ja ettearvamatu. Neitsi on loomult detailidele orienteeritud ja täiuslikkus on tore … aga su alaselg tahab pausi. Kahjuks võib see pidev ideaali tagaajamine viia pingeteni kehas, ka sellistes kohtades, mille olemasolust sul veel “eile” aimugi ei olnud. Sinu seesmine ärevus ja pidev "valmisolek" võib lõpuks nii emotsionaalse tasakaalu ja seejärel ka seedimise ära rikkuda. Tüüpilised mured:

• alaseljavalu
• vaagnapiirkonna pinged
• süvalihaste nõrkus
• sooletegevusega seotud lihaspinged

Füsioterapeudi tarkus: Lase liigsest enesekontrollist lahti. Sinu keha vajab sel aastal lõdvestusteraapiat rohkem kui kunagi varem ja ka toitumine ei pea olema raketiteadus. Õpi kasutama vahurulli ja venitama. Ravisoovitused:

• Süvalihaste treening (kerelihased armastavad süsteemsust).
• Regulaarne liikumine – perfektsus ei tähenda paigal istumist.
• Venitused puusadele ja alaseljale.
• Püüa mitte stressata iga väikese kehakrimpsu või toiduampsu pärast .

Tulihobune kipub kaalude tähtkuju esindajat sel aastal järjekindlalt ühele või teisele poole kaldu lükkama. Sinu eesmärk sel aastal on leida üles see maagiline tasakaalupunkt sest viltune ratsaasend sadulas toob endaga varem või hiljem kaasa valud nimme-ristluu piirkonda ja ka neerud võivad saada sellest pidevast rappumisest kannatada. Tüüpilisemad mured:
​

• nimmevalu, SI-liigese mured,
• vaagna asümmeetria,
• alaselg,
• neerupiirkond.

Füsioterapeudi tarkus: Tasakaaluharjutused on Sinu parimad sõbrad. Harjuta nii seismist kui liikumist ebatasasel pinnal – see aktiveerib Sinu süvalihaseid, mis parandab omakorda tasakaalu, et paremini Tulihobuse seljas püsida. Ravisoovitused:

• tasakaaluharjutused - harjutused ühel jalal.
• Vaagnastabiilsuse treening.
• Kontrolli oma istumisasendit, väldi ainult ühel puusapoolel istumist.
• Manuaalteraapia võib anda hea “tasakaalustava” efekti.

Sel aastal leiab Skorpioni tähtkuju esindajatele omane intensiivsus väärilise vastase või kaaslase Tulihobuse energia näol. See on võimas kombinatsioon, kui need ürgjõud on omavahel koostöös. Aga, kui need energiad kas põrkuvad või hakkad seda endas alla suruma, siis hakkab see energia su keha seestpoolt "närima".

Tüüpilisemad murekohad:

• Puusaliigese jäikus
• Vaagnapõhjalihaste probleemid
• Istmikunärvi ärritus
• Alakeha liikuvuse piiratus

Füsioterapeudi tarkus: Puusad ja alaselg on meie emotsioonide “ladu”. Kui tunned ärritust või viha, mine ja kõnni (või suusata) see endast välja. Peale seda tee rahulikke hingamis harjutusi. Järgnevad venitused, ja puusaringid aitavad Sul voolavust säilitada. Ja pärast kõike seda oled valmis kohtuma oma endise minaga. Ravisoovitused:

• Puusade liikuvusharjutused.
• Vaagnapõhjalihaste teadlik lõdvestamine (jah, ka see on harjutus).
• Kepikõnd ja hea muusika.
• Ära hoia emotsioone ega lihaspingeid liiga kaua kinni.

Sina oledki see ratsanik, kes on Tulihobusega kõige sarnasem. Sinu seiklushimu on laes, aga vaata, kuhu Sa astud! Ambur armastab riski ja naudib üle noatera pääsemist. Seetõttu kohtab just spordis palju amburi tähtkuju esindajaid. Aga eriti just spordis võib selline tormakas üliaktiivsus endaga kaasa tuua traumasid ja õnnetusjuhtumeid.
Tüüpilisemad murekohad:

• reie- ja puusalihaste ülekoormus.

• Puusaliigese liikuvuse piiratus
• Spordivigastused alakehas
• Kõnnimustri häired

Füsioterapeudi tarkus: Kuna Sinu puhul on oht üle treenida või end vigastada "suures tuhinas" siis õpi kuulama oma keha ja anna talle puhkust. See aga ei tähenda mitte millegi tegemist vaid vali oma tavapärasele spordialale midagi risti vastupidist. Ka tark puhkus on osa treeningust. Ravisoovitused:

• Tee korralik soojendus enne sporti (ka siis, kui tahaks kohe mäkke joosta).
• Venita reie esi- ja tagalihaseid.
• Treeni kerelihaseid – need hoiavad su seiklused turvalisemad.
• Kontrolli oma jooksu- ja (kiir)kõnnitehnikat.

Sina rühid ikka mäkke, olgu siis Küünlakuu või Tulihobuse aasta aga Kaljukitsed liiguvad eesmärgi poole järjekindlalt. Ja nende põlved töötavad nendega kaasa kuniks neid lihastreeninguga toetad. NB! Treeningute puhul eelista midagi mängulist sest liigne tõsidus teeb luud-kondid hapraks! Tähemärgi tüüpilised vaevused: 

• põlvevalu,
• liigeste kulumisvaevused,
• kõõlusepõletikud,
• lõualuu pinged.  

Füsioterapeudi tarkus: Õpi liikuma pehmemalt ja naeratama – Sinu põlved tänavad sind, kui su samm on vetruvam. Ära rühi ainult otse üles, vaid vahel ka sik-sakita ning tee vahele ka mõned tantsusammud. Ära suru hambaid risti! Lõualuu pinge kandub otse kaela ja selga. Ravisoovitused:

• Põlve stabiliseerivad harjutused.
• Regulaarne liigeste liikuvustreening.
• Tugevda reie- ja tuharalihaseid.
• Planeeri puhkepause – isegi mägironijad puhkavad mitmeid kordi enne tipu vallutamist.

Tulihobuse aasta toob Sinu jaoks kaasa vankritäie lennukaid ja pööraseid ideid. Pea meeles, et su jalad peavad jääma kindlale ja tasasele pinnasele ka siis, kui hing kisub pilvedesse. Sel aastal väldi äkilisi kannapöördeid nii oma pööraste mõtete elluviimises kui spordisaalis või metsajooksul. Vastasel juhul on jalgade, eriti säärte- ja pahkluude piirkonnas traumad kerged tekkima. Tüüpilised vaevused:
​

• Hüppeliigese ebastabiilsus.
• Säärelihase pinged, veenilaiendid.
• Achilleuse kõõluse probleemid ja põletikud.
• Tasakaaluhäired.

Füsioterapeudi tarkus: Sinu sääred on sel aastal tundlikud. Jälgi oma jalatsite valikut ja seda, kuidas Sa seisad. Treeni oma säärelihaseid. Tugevad pahkluud hoiavad Sind püsti ka siis, kui Tulihobune ootamatuid manöövreid teeb ja pilvedesse tahab tormata. Ravisoovitused:

• Tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutused.
• Hüppeliigese stabiliseerimine (vajadusel) teipimise või ortoosiga.
• Säärelihase venitus- ja tugevdusharjutused.
• Vaheta aeg-ajalt jalatseid – armastus futurismi ja originaalsuse vastu ei pea olema ortopeediline risk.

Sa tunned Tulihobuse vibratsiooni juba kaugelt. Sinu tundlik vaim ja keha peavad sel aastal leidma viise, kuidas mitte lasta teiste pingeid endasse sisse. Kui su pea on tänu Tulihobusele sattunud pilvedesse või, kui satud ujuma sogases vees pead eriti tähelepanelik olema, et peidetud karisid  õigeaegselt märgata. Vastasel juhul võid oma varba mõne sellise vastu korralikult ära lüüa. Tüüpiliselt kimbutab kalade tähemärgi esindajat:

• labajalgade ülekoormus,
• Plantaarfastsiit
• Tursed ja veenilaiendid.
• Harvad ei ole ka tasakaalu häired

Füsioterapeudi tarkus: Sinu jalatallad on Sinu ühendus maaga. Tee neile massaaži ja lase oma kehal "ujuda" läbi venituspauside. See hoiab vedelikud ja energiad liikumises ning meeled selged

• Labajala lihaste tugevdamine ja kõnni paljajalu, kus saab.
• Rullimine palliga – väike pall toob suure õnnetunde.
• Lümfidrenaaži toetavad harjutused ja liikumine.
• Mugavad ja toetavad jalanõud NB! Ei Merineitsi saba ega rannaplätud ei ole ortopeediline jalats.

The End!
Teie Füsioterapeut.

Eelmise aasta varasuvel tehti mulle ettepanek, millest oli raske keelduda! Sõita kaasa Füsioterapeudina Saaremaa sportlastega rahvusvahelistele Saarte Mängudele. Inglise kroonile kuuluv ning meie Vormsi saarestki väiksem Guernsey asub La Manche'i väinas Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Ma ei teadnud varem sellest kohast suurt enamat, kui et see on tõsielul põhineva romantilise filmi „Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts“ tegevuskoht ning mis juhtumisi on hetkel ERR Jupiteris vaadatav. 
​Maastik on seal nagu Võrumaa kuppelmaastik vaid selle erinevusega, et kaldale jõuavad otsapidi ka Atlandi ookeani lained, tõusu ja mõõna vahe 6h jooksul on ca 10m ning heinamaade, metsamassiivide ning kruusateede asemel on kiviparkett, kiviaiad ja kivimajad.

Nii ma seal vabadel hetkedel üles-alla usinalt trampisin ning käisin ka ujumas, kuniks kolmanda päeva väga varajastel hommikutundidel ärkasin tundega, et MITTE MIDAGI EI TUNNE oma vasakus käes, mille sõrmed ei allunud minu tahtele. Üldse ei varja, et järgnevatel tundidel sain teadlikuks ka sellest, mis tähendab hirm ja teadmatus tuleviku ees. Eemal perest, võõras riigis, kaaslaseks „dr. Google“ ja veel kõik need mõtted, mis peast läbi tormasid...helistasin naisele ja helistasin hotelli vastuvõtust omale kiirabi. Kiirabiga suheldes tundlikus taastus ning loobusin kiirabist ja läksin tagasi voodisse. Arvasin, et ju olin käe lihtsalt “ära maganud” ning muretsesin sel hetkel oluliselt rohkem selle pärast, kuidas nüüd kaugel Eestis keset sügavat ööd üles aetud naise ees end välja vabandan kuniks KÕIK KORDUS UUESTI! Vasakust käest kadus jõud ja igasugune kontroll. Uus kõne ja sedakorda sõit EMO-sse. Kohale jõudes, kohaliku aja järgi kuskil 3:30 paiku, viidi peast pilti tegema. Kella 9ks oli sarnaseid episoode kordunud veel 3-4 korral. KT-scan miskit ei näidanud, vereanalüüs ka korras ning kontroll käes taastunud. Lõpuks saabus doktor oma eht-inglasliku diagnoosiga: “Probably TIA Crescendo but perhaps not!” Jalutasin haiglast hoone ees asuvasse bussipeatusesse, seejärel apteeki aspiriini järgi.

​Abikaasa oli Eestis juba tegutsema asunud uurides omalt poolt seda Crescendo TIA asja ning möödaminnes jõudnud kirjutanud abipalve ka meie perearstile. Ehk siis "Dr. Google" ning PubMed olid pea ainus abi kuniks kell Eestis sealmaal, et Perearstikeskus ühendust võttis ning mõni aeg hiljem ka meie perearst dr. Tanel Laurberg isiklikult omapoolsed soovitused mulle kirja pani.

Siinkohal palusin omale appi antud asjas selgust tooma kardioloog dr. Merle Starkopf´i. Ta on üritanud mind korduvalt “korrale kutsuda” (loe: oma elustiili ja kehakaalu ning liikumisharjumusi parandama) viimased aasta-poolteist ning oli mulle juba varasemalt määranud näitudest tulenevalt vererõhku ja kolesterooli alandavad ravimid. Aga noh, “minuga ju nii ei juhtu” ja ravimid jäid sahtlisse … kuniks siis juhtus.

TIA ehk Transitoorne Isheemiline Atakk on lühiajaline, mööduv peaaju verevarustuse häire ning on peaaju infarkti ehk insuldiga sarnane seisund. Varasemalt on olnud TIA puhul kasutusel ka väljend miniinsult või mikroinsult. Ajuarteris moodustub tromb ehk verehüüve, mis takistab verevoolu ajju või südames tekib tromb, mis kantakse verega aju veresoontesse. Ajurakkudele eluks hädavajalikke toitainete ja hapniku varustamine katkeb ning ajurakud saavad kahjustada ja hukkuvad.

TIA episoodi saab diagnoosida kui sümptomid taanduvad alla 24 h ja see saab võimalikuks kui tromb lüüsub iseenesest.
Valdavalt pigem muusikamaailmast tuntud mõiste “Crescendo” tüüpi TIA diagnoosi puhul on tegu ebastabiilse neuroloogilise sümptomaatikaga ning TIA episood kordub lühikese aja vältel ja iga järgnev võib olla eelnenust ka intensiivsem.
 
Transitoorse ehk mööduva isheemilise ataki ehk TIA korral, erinevalt insuldist, on veresoonte ummistus lühiajaline, episood enamasti alla minuti kuni paari tunnini kestev ja püsivaid kahjustusi ei teki sest vastav aju osa on hapnikupuuduses vaid ajutiselt. Küll aga on leitud seos TIA ajalise kestvuse ja järgneva isheemilise insuldi tekkeriski suuruse vahel – mida kauem kestab TIA episood seda suurem on isheemilise insuldi tekkerisk.
 
Protsentuaalselt:

• Esimesed 24-48h peale TIA-t on kõige kriitilisemad! Selle aja jooksul kogeb nn päris Insulti ca 20% inimestest.
• Esimese 90 päeva jooksul on risk saada uut aju kahjustavat episoodi kuni 17%.
• Ca 30%-l inimestest, kellel on olnud TIA, tekkib insult lähikuude jooksul.
• ca 50% kõikidest insultidest leiab aasta jooksul TIA-st.
• Kuni 80% ajuinfarktidest pärast TIA-d on välditavad.

 
TIA nagu ka insuldi tekke soodustavateks teguriteks on:

• kõrgenenud kolesterooli ja veresuhkru tase;
• väheliikuv eluviis ja rasvumine;
• hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi;
• diabeet;
• Südamerütmihäiretest kodade virvendusarütmia;
• stressirohke elu;
• suitsetamine ning alkoholi liigtarvitamine;
• pahaloomuliste kasvajate olemasolu;
• mõned ravimid (sh kontratseptiivid) jpm.
  
  

Enamus neist riskifaktoritest on põhjuseks nn halba kolesterooli (LDL kolesterooli) sisaldavate naastude tekkeks veresoone seinas (ateroskleroos), mis omakorda soodustab verevoolu aeglustumist ja võimaldab trombi teket.
 
Üldlevinumad riskifaktorid, mida paraku ise mõjutada ei saa on:

• pärilikkus – suguvõsas varem esinenud TIA, insult;
• vanus  - vanuse kasvades risk haigestuda suureneb;
• sugu - mehed on suuremas ohus kui naised.

 
TIA sümptomid varieeruvad suuresti sõltuvalt sellest, milline aju piirkond on haaratud. Enimlevinumateks on:

• näo, käe või jala nõrkus, tuimus või halvatus, tavaliselt ühel kehapoolel;
• aeglustunud või segane kõne ja/või raskused teiste kõne mõistmisel;
• pimedus ühes või mõlemas silmas või kahekordne nägemine;
• äkiline ja/või tugev peavalu;
• vertiigo, tasakaalu või koordinatsiooni kaotus või minestamine;
• ebanormaalne maitse- või lõhnataju.

 
Trombist tekkinud verevaeguse ning hapnikupuuduse tingimustes võib iga minut hukkuda kuni 2 miljonit närvirakku ning sõltuvalt kahjustuse piirkonnast ajus varieeruvad ka sümptomid. Oma olemuselt TIA sümptomid suuresti ei erine insuldi omadest. Ajaline kestvus on lühem, sümptomid võivad olla kergemad. Võivad esineda üksikult, kuid ka mitmekesi koos. Et tegu just TIA sümptomitega, siis selle äratundmise teeb sageli keeruliseks see, et neid on lihtne enda jaoks nö välja vabandada:

• Ootamatu pearinglus – ma ei söönud täna lõunat;
• ei tunne oma kätt – magasin kehvasti,  käe peal;
• jalg kaob alt – vana põlvetrauma annab tunda jne...

 
TIA kahtluse korral pannakse diagnoos patsiendi läbivaatusel ja tuginedes lisauuringute tulemustele. Lisauuringutena on üldjuhul kasutusel

• peaaju MRT (Magnetresonantstomograafia);
• KT ehk Cat-scan (Kompuutertomograafia);
• kaelaarterite ja südame UH (Ultraheli);
• EKG 24-72h Holter-monitooring kodade virvendusarütmia episoodide leidmiseks
• spetsiifilised vereproovid jms.

Peale TIA episoodi sooritatakse ABCD2 test, hindamaks uue TIA episoodi kordumise ja/või Isheemilise ataki tekke riski.
Keerulisemaks teeb TIA ühese diagnoosimise see, et KT-st ja UH-st on kõige suurem abi siis, kui seda tehakse ataki ajal või vahetult peale seda. See on üks põhjus, miks on eluliselt oluline arsti juurde pöörduda koheselt, esmaste sümptomite ilmnemisel.

• Operatsioon tuleb teemaks, kui kaelaarteritest leitakse ummistus.
• Ravi on elukestev - ravimid, liikumine ning dieet.
• Ravi eesmärk – tulevikus TIA kordumise või insuldi tekke ära hoidmine. 

                                  Kardioloog, dr Merle Starkopf, Ida-Tallinna Keskhaigla,                                     City Tervisekliinik, OÜ Merle Kadarik

​See kogum ajutistest neuroloogilistest sümptomistest eelneb Insuldile kuskil kolmandikul TIA-d kogenud patsientide puhul. TIA on siis lihtsamalt öeldes “viimane hoiatus”. Samas aga ka võimalus, et end tõsiselt kätte võtta ja midagi oma elus muuta, enne kui päris hilja.

Tavajuhul ilmselt ei kirjutakski või kui, siis TIA või insuldijärgsest taastusravist. Aga kuna minust endast on tänaseks saanud Füsioterapeut, kes sai isiklikult tunda milleni viib oma keha hooletusse jätmine ja halbadest harjumusetest mitte loobumine, siis tunnen kohustust oma lugu teiega jagada ja olla endasugustele - kui nii saab öelda - “näitlikuks õppematerjaliks” või omalaadseks kogemusnõustajaks.

Kasutades siis nii oma erialaseid kogemusi, kui isiklikult läbielatut tahan ennekõike kirjutada sellest, kuidas füsioteraapia, liikumise ja spordi abil edasi minna selliselt, et ei teeks oma olukorda veel hullemaks. Ikka ja jälle satub minu lauale neid trauma-patsiente, kes Jaanilõkke ääres grilli taga õlleklaas käes sõlmivad sõpruskonnaga kihlveo stiilis “3 kuuga Ironman´le!!! Selle terviseks võtame ning hommikul teeme koos ühe kiire 10km metsajooksu sutsaka koos !”. Ja siis alustatakse täiesti ebamõistlikku ja tervist ning vaimu hävitavat treenimist esimese suurema trauma või kokku kukkumiseni.
 
Jah, kukuvad terviserajal või spordisaalis kokku ka täiesti tervislikke eluviise ning regulaarselt sporti harrastavad keskealised ja nooremadki. Paraku selgub hiljem, et vaatamata välisele vormile on nende veresooned olnud väga haprad või on taustal tiksunud mõni muu terviseprobleem. Lõppu ka üks üldhariv infokild – ühe keskmise 40 aastase inimese suurte arteriaalsete veresoonte seinte rõhu taluvus on kuskil 3 ATM. 20 aastasel ulmelised 4 ATM. Võrdluseks, teie auto rehvides jääb rõhk üldjuhul 1,8-2,2 ATM kanti. Ehk selleks, et üks veresoon lõpuks lõhkeks peab ikka tõsiselt “vaeva” nägema.

Ootamatult osutus kõige suuremaks väljakutseks info leidmine selles osas, mida inimene ise saab olukorra parandamiseks ära teha vahetult peale TIA kogemist ja selle ajal, et minimeerida seda esimese 24-48h kõrget "päris" insuldi tekke riski. Inimesed reisivad täna väga palju ning sageli sihtkohtadesse, kus kohene arstiabi võib osutuda keeruliseks. Et  soovitustel oleks rohkem kaalu siis siinkohal saatsin abipalve esmane käitumisjuhis kokku panna oma perearstile, dr Tanel Laurbergile:​

TIA, mida varasemalt on kutsutud miniinsuldiks, tekib peaaju mõne veresoone lühiajalise sulgumise tagajärjel, mille tõttu aju varustamine hapnikuga ajutiselt katkeb. TIA korral võivad esineda kõnehäired või kõnest arusaamise häire, jäsemete ootamatu nõrkus (käsi või jalg “ei kuula sõna”), ootamatu nägemishäire või tasakaalukaotus.
Selle olukorra tekkimise riskifaktoriteks on:

• kõrgenenud vererõhk
• suurenenud kolesteroolide tase veres
• suitsetamine
• tõusnud veresuhkru tase
• alkoholiga liialdamine
• südame rütmihäired
• pidev liigne stress ja töine ülekoormus

Kuna TIA on sageli eelhoiatuseks insuldile, on väga oluline pöörduda arsti poole viivitamatult kaebuste tekkimisel – esmajärjekorras tuleb kutsuda kiirabi või minna EMOsse, kus selgitatakse välja, kas tegemist on TIA-ga või insuldiga. Seejärel on oluline pöörduda perearsti vastuvõtule edasiste eluviisi ja ravisoovituste saamiseks. Meeles tuleb pidada, et kõige olulisema oma tervise hoidmisel saab inimene ise ära teha, vajadusel saab nõuandeid ja abi perearstilt:

• Oluline on hoida vererõhk kontrolli all, et see jääks alla 135/85mmHg. Määratud vererõhuravimeid tuleb tarvitada regulaarselt.
• Jälgige oma pulssi, et see oleks regulaarne ja ühtlane – südame rütmihäired võivad provotseerida insulti tekitavate trombide teket.
• Normaalne veresuhkru tase on hädavajalik veresoonte ja kudede tervise hoidmisel.
• Regulaarne mõõdukas füüsiline koormus aitab säilitada normaalset kehakaalu ja vaimset toonust. Treenimata on mõistlik vältida harjumuspäratult suuri kehalisi pingutusi.

• Hoidke  kolesteroolitase veres korras ning vajadusel alustage teile soovitatud farmakoloogilist ravi statiiniga. Kolesterooli taset saab määrata tervisekontrolli käigus vereanalüüsist perearsti või töötervise arsti juures, seda tehakse tänapäeval mõnikord ka apteekides.
• Suitsetamist ja alkoholiga liialdamisest on oma tervise hoidmiseks oluline vältida.
• Südame-veresoonkonna haiguse riskifaktorite esinemise korral on mõnikord vajalik kasutada Südameaspiriini – ses osas tuleb nõu küsida arstilt, sest sõltuvalt TIA põhjusest võib vajalikuks osutuda retsepti alusel saadav nn verevedeldaja.
• Jälgige, et teie uni oleks piisav ja kvaliteetne.
• Kui võimalik, vältige TIA esinemise järgselt lendamist esimesed 48h.

Mõned soovitused toitumise osas:
Alustage kohe ja jätkake ka edaspidi oma toidu tervislikumaks muutmist!​

• Vähendage küllastunud rasva (loomset päritolu rasv) ja transrasvade (margariinid) sisaldust toidus.
• Tarbige vähem nn “valgeid” süsivesikuid (suhkur, sai, makaronid).
• Punase liha tarvitamisel pidage piiri.
• Sööge rohkem kiudainerikkaid taimseid toiduaineid- köögivilju, täisteratooteid.
• Lisage menüüsse rohkem küllastamata rasvhappeid sisaldavaid toiduaineid (külmpressitud taimeõlid, seemned, pähklid), kala. Hea on nn Vahemere dieet.
• Toidu praadimise ja frittimise asemel eelistage aurutamist, keetmist, grillimist või hautamist.
• Vähendage soola sisaldust toidus ja tarvitage igapäevaselt piisavalt vett!
• Poes toiduaineid valides uurige etiketilt nende rasva- ja suhkrusisaldust.

Vältige alkoholi liigtarbimist ja loobuge suitsetamisest. Suitsetamisest loobumine vähendab haiguste tekke ja progressiooni riski olenemata sellest, kui vana inimene on või kui kaua ta on suitsetanud.
                                  Perearst dr. Tanel Laurberg, Rosenthali Tervisekeskus.
​

Peale arstlikku kontrolli ja eeldusel, et doktor on andnud loa, tuleb aga igal juhul alustada regulaarse liikumisega. Kui olete ülekaaluline või muude füüsiliste terviseprobleemidega, siis füsioterapeudi nõustamine koormuse, sobilike  harjutuste ja liikumisviiside osas on tarvilik vältimaks ülekoormustraumasid või ebaotstarbekat treenimist. Kui teile on määratud ravimid, siis lisaks Füsioterapeudi informeerimisele määratud ravimite osas on valitud treeningalad ja treeningplaanid mõistlik kooskõlastada oma raviarstiga.

Vajadusel ja võimalusel ning raviarsti heakskiidul tuleks teha koormustest.​​​​

Terve täiskasvanud inimese pulsisagedus puhke olekus on keskmiselt 60-80 lööki minutis. Treeningutel on tähtis hoida pulsisagedus optimaalne, mis on ca 50-80% maksimaalsest. Treenimiseks sobiva ohutu pulsivahemiku leidmiseks on lihtne arvutus:
Maksimaalse pulsi leidmiseks tuleb meestel 220-st lahutada oma vanus (naistel 226st). Näiteks 50-aastase terve mehe keskmine maksimaalne pulsinäit on 170 ja optimaalne pulss on 85-140 lööki minutis. Pulsi jälgimine on oluline treeningkoormuse tõstmisel ja pärast seda südame töö taastumise kiiruse mõõtmisel. Treeningutel jaotatakse pulss tsoonideks:

• Soojenduse tsoon - 50-60% maksimum pulsist 
• Aeroobne tsoon -  60-80% maksimum pulsist
• Anaeroobne tsoon algab peale 80%-i maksimum pulsist.

 
Lisaks annab pulsi jälgimine infot stressi, aktiivsuse ja öise unekvaliteedi hindamisel. Kiiret pulssi aitab maandada rahulik ja sügav hingamine, õues jalutamine.
 
Inimestel, kes on igapäevaselt mõõdukalt füüsiliselt aktiivsed, on ajuinfarkti risk 20% väiksem ja väga aktiivsetel 27% väiksem, võrreldes väheliikuvate inimeste riskiga. Füüsiline aktiivsus, 3– 4 korda nädalas ning tehes harjutusi mõõduka intensiivsusega 35-40 minutit järjest, aitab vähendada vererõhku ja kaalu, samuti soodustab vasodilatatsiooni ehk veresoonte laienemist ning edendab südame tervist.

• Esimestel kuudel tuleks eelistada pigem aeroobseid harjutusi, nagu mõõdukas/kiire jalutamine, kepikõnd, ujumine, rahulik jalgrattasõit või tants. Kui inimese füüsiline seisund võimaldab siis 3-6 kuu möödudes kõrgema aktiivsusega aeroobseid harjutusi, näiteks sörkjooks või mõõduka intensiivsusega pallimängud.
• Ka kontoris saab sporti harrastada – jala trepist kaks-kolm korrust üles-alla ja nii päeva jooksul kümme korda annab juba piisava koormuse.
• Treeningu kestvus võiks olla ca 50-60 minutit sest treeningtunni esimeses pooles kulutab keha energiaks suhkruid ning alles seejärel läheb rasvade kallale.

Rasvade põletamine toimub ennekõike mõõduka - mis on ca 60-70% teie maksimaalsest - pulsi ajal ning lisaks treeningu järgselt. Vältida tuleks, eriti alguses, kõrge intensiivsuse ja/või ebaühtlase koormuse ning adrenaliini- ja stressirohkeid spordialasid. Hoiduma peaks igasugusest tegevusest, mis põhjustab äkilist pulsitõusu. Anaeroobses tsoonis, ehk kõrge pulsi juures treenimine koormab südant eriti ja sellisel pulsil treenimine ei ole pikalt soovitatav ka tervele inimesele.

Saun pole esimestel kuudel soovitatav, hiljem võiks leilitemperatuur olla mõõdukas – ca 80C. Soojast saunast tulles võib toimuda kiire vererõhu langus, sellest tingitult tekkida pearinglus või minestuse oht mille tagajärjeks on kukkumine. Kuumast leilist otse jääauku hüppamine tuleb kindlasti välistada sest äärmuslik temperatuurimuutus tingib veresoontes muutused ja haiguse tõttu ahenenud ning kitsaste veresoontega inimestel võib selline karastamine lõppeda ebasoovitavate tagajärgedega. Mõõdukas karastamine jaheda duššiga (kui arst on loa andnud) on aga kasuks.
 
Vältige energiajooke – need pigem kurnavad organismi. Eelkõige energiajookides sisalduvate ainete (kofeiin, tauriin jm) tõttu võib tekkida veevaegus, südame rütmihäired,  närvilisus, ärevus ja tagatipuks unehäired. Sageli sisaldada need joogid väga palju suhkrut või teinekord sama ebatervislikke suhkruasendajaid ja seetõttu soodustada teise tüübi diabeedi tekkeriski.
 
Sea endale liikumisel realistlikud eesmärgid! Väikesed, selgelt sõnastatud ja ajaliselt fikseeritud vahe-eesmärgid ja kaugemad, suured eesmärgid. Ideaalis koosta või aruta see treeningplaan  läbi oma füsioterapeudi ja/või raviarstiga.
Kui tegeled lisaks veel ka kaalulangetusega pead kindlasti keskenduma lihastreeningule.
Oluline siinkohal on valida omale sobilik liikumisviis ja eelistada neid, mis pakuvad ka teie emotsionaalsele heaolule toitu. Kui vähegi võimalik kaasake tegevusse oma perekond – alustage igaõhtuste rahulike jalutuskäikudega, unustage pulsinäit. Õige pulsivahemiku tunnete ära nn kõnetesti abil. Ehk kui suudate kõndimise või sörkimise ajal vabalt edasi rääkida, on pulsinäit korras. Võtke seda, kui kaaslasega veedetud kvaliteetaega ja rääkige päris asjadest, mitte sellest “mida me õhtuks süüa teeme” või “millal sa lõpuks selle katkise kapiukse korda teed”. Kui te ei tea, mis need nn "päris asjad" on, küsige oma naiselt, küll tema teab! 

Lisaks Füsioterapeudi või personaaltreeneri nõustamisele on abiks lasta mõõta oma kehakoostist (BCA - Body Composition Analysis) ja seda ka sel juhul, kui peeglist vaadates või kaalu pealt vastu vaatavad numbrid on kõik OK.
Mõõda oma vööümbermõõt - meestel peaks see üldiste tervislikkuse normide kohaselt jääma alla 102 cm ning naistel alla 88 cm. Oluline on aga teada saada just ohtliku Vistseraalse rasva protsent – ehk siis selle rasva olemasolu, mida näpuga katsuda ei saa aga mis paikneb teie vöökohal ja ümbritseb siseorganeid.
​Selle nn kõhurasva ja arteriaalsete veresoonte seinte paksenemise ning hapraks muutumise vahel on leitud ka otsene seos. Üks viimase aja tähtsamaid tõdemusi teadlastel selles vallas on see, et rasvarakud – ennekõike vistseraalse rasva rakud on bioloogiliselt aktiivsed. Rasvkude on endokrinoloogiline organ, mis eritab hormoone ja teisi molekule millel on kaugeleulatuv mõju teistele kudedele.

Kehakoostise mõõtmised on näidanud ka seda, et vistseraalse rasva kõrge näitaja võib olla teinekord hoopis suurem probleem pealtnäha saledal inimesel, kui silmnähtavalt ülekaalulisel. Kes teemast rohkem soovib teada saada, siis Adipose tissue ja Visceral Fat inglise keeles on märksõna dr. Google´le.
Keha rasvasisaldusprotsendi ning vee- ja lihasprotsendi muutuste trendi jälgides saab aimu ka sellest, kas ja mille arvelt kaob kaal, kas treeningud toovad soovitud tulemusi ning kas lihasmass kasvab proportsionaalselt jne.
 
Veres toimuvate muutuste tulemust saab mõõta apteegis saada oleva koduse kolesteroolitaseme testiga ning ka usaldusväärsed vererõhuaparaadid täna ei ole luksuskaup. Üks selline on olemas ka meie kontoris ning seda mõõtmist saab soovi korral samuti regulaarselt Füsioteraapia vastuvõtu kavva lisada.

Käsi püsti, kellel on kodus näägutav kaasa: “pead sa ikka iga õhtu selle õlle lahti tegema? Äkki sa ei jooks nii palju! Vaata, kui palju sa juba kaalud! Kui suur on su kõht! Jäta see külmkapp rahule - vaata mis kell on! Sa norskad!”
Aga karm tõsiasi on paraku see, et neil kipub olema õigus. Enne aga, kui me ise ei ole valmis seda omale tunnistama ja kõige tähtsam selle teadmisega rahu tegema, ei ole me valmis ühekski tõeliseks ning kestvaks muutuseks. Meestena on meil omale 101 vabandust, miks need etteheited on väljamõeldud, ebaõiglased ja tegelikult meil neid probleeme ei ole. Pealegi, kuidas sa ütled sõpradele seal grilli ääres või saunalaval, et sa nüüd seda õlut ei võta või tervisepitsi ei tõsta. Piinlik ju, sest kohe antakse teada milline suss sa oled ja naise tuhvlialune. Aga vot, ütletegi, et olengi ja rõõmuga sest pigem olla tuhvli kui mulla all.

Tegelikult on inimesed teie ümber ennekõike mõistvad ja toetavad, eriti kui te neile kogu tegeliku taustaloo ära räägite. Mis veel olulisem, kui loobute või vähendate suitsetamist ning alkoholi tarbimist olulisel määral ja alustate liikumisega, siis mis teiega juhtub on see, et teie elu muutub palju värvilisemaks. Kaal langeb, nahk ja silmavaade muutub selgemaks, teie nahk lõhnab meeldivamalt, toidul on lõhn ja maitse, te jaksate füüsiliselt rohkem ning ühel hetkel vaatab peeglist vastu kui mitte noor Adonis siis 10 aastat noorem teie ise. Ja enne, kui arugi saate, on teie naine ise teid sealt tuhvli alt tagasi välja sikutanud – otse oma sängi ning ka see pool elust pakub taaskord kordades sagedamini ja pikemalt rõõmu, kui veel alles hiljuti. Mõlemale!

✔️ Paigast nihkunud; ​
✔️ Pooleks läinud;
✔️ Libastunud;
✔️ Kildudeks;
✔️ Välja vupsanud;
✔️ Välja libisenud
✔️ Ära kadunud ...
Äkki aitate? Lükkate tagasi või midagi?“

​Sarnase, küll mõningastes variatsioonides jutuga tullakse paraku nii minu, kui mu kolleegide juurde veel täna ja seda vaatamata suurele hulgale täiesti adekvaatsele infole, mis internetis vabalt kätte saadav. 

Diski probleemid moodustavad vaid väikese osa meie seljavalu põhjustajatest. Suurem osa valudest on seotud meie lihaste düsbalansi ning ülepingega ja seda siis mitte ainult seljalihaste vaid ka tuhara-, reite- ja kõhulihaste osas.​Õnneks on viimastel aastatel asjad paranenud aga seda ehmatavamalt mõjub, kui keegi taaskord, täiesti ootamatult, tuleb keegi jutuga, et tema selgroost on disk läinud lappama nagu Gerd Kanteri ketas ja see oleks vaja tagasi lükata.
​
Prooviks seda asja siis selgemaks saada, võimalikult lihtsas eesti keeles…kus vähegi võimalik. Jutt tuleb pikk ja kui lugeda ei viitsi aga kahtlused on, siis ära kannata vaid broneeri omale visiit: 

Aga alustame algusest ehk mõistetest ... 

✔️ Imetajatel on selgroog - inimesel on lülisammas. 
✔️ Lülisamba lülide vahel asub lülivaheketas ehk disk.
✔️ Lülivaheketas on nö elastne “padi”, mis summutab koormust ja võimaldab
​      liikumist.

Kui pikemalt, siis disk on elastsest geeljast koest tehtud "amort", mille üles­andeks on löökide pehmendamine, kaitsmine põrutuse eest ning mis laseb meil selga igas suunas pöörata ja painutada. Lülivaheketas koosneb põhiliselt kahest osast:

• pehme, tarretiselaadne suure veesisaldusega käsnollus nimega nucleus pulposus ehk säsituum.
• annulus fibrosus ehk kontsentrilisest kiudkõhrest ja läbipõimunud kollageenilamellidest koosnev sidekoeline väline rõngas ehk fibroosvõru.

Neile kahele lisaks on veel diski ja luulise lülikeha vahel vedelikuvahetust võimaldav hüaliinkõhre ehk ülemine ja alumine pind. Lülivaheketaste vedelikukogus ja koos sellega ka raskuse kandmise võime vananedes väheneb ja kujuneb välja diski degeneratsioon ehk kulumine.

​​Siinkohal juba võiks inimese peas hakkama vaikselt tiksuma mõte, et kui meie diskid koosnevad suures osas laialivalguvast sültjast mateeriast, mida hoiab korsetina koos üks kihiline võru siis loogiliselt võttes väljasopistunud diski naljalt lülide vahele lihtsalt „tagasi ei lükka“.

Meie lülisambale langev koormus asetab lülivahekettad surve alla, surudes nad kokku ja lülivaheketas kergelt kummub. Kui me seisame sirgelt siis langeb koormus diskile üsna ühtlaselt, ette või taha painutades langeb surve ühele servale. Kui me oleme noored ja terved on meie lülivahekettad vedelikurohked ja elastsed (noorel inimesel moodustab vesi kuskil 90% säsituuma massist) ning tulevad selle koormusega kenasti toime aga vanusega vedelikesisaldus diskis väheneb ja me muutume vigastustele vastuvõtlikumaks. 

Lülivaheketta sopistumise puhul saab rääkida neljast staadiumist, mis tegelikkuses veel omakorda jagunevad. Eri staadiumid võivad areneda välja järkjärgult aga ka staadiume vahele jättes, sõltuvalt kogetud trauma iseloomust. Närvivalu annab ennast märku keha selles pooles millised närvid parasjagu pitsunud on ehk disk võib sopistuda erinevates suundades.
​
Üheselt mõistetavat ja soovituslikku terminoloogiat, millal mingit väljendit kasutada on püüdnud Ameeriklased, eesotsas "North American Spine Society", "the American Society of Spine Radiology" ja "American Society of Neuroradiology'' luua alates aastast 2001 aga ühest käsitlust hetke seisuga täna ikkagi ei ole. Artikli täistekst (2014a uuendatud) on täies mahus ja tasuta lugemiseks leitav näiteks ka The Spine Journal veebilehel.​

Diski prolapsist ehk herniast saab rääkida siis, kui säsituuma ümbritsev fibroosrõngas on purunenud ja sees olev mass suuremal või vähemal määral välja valgunud. Esineb nii selja- kui jalavalu. 
Protrusiooniga on tegu siis, kui fibroosrõngas hoiab säsituuma koos, kuid disk on siiski suuremal või vähemal määral üle terve diski välispiiride. Protrusiooni puhul toimub see diski väikeses sektoris (väljatungimise ala ei ole suurem kui 1/4 fibroosrõnga ümbermõõdust.) Kaasnevad enamasti alaselja- ja jalavalu ning tugevad neuroloogilised häired. 
Diski kummumise korral on diski tavapärased välised kontuurid ületatud suurel skaalal, üle lülisambalüli ja ühtlaselt. Piltlikult oleks nagu tegu hamburgeriga, mille vahel olev kotlet on suurem, kui sai ise. Esineb ka fokaalset kummumist (focal bulge) mille puhul lülivaheketas sopistub suurelt välja ühele küljele. Kummumise puhul on üsna sage, et inimesel radikulopaatilised valud puuduvad. 
Kui väljavalgunud massil puudub ühenduskoht diskiga räägitaks aga diski sekvestratsioonist ja ka vabadest fragmentidest, prevalveerib jalavalu.
Akuutsed diski sopistumised ja kummumine tähendab suuremal või vähemal määral pikaaegset raviprotsessi kuid on siiski suuresti iseparanev patoloogia. Paradoks on, et kui kõige „süütum“ näib olevat kummunud disk, siis kõige lihtsamini ja kiiremini toimub spontaanne regressioon ehk iseeneslik paranemine hoopiski diski sekvestratsiooni korral. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis välja valgub ju säsituum, mis koosneb kuni 90% ulatuses veest.

Meie lülisamba liikuv osa on jagatud kolmeks:

• Cervical ehk tservikaalne ehk kaelaosas. Valu kiirgub eelkõige kaelas, õlgades ja kätesse.
• Thoracic ehk torakaal ehk rindkere osa. Valu kiirgab rindkeresse.
• Lumbar ehk lumbaal ehk nimmeosa. Valu kiirgab tuharasse, reide ja sääreossa kuni varvasteni välja. Üldjuhul on valuaistingud unilateraalsed ehk kiirguvad vaid ühes kehapooles. Nimmepiirkonna lülivaheketta  lsopistumised on kõige sagedasemad.

Ülaltoodule lisaks on siis Sacrum ehk ristluu ja Coccyx ehk õndraluu või nagu rahvas kipub seda kutsuma - sabakont.

Kui kogete korraga kas väga tugevat seljavalu, mõlemapoolset kiirguvat jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli puudumine põie ja sooletegevuse üle siis võib tegu olla väga ohtliku ja kohest kirurgilist sekkumist nõudva diski sopistumisega. Lülisamba selles osas, mis algab kohast kus meie seljaaju lõpeb närvikiududeks jagunemisega asub „närvipundar“ mida  kutsutakse Cauda Equina, mis ladina keelest tõlkides tähendab hobuse saba. ​

​​Lühidalt: Cauda Equina Sündroom on üldjuhul väga harva esinev kuid väga tõsiste võimalike tagajärgedega lülisamba nimmeosa diski sopistumisest tingitud haigusjuhtum.

Massiivne väljasopistumine leiab aset lülisamba nimmeosa L2/L3/L4 lülide piirkonnas ja viisil, kus sopistumine toimub diski keskel otse nimmekanalisse. Nimmekanal aheneb ning närvijuurtele saab osaks tugev pitsumine ja põletik. Selline diski sopistumine kannab nime Cauda Equina Sündroom (CES). Üksikud närvikiud liiguvad lülisambas läbi väikeste närvijuureaukude (ldn. Foramina), ristluust läbi jalgadesse ja jalalabadesse. Kõige suurem riskirühm on mehed, vanuses 45-64a.

Sümptomid sõltuvad sellest millised närvid konkreetselt on pitsunud kuid üldjuhul kaasub CES-ga väga tugev seljavalu, bilateraalne ehk mõlemapoolne neuroloogiline (kiirguv) jalavalu, alakeha „sadulapiirkonna“ tundlikkuse kadu, kontrolli kadumine põie ja sooletegevuse üle jpm. Raviga viivitamisele võib järgneda tõsine närvikahjustus, mis halvimal juhul võib endaga kaasa tuua püsivad kahjustused kuni kogu alakeha halvatuseni välja.

​Aprillis 2015 avaldati üks mahukas uurimistöö a-sümptomaatiliste patsientide ja neil esinenud erinevate patoloogiate kohta (lülisamba degeneratiivsed muutused). Andmed koguti kokku eri andmebaasidest leitud CT, MRT ja röntgenuuringutest mis tehtud  aastavahemikus 1946 - 2014a. Ehk siis uuriti CT (Kompuuter Tomograafia) ja MRT (Magnet Resonants Tomograafia) uuringutel käinuid patsientide pilte, millistelt leiti kas lülivaheketta kulumist või sopistumist või muid lülisamba patoloogiaid aga kes ise sealjuures ei kurtnud ei seljavalu ega omanud muid kaebusi. Kõikide uuritute seast tuvastati kokku 3110 sellist a-sümptomaatilist indiviidi. 
Ehk siis see, et teil on muutused lülisambas või diskides ei tähenda automaatselt seljavalusid ja ka vastupidi. Piisavalt on valutava seljaga patsiente kelle MRT või CT piltidelt ei leita mitte-midagi. Ehk banaalne tõde on see, et teadusel pole täna tegelikkuses halli aimugi, miks üks sopistunud diskiga lülisammas põhjustab põrguvalu ja teine mitte…​

​Seda, kas teil on diski sopistumine või mitte diagnoosib lõppkokkuvõttes ikkagi ja ainult arst. Perearst suunab teid kahtluse korral kas Neuroloogi või mõne muu eriarsti juurde. Täna on suund sinnapoole, et diski sopistumise või prolapsi kahtlus ei tähenda automaatselt MRT või KT uuringut ning sageli pannaksegi diagnoos vaid sümptomitele tuginedes. Vaid Cauda Equina Sündroomi kahtluse korral tehakse koheselt MRT. Sellisel juhul on aga näidustuseks pigem hetke olukorrast väga täpse info kättesaamine operatsioonimeeskonnale. Sestap täna, kui jõutakse füsioterapeudi juurde teraapiasse diski sopistumise kahtluse diagnoosiga, ei saa me kunagi 100% kindlusega väita, mis täpselt-kus täpselt nagu ka seda, mis selle sopistumise konkreetselt põhjustas. On´s siis tegu uue olukorraga või on progresseerunud juba vana, seni a-sümptomaatiline diski sopistumine.

Üha rohkem räägitakse ja ka minnakse maailmas seda teed, et lülivaheketta probleemide raviks on eelistatud konservatiivne lähenemine ja kirurgiline sekkumine võetakse appi alles siis, kui konservatiivne ravi pole pikema aja jooksul tulemust andnud. On leitud, et operatsioonist saab küll kiiret leevendust kiirguvale närvivalule aga residuaal- ehk jääkvalu sageli säilib. Võrreldes pikaaegseid tulemusi operatiivsel ravil konservatiivse ees eeliseid ei leitud. Tuginedes PubMed-s avaldatud uurimustööle on juba korra opereeritud lülivahekettal üpris suur tõenäosus operatsioonile järgneva kahe aasta jooksul uuesti sopistuda.
Diski sopistumise ehk herniatsiooni iseeneslikust paranemisest kirjutasime omal ajal ka ise ühe blogipostituse.

Ühe PubMed Central® (PMC) lehel avaldatud uuringu kohaselt hinnanguliselt 80-90% patsientidest ei vaja tegelikkuses kirurgilist sekkumist ja teise uuringu kohaselt on spontaanse regressiooni ehk keha enda võime haigusseisundist taastuda tõenäosusprotsendid sellised:

• 96% diski sekvestratsioon.
• 70% diski ekstrusioon.
• 41% diski protrusioon.
• 13% diski kummumine.

Sama uuringu kohaselt toimus täielik paranemine 43% diski sekvestratsiooni korral ja 15% diski ekstrusiooni korral. Ajaliselt võib paranemisele kuluda 9 - 12 kuud. Konservatiivne ravi koosneb üldjuhul füsioteraapiast, taastusravist ning alguses sageli ka valuvaigistavast tabletiravist. Häid tulemusi on saadud nii TECAR teraapia, kui ka õige toitumise lisamisest raviplaani, sest üha enam on infot, et teatavad toiduained kas soosivad või pärsivad põletike kulgu. Aina paremini mõistetakse ka psühholoogilise nõustamise vajalikkust ja kasutegurit valuga paremaks toimetulekuks ehk nn. pain management. 

Oluline on aga lõppu märkida, et lisaks meie lülivaheketta poolt tekitatule on ka mitmeid teisi seljavalu põhjustajaid, mille valuaistingud ja muud sümptomid võivad olla segadusse ajavalt sarnased diski sopistumisele. Näiteks vana hea Ishias ehk Sciatica (närvijuure pitsumine), Spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine, fassettliigese põletik või -lukk ning staatiline lihas ja veel mõned patoloogiad, mis kõik vajavad personaalset lähenemist ehk uut postitust. 

Seniks, kõike kõige paremat ja kohtumiseni!
Teie Füsioterapeut

NB! Ära jää üksi koju valu kannatama - alati on mingi lahendus 👇👇👇

Tänaseks täpselt 30 aastat tagasi Tartu Ülikooli lõpetades oli minu diplomitöö teemaks „Saunaleili toime liikumisaparaadi ja südameveresoonkonna funktsionaalsetele näitajatele“. Millest tookord selline teema valik tingitud oli, sellele ma täna enam vastata ei oska. Ju meeldis mulle lihtsalt saunas käia ja sauna kasulikkus meie organismile vaevalt, et esmajärjekorras tähtis oli. Sauna all pean ma silmas ikka seda klassikalist Soome sauna, koos leili ja vihtlemisega ning mille temperatuur jääb sinna +/- 80C kanti.

​Siinkohal pole vahet, kas tegu on puu- või elektrikerisega saunaga. Meie tänased teadmised sauna ehitamisest on piisavalt head selleks, et ka elektrisaun oma omadustelt ei jää alla puuküttega saunale. Sauna sisekliima parandamiseks on võimalik paigaldada erinevaid lisasid, mis tagavad ka elektrikerisega saunas hea ventilatsiooni, niiskustaseme ja ühtlasema temperatuurijaotuse.
Diplomitöö kirjutamise käigus läbiviidud lihtsakoeliste katsete tulemusel sai selgeks, et saunaleilil on tõepoolest meie lihastele lõõgastav toime ning peale saunlemist paraneb meie lihaste elastsus ja liigeste liikuvus. Lihasjõud väheneb, kuigi mõningatel juhtudel, paar tundi peale saunas käiku jõunäitajad ka paranesid ning suurenes kopsumaht. Täna on sauna kasutegurite väljaselgitamise osas palju enam tõsist teadust mängu toodud lisaks vanarahva uskumustele ja teadmistele. Eriti suure töö on selles osas ära teinud meie Põhjanaabrid, kelle sajandite vanusest saunakultuurist ja tänastest teadusuuringutest meiegi oma inspiratsiooni ammutame.​

- ütlevad meie põhjanaabrid. Saunas tehti nii soonetasumist kui pandi kuppu ja kaane. Massaaži kasulikkusest meie tervisele on piisavalt tõendeid ja see on ka ainuke rahvameditsiini osa mida tunnistab kaasaegne meditsiin. Kuppude panemise kohapealt on autoriteetsed allikad aga äraootaval seisukohal. Leidub neid, kes väidavad, et tegu on vaid platseeboga efektiga aga aastal 2018 on avaldatud põhjalik uuring, milles on leitud kupu panemise kasutegurid just kroonilise valu leevendamise puhul ja üks hiljutine, 2023 uuring on leitav siin.  

Saunas ei ole viisakas laulda (läbulaule), ropendada, lasta kõhutuult, röhitseda rääkida valjusti või rääkida kellestki midagi halba. Saun on püha koht ja seal peab ennast üleval pidama sama lugupidavalt kui kirikus, et ei vihastaks välja Saunavaimu. Tänulaulu aga võib laulda. Selline on olnud vanarahva uskumus. Saunavaim või mitte aga eeltoodud reeglitest juhindumine on ka täna väga hea meie vaimsele tervisele – rahu ja vaikus ning võimalus tehtule järgi mõelda. Võtta aeg maha – väiksem võimalus argielus stressiks või läbipõlemiseks. Kvaliteetaeg ja mikrohetked iseendaga.
Kohe on kätte jõudmas aasta olulisemad saunatamised. Jõulude alguses oli tähtsal kohal just saunas käimine. Sauna võeti leib ja õlu kaasa ning seal söödi ja joodi. Ülejäänud õlu visati kerisele, et järgmisel aastal oleks hea viljasaak. Teati, et valge aja jooksul peavad olema kõik pereliikmed saunas käinud ja puhtad riided selga pannud. Usuti, et jõuluõhtul on pimedas kõik ilm vaime täis ja inimesel ei olnud seal enam turvaline liikuda. Viimase vihtleja äratuleku järel visati kerisele leili ja hoolitseti selle eest, et pesuvett ka järele jääks, sest inimeste äramineku järel usuti vaime ja esivanemate hingi vihtlema tulevat.
Seda, kui oluline meile me kultuuris saun on näitab ilmekalt ka meie tänaseks portsu mainekaid auhindu noppinud ning selleaastane Oscarite nominatsiooni kandidaat „Savvusanna sõsarad“, mille tegevuskohaks on suitsusaun. 

Tänapäeva teaduse kohaselt on saunas käimine sobilik enamikule meist. Samuti ei arvata täna enam, et rase peaks iga hinna eest end saunast eemal hoidma või, et väikelastel sauna asja ei ole. Viimane väide on küll osaliselt tõene ehk väikelast ei tohi kunagi lubada sauna üksi ja ilma järelevalveta või sundida saunas pikemalt olema kui ta ise soovib. Tegelikkuses ei tohi mitte kedagi sundida saunalaval olema kauem, kui nad ise seda soovivad. Saun peab olema meeldiv elamus mitte võistlus, kes rohkem suudab kannatada.
Keha bioloogiliseks reaktsiooniks soojale on beeta-endorfiinide tootmise kasv meie kehas. Beeta-endorfiin on opiaadisarnane aine, mis tekitab biokeemilist naudingut ehk siis on vastutav meie õnnetunde eest. Saun madaldab stressist tulenevate hormoonide taset, nagu adrenaliin ja noradrenaliin. Psühholoogid toovad siia valemisse juurde arvamuse, et hämar-soe-niiske-vaikne saun viib meid alateadlikult tagasi kõige turvalisemasse paika, kus me kunagi oleme olnud – ema üsasse. Tuimad valud peas, unehäired, meeleolu kõikumised - need on närvisüsteemi häired, mis saavad saunas leevendust. Sauna ei tohi minna vihaga aga võite kaasa võtta viha. Võrumaal öeldakse, et häda tuleb alt sisse ja läheb ülevalt välja ja seepärast käib ka vihtlemine alt üles. Mesi on saunas omal kohal ning ka mõistlikus koguses saunaõlu pole kuritegu. Ligi hiiliva külmetuse ja teiste kergemate tervise­probleemidega on mõõdukas ­saunatamine kasulik ja profülaktiline, ägedas ­faasis haigustega pole sauna asja. Järsk temperatuuritõus ei ole organismile siis enam hea.

Helsingi Ülikooli kliinilise füsioloogia emeriitprofessor Anssi Sovijärvi on oma uurimustöö tulemusena leidnud, et regulaarne saunas käimine, 1-2 korda nädalas, aitab ennetada haigestumist külmetushaigustesse. Saun toimib organismile kui eksogeenne ehk väline ärritaja. Keha temperatuuri kõrgenemine (inimesel 38-38,5C piires) väliskeskkonna mõjul, suurendab leukotsüütide fagotsütaarset aktiivsust, millel on tähtis koht vastupanujõu kõrgendamisel infektsioonhaiguste vastu võitlemisel. Soojusprotseduuride toimel paraneb verevarustus, tõuseb erütrotsüütide ehk punaste vereliblede hulk veres, tekib hüpereemia ehk vere hulga tõus elundis või kehaosas, mida iseloomustab veresoonte laienemine ja nende verega ületäitumus ning mille tulemusena hakkavad lihastesse akumuleerunud piimhape jt. metaboolse ainevahetuse jääkproduktid metaboliseeruma.
Terve inimese keha reaktsiooni kuumusele ja sellega toimetulekut on uurinud Poola teadlased ning tõdeti, et saunas valitsev kõrge termiline stress ei kutsunud esile olulisi muutusi noorte meeste füsioloogilistes parameetrites, välja arvatud kehamass, mis tugeva higistamise tõttu oluliselt vähenes. Uuritavaid iseloomustas tõhus termoregulatsiooni mehhanism, mis säilitas homöostaasi, kõrge treeningvõime ja hea kohanemise kuumastressiga saunas. Olulisi muutusi osalejate kehatemperatuuris ega muudes füsioloogilistes parameetrites ei täheldatud, mis viitab sellele, et kirjeldatud uurimisprotokoll - passiivne kuumastress kombineerituna külma vette kastmisega - on ohutu ning seda võib soovitada noortele ja füüsiliselt aktiivsetele meestele. Lisaks on uuritud ka sauna toimet noortel meestel kolesteroolile ja tõdetud lisaks muule positiivsele ka LDL kolesterooli – ehk nn halva kolesteroolitaseme vähenemist.
Samuti on siin: uuritud sauna positiivset toimet metabolismile ning kolesteroolitasemetele noortel naistele. Sauna positiivne mõju vere lipiidiprofiilile on sarnane efektiga, mida on võimalik saavutada mõõduka intensiivsusega füüsilise koormusega.
Ehk lihtsamalt öeldes, kui jalutama minna ei viitsi, minge sauna.

​Varasemalt arvati, et vererõhuga kimpus olevad inimesed peaksid saunas käimist vältima. Tänapäeva teadus ( ja vaatasin, et ka mina oma diplomi töös) on leidnud, et saun ei tõsta ega langeta süstoolset ehk ülemist vererõhku. Küll aga võib langeda alumine, ehk diastoolne rõhk. Ehk tähelepanelik tuleb olla järsult püsti tõustes, vererõhk võib langeda liigselt ning tuua endaga kaasa pearinglust ja uimasust, mis võib kaasa tuua kukkumise.
Soe temperatuur tõstab pulsisagedust ca 20 lööki/minutis, perifeerne vereringe kiireneb ja veresooned laienevad. Selliselt vajab süda vähem jõudu, et verd ringi pumbata ning koormus südamele oluliselt ei suurene. Koormus on võrreldav jalutuskäiguga. Küll aga tuleb vältida pea ees külma vette hüppamist või peale kuuma leili üleüldse pea külma vee alla panemist. Keha reaktsioon kiirele jahutamisele võib osutuda teie tervisele kahjulikuks. Järsk temperatuuri langetamine kahandab tugevalt perifeerset veresoonkonda mille tulemusena koormus südamele järsult tõuseb ning vererõhk võib tõusta kiirelt väga kõrgele.
Ühes 2018 avaldatud uuringus tõdeti sauna positiivset mõju veresoonkonna haiguste riski vähendamisele ning ka saunasooja valuvaigistavat toimet. Seda soojuse analgeetilist ehk valuvaigistavat ning endotermilist efekti üritatakse kaasaja meditsiinis kasutada mitmeti. Alates vanadest headest parafiini vannidest lõpetades täna füsioteraapias traumade ja vigastuste ravimisel kasutatavas tipptehnoloogias. TECAR-teraapia ehk süva-hüpertermia masina kaasabil tekitatakse kontrollitult piiratud ja suunatud endotermiline efekt sügaval patsiendi vigastatud koes. Selle tulemusel – täpselt nagu saunaski - laienevad koes veresooned, paraneb lümfiringe ning verevarustus ja kudede vaheline ainevahetus, kasvab õnnehormoon endorfiini tootlus – haigesse kohta liigub laienenud veresoonte kaudu oluliselt rohkem hapnikku. Väheneb valu ja kiireneb paranemine. 

On üks ammune patsient kelle peale ma aeg-ajalt mõtlen, kui inimesed pöörduvad minu poole oma õlavöötme probleemidega. Õppisin siis esimest aastat Tartu Ülikoolis füsioteraapiat ja olin haiglas praktikal ülesandega välja mõelda taastusravi programme erinevate diagnoosidega patsientidele. Nende hulgas oli ka mees oma hullult kinnise ja meeletult valutava õlaga, oodates oma õlaoperatsiooni. Mina pidin talle välja mõtlema võimlemisprogrammi ja seda koos temaga läbi viima.
​
Toona, tänaseks juba 30 aastat tagasi puudus mul tegelikult igasugune ettevalmistus või kogemus, mida või kuidas teha, aga keda see varem ikka seganud on. Igatahes kuidagimoodi ta läbi tugeva valu võimles aga lõpetas ikka opilaual. Samal ajal oli mul nö tagumikutunne, et peab olema ka muu võimalus teda aidata. Seda, kas ta pikemas plaanis lõpuks terveks sai ma paraku ei tea. Oleks ma sel ajal teadnud ja osanud manuaalse füsioteraapia vallas kübetki sellest mida täna, läinuks sel härral ehk kõik teisiti aga seda ei saa ma paraku kunagi teada. See-eest oskan ja saan ma nüüd aidata inimesi, kes tunnevad end või mõne oma tuttava ära allpool toodus.

​Ei!
Külmunud Õla Sündroomiks ehk ka Külmunud Õlaks nimetatakse õlaliigest, mille normaalne liikumisulatus on oluliselt piiratud. Luud, sidemed ja kõõlused, mis moodustavad teie õlaliigese (glenohumeral), on kaetud sidekoe kapsliga. Külmunud õlg tekib siis, kui see kapsel pakseneb - areneb fibrootiline ehk armkude - ja tiheneb õlaliigese ümber, piirates selle vaba liikumist. Tekib põletik, õlaliiges on väga valus. Iseloomulik on nn. öine valu mis raskendab ka magamist. Valu võib kiirguda kaela ja piki kätt distaalselt.

Külmunud õla sündroomi jaotatakse primaarseks ja sekundaarseks:
Primaarset ehk idiopaatilist vormi on kirjeldatud mõistega Adhesiivne Kapsuliit. Haigusele on iseloomulik aeglane algus ja kolmefaasiline kulg (valufaas, jäigastumise faas ja paranemise faas). Klassikaliselt ei ilmne ei haiguse anamneesis, ei kliinilisel ega radioloogilisel uuringul muutusi, mis selgitaksid valu ja liikuvuse piirangu põhjusi.
Sekundaarse külmunud õla sündroomi diagnoositakse juhtudel, kui varemalt on esinenud eelnev õlaliigese piirkonna trauma, rotaatormanseti vigastused või operatsioonid ülajäseme piirkonnas. Seda täheldatakse sageli selgroo kaelaosa spondolüartroosi ja erinevatest põhjustest tingitud õlaliigese immobilatsiooni või piiratud liikuvuse korral.
Seisundit diagnoositakse juhtudel, kui sümptomid on esinenud ühe kuu vältel ja püsivad muutumatuna või süvenevad. Haiguse esinemissagedus populatsioonis on ca 2–5%, sealjuures sagedamini naistel ning vanuseliselt ennekõike 40- 60 eluaastate vaevus. Külmunud Õla Sündroom võib esineda kas ühes (unilateraalne) või ka mõlemas (bilateraalne) õlas korraga. Mõlema liigese haaratust esineb erinevate allikate andmetel 6–34% juhtudest. Haigusprotsessi kordumist esineb harva. 

Oluline on teada, et sarnaseid vaevusi - äge valu ja/või piiratud õlaliigese liikuvus - on aga mitmeid teisigi. Mõningateks levinumateks on näiteks:

• Kaelaosa närvijuure pitsumine, mida võivad põhjustada nii lihaspinged trapets ja/või astriklihastes või kaelalaosa lülivahemulgu ahenemine ehk Cervical Foraminal Stenosis.
• Diski sopistumine või prolaps lülisamba tservikaalosas ehk kaelapiirkonnas (C5-C7)
• AC liigeslukk. Olukord, kus abaluu ja rangluu vaheline liiges ei lähe oma nö normaalsesse asendisse tagasi.
• Bursiit ehk õlaliigese piirkonna limapauna põletik.
• Romblihaste või trapetslihaste kesk- või alumise osa jäikus.
• Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse pitsumine õlaliigese sees.
• Biitepsi kõõluse põletik või dislokatsioon.
• Murdunud roided
• Trigerpunktid.
• Hambapõletik.
• Vähkkasvaja.

Külmunud Õla Sündroomi tekkepõhjused pole senini päris selged ja pole võimalik määrata ühest konkreetset põhjust. See sündroom võib tabada meist igaühte peale traumat, operatsiooni või ülekoormusvigastust. Sündroomi võivad põhjustada mõrad, mis on õlas või isegi randmes või siis sel ei pruugigi olla mingit otsest põhjust. Algfaasis põhjustavad seda sündroomi pigem trigerpunktid ning valu rotaatormanseti lihastes. Enimlevinud põhjustajatena võib aga üldjoontes välja tuua siinkohal näiteks:

1. Õlavarreluu murru raviks või operatsiooni järgseks raviks määratud pikaaegne õla fikseerimine liikumatusse asendisse.
2. Pöörajalihaste (4 lihast mis hoiavad õlavarreluu pead õlavarre liigeses) ehk rotaatormanseti vigastus.
3. Supraspinatuse ehk Harjaülise lihase kõõluse põletik (tendinitis) või osaline rebend.
4. Igasugune õlapiirkonna trauma kaasa arvatud põrutus.
5. Hemipleegia (keha ühepoolne täielik halvatus) patsiendid.
6. Diabeet – 2 kuni 4 korda suurem võimalus, et teid tabab Külmunud Õla Sündroom, kuid paraku põhjus miks see nii on, on teadmata. Diabeetikud kannatavad sagedamini bilateraalse ehk siis mõlemapoolse Külmunud Õla Sündroomi all. Kui veresuhkru tase saadakse kontrolli alla siis selle tulemusena võib ka valu mingi määrani väheneda.
7. Cervical Spondylosis ehk Kaelalülide Spondüloos (jäikus) on eelsoodumuseks. Pigem kujuneb välja Külmunud Õla Sündroomi bilateraalne vorm.
8. Kilpnäärme Üle- ja Alatalitlus.
9. Parkinsoni tõbi.
10. Tuberkuloos.
11. Mastektoomia või lumpektoomia (täielik või osaline rinna eemaldamine)
12. Reumaatilised haigused nagu Reumaatiline polümüalgia (Polymyalgia rheumatica)
13. Hormonaalsed muutused (Menopaus) 

​Kaebused ja sümptomid süvenevad aja jooksul järk-järgult ning üldjuhul lõpuks taanduvad aasta kuni kahe jooksul. Tavapärase külmunud õla eri staadiumite arengut saab kirjelda kolmes järgus:
1.           Esimene on nn “valu” staadium, mis kestab tavaliselt 6st nädalast 9 kuuni. Sel ajal põhjustab iga liigutus õlaliigeses või seda ümbritsevates lihastes valu, mistõttu kaotab õlaliiges oma aktiivse ja passiivse liikuvuse. Sagedamini tekib siiski ka liigese jäikus ja liikuvuse piiratus.
2.           Teine on nn “külmumise” ehk adhesiivne staadium, mis kestab tavaliselt 4 kuni 9 kuud. Sel perioodil toimub teatud positiivne areng valu vähenemise osas kuid õlaliigese jäikus jääb kas samaks või võib isegi halveneda. On täheldatud õlaliigese liikumisraadiuse väga olulist piiratust.
3.           Kolmas staadium on nn „sulamise" periood ehk taastumine, mis võib kesta 5 kuust kuni 2-3 aastani. Sel perioodil võib patsient valust lõplikult vabaneda aga mitte alati. Õlaliigese liikuvus paraneb. Vaatamata headele tulemustele on siiski u. 30% patsientidest õlaliigese piirkonnas liikuvuse häirete püsimist ja iseloomulik on just välisrotatsiooni (välja pööre) piiratuse püsimine. Põhjuseks võib siinkohal olla see, et patsient on selle pika aja jooksul olnud sunnitud ümber õppima oma igapäeva toimingute tegemised ning sageli on oma seisundiga juba nii ära harjunud, et ei oskagi enamat tahta.

Mõned näited elulistest olukordadest mil võite kahtlustada, et teid on tabanud just Külmunud Õla Sündroom on, kui te näiteks enam ei saa või on oluliselt raskendatud:

• Rahakoti või telefoni kättesaamine pükste tagataskust
• Riiete üle pea selga panemine on piinarikas
• Püksirihma peale panemine (siis, kui püksid on juba jalas)
• Pintsaku selga panemine
• Probleemid kõrgematelt riiulitelt asjade kättesaamisega ja üleüldse käte pea kohale tõstmisega.

Füsioterapeut saab teatud kontrollharjutustega seda kahtlust kinnitada või ümber lükata aga täpse diagnoosi paneb teile arst.  

Kui seisund on akuutne ja igapäevaelu väga olulisel määral häiritud, alustage Perearstist, kogenud Füsioterapeudist või Ortopeedist. Arst määrab täpse diagnoosi ja otsustab edasise ravi ning samuti saab teid suunata vajadusel diagnoosi täpsustamiseks MRTsse või Ultrahelisse. Kui seisund on alles algjärgus on mõistlik esmalt konsulteerida mõne manuaalterapeudiga, sest mida kiiremini reageerite ning mida varem alustate raviga – seda parem. Ning ka ravi tulemused on kiiremad tulema. 

​Vaatamata ulatuslikele uuringutele on haiguse täpne etioloogia senini ebaselge. Probleem laheneb enamikel juhtudel 1–3 aasta jooksul iseeneslikult. Külmunud Õla Sündroomi raviks on erinevaid võimalusi kuid nagu ikka on parim ravi ennetamine. Sõltuvalt patsiendi kaebustest on raviskeemides kasutusel füsioteraapia, analgeetikumid, hormoonpreparaatide süsteravid, õlaliigese manipulatsioonid väljaõppinud manuaalterapeutide poolt või siis arsti poolt narkoosis ning kirurgiline ravi. NB! Füsioteraapia PEAB olema just manuaalne, sest pelgalt võimlemisharjutusi tehes kaotate te lihtsalt oma kallist aega!
Õigeaegsel ja kiirel reageerimisel saab selle sündroomi ravimisel teid kergesti aidata mõni vastava väljaõppe saanud manuaalterapeut (Füsioterapeut, Kiropraktik, Osteopaat) rakendades manipulatsiooni ja massaaži ning ühtlasi näidates Teile vajalikke koduseid harjutusi.
Aeg-ajalt tuleks siis käia end näitamas, et terapeut saaks kontrollida valitud raviplaani tulemuslikkust ning vajadusel teha muudatusi. Näiteks lisades uusi või vahetades välja mittetoimivaid harjutusi. Arvestama peab, et tulemused ei tule üldjuhul kiirelt ja sõltuvad suuresti patsiendi motiveeritusest.
Põletikuvastased ravimid ja valuvaigistid on laialdaselt kasutusel haiguse ägedas faasis, kuid nende efekt on tavaliselt tagasihoidlik ja lühiajaline.
Süsteravi puhul – Kortikosteroidid - süstib arst õlaliigesesse hormoonravimit. Seda süsti üle kahe korra ei tehta kuna kõrvalmõjuna muudab ta rotaatormanseti kõõlused hapraks. Süsti eesmärk on vähendada valu, mis põhjustab liikumise piiratust ja vähendada võimalikku põletikulist protsessi liigeses. Randomiseeritud uuringutes on leitud, et selline metoodika annab vaid lühiajalist efekti. Võrdluseeldes platseebogrupiga (süstimine füsioloogilise lahusega) on 16 nädala möödudes olid mõlemas uuringugrupis ravitulemused võrdsed.

Sündroomile õigeaegset tähelepanu mitte pöörates võib aga halvimal juhul välja areneda Külmunud Õla raskem vorm, mis aga allub paraku vaid juba väga tõsisele ravile, milleks on kas artroskoopiline operatsioon või siis narkoosi all “lahti murdmine”. Enamasti järgneb sellele aktiivne füsioteraapia ja kasutatakse ka manipulatsiooni järgset kortikosteroidi-lokaalanesteetikumi viimist liigese ümber või liigesesse. 

Kui teile on tehtud õla liikuvuse parandamiseks manipulatsioon või operatsioon alustage õla liigutamist KOHE sest sellega väldite uute liidete teket. Tähtis on meeles pidada, et harjutusi ei PEA tegema väga pikalt, piisab vaid 5min korraga aga tähtis on võimalusel teha harjutusi iga tund ja sellega nö summeerub harjutuste tegemise aeg päeva peale. Kui õlaliiges muutub liikumatuse tõttu jäigaks on õla liigutamine oluliselt valusam ning selle liikuvuse taastamine vajab palju aega ning tööd venitusharjutustega. Oluline on, et ei ignoreeriks esmaseid sümptomeid.
Selles ei ole midagi taunitavat, kui valu leevendamiseks võtta valuvaigistit kuid tasub meeles pidada, et see ei ravi probleemi algpõhjust vaid peidab ainult sümptomeid. Eelistada tuleks valuvaigisteid/geele, milles on ka põletikku alandavad toimeained. Kodustest vahenditest võite proovida jahutavaid kompresse või mähiseid. Soe ei pruugi külmunud õla puhul hea olla.
Harjutusi piisab kui on 4-5 erinevat ning harjutuste vahel valikut tehes on eelkõige oluline, et õlaliiges saaks igas suunas läbi võimeldud. Põhirõhk peaks olema harjutuste kordustel – mida rohkem liigutusi, seda parem. Abiks on kummilint või võimlemiskepp. Siinkohal rõhutaks, et enamus inimesi kipub arusaadavatel põhjustel asju tegema oma mugavuspiiril ja paraku nii ka raviks määratud harjutusi. Harjutusi tuleb teha külmunud õla puhul aga alati valu piiril sest mugavustsooni jäädes paraku arengut ei toimu. Sama kehtib ka muudes eluvaldkondades, mitte ainult külmunud õla ravis 😉 Mõned spetsiaalselt külmunud õla tarbeks mõeldud harjutused leiab näiteks SIIT
Hea on, kui saate võimlemist kombineerida ravimassaaži ja/või elektriraviga. Väga häid tulemusi on andnud tänu oma analgeetilisele ning verevarustust stimuleerivale toimele raadiolaineteraapia ehk TECAR-teraapia.

Kujutage ette kui palju rõõmsam te olete kui  taaskord saate probleemi- ja eelkõige valuvabalt näiteks:

• Ajada habet
• Panna end riidesse
• Pesta pead ja panna juukseid hobusesabasse
• Tõsta käsi peakohale või hoida neid tagataskus
• Panna särki pükstesse
• Avada oma rinnahoidja seljatagust kinnitust või kleidilukku
• Magada valuvabalt
• Sügada selga
• ja "last but not least" - kallistada oma kõige kallimaid!

Sattusin infot otsides uuringule, mis aitab mõista paremini koroonaviirust ja saab vihjeid kuidas ennast ja oma peret tõhusamalt kaitsta ja kuhu suunata suurem tähelepanu ruumide puhastamisel. ​Kuna artikkel ja selles viidatud uuringud on pikad ja inglise keelsed, siis kirjutan siia kiirelt (vabandan kohmaka tõlke pärast) mõned asjad, mis tundusid kasulikud ja annavad vihjed millele oma ümbritsevas keskkonnas rohkem tähelepanu pöörata.

✅  Koroonaviirus elab erinevatel pindadel 3st tunnist 3 ööpäevani ning seda pikkust mõjutavad nii ruumi temperatuur kui niiskustase kui ka materjali liik. Näiteks vasel elab viirus kuni 4 tundi, umbes ööpäeva pabermaterjalil (papp, paberkotid) ja kuni kolm ööpäeva polüpropüleenplastikul ja roostevabal terasel. Polüpropüleenplastik on aga väga laialdaselt kasutusel meie kodumajapidamises alates kilekottidest ja auto detailidest lõpetades mänguasjadega. Oluline siinjuures on tähelepanek, et siledad ja mittepoorsed pinnad nagu uksenupud, lauapinnad jms on "tublimad" viiruse edasiandjad kui poorsed pinnad nagu paberraha ja kangad. Põhjuseks on need pisikesed avaused millesse mikroobid vajuvad ja nö takerduvad. Puhastada tuleks sageli oma mobiiltelefoni. Eriti, kui ta on teil kaasas näiteks üldkasutatavates tualettruumides, kus asetate ta sageli eneselegi märkamatult näiteks valamulauale.
✅ Temperatuuril on oluline roll viiruse levikus. Kõrgem niiskustase tagasihoidliku temperatuuri juures, olematu tuul ja siledad pinnad on kõik paraku soodustavad faktorid koroonaviiruse levimisel. Koroonaviiruse valgumolekuli (RNA), ümber on kaitsev lipiidkiht (lipiidid on rasvad) - ingl. "fat envelope" - mis jahedamas on oluliselt vastupidavam, kui soojas temperatuuris ehk jahe pikendab viiruse elujõudu. Lõuna Hiinas asuva Guangzhou Sun Yat-sen Ülikoolis tehtud uuringus leiti, et viiruse leviku kõrgpunkt oli õhutemperatuuril 8.72 Celsiust. On juttu olnud ka sellest, et suhteline õhuniiskus võiks jääda alla 40%
✅ Pindade puhastamiseks andis kõige parema tulemuse puhastamine lahusega, mis sisaldas kas 62% kuni 71% ethanol alcohol (Etanool - ntks Viin 80%)) või 0.5% hydrogen peroxide (Vesinikperoksiidi) või 0.1% sodium hypochlorite (Naatrium Hüpoklorit). Tulemuslikkust kontrolliti minuti pärast aga viirus hävib suuresti juba esimese 15 sekundiga. Kaubanduses saada olevate toodetega pakendil lubatud 99,99% puhtuse saavutamiseks on vajalik toimeaeg 5-6 minutit.
✅ Käte puhastamiseks mõeldud desinfitseerimisvahendid pole piisavalt efektiivsed pindade puhastamiseks, sest sisaldavad (käe)naha õli ja niiskusesisalduse kaitseks mõeldud lisandeid ja on lahjemad.

✅ Desinfitseerimisvahendit tuleb pinnal hoida ning lasta toimida vastavalt pakendil toodud juhendile! Kasutades 80% viina hoidke vähemalt paar minutit või laske lihtsalt pinnal lihtsalt ära kuivada. Spetsiaalvahendid on avaldanud etiketil täpsed ettekirjutused.

Valides omale riietust saab juhinduda Tartu ülikooli rakendusviroloogia professor Andres Merits'a soovitustest, mis võtavad aluseks sama materjali loogika - puuvillaseid riideid tuleks eelistada polüestrile jms sünteetikale. Mul omalgi on kapis mitmed tuntud spordibrändi T-särgid, mis toodetud ümbertöödeldud plastpudelitest.

Viited: 
Tõlke aluseks oleva Business Insideri artikli leiab siit: How long the coronavirus could survive on surfaces
Artiklis viidatu, veel preprint staatuses olev uuring on siin: Aerosol and surface stability of HCoV-19 (SARS-CoV-2) compared to SARS-CoV-1 

ja avaldatud on ülaltoodu ka siin: New England Journal of Medicine

Pindade desinfitsreerimist käsitlev uuring on leitav siin: Journal of Hospital Infections 

Lisaks avaldas DELFI Forte väga vajaliku info ka selles osas, kuidas õigesti pidu desinfitseerida, et sellest ka kasu oleks: Surm viirustele: õpi pindu õigesti desinfitseerima

Olge hoitud!
Olge Terved!
​Teie Füsioterapeut.

Jagan teiega üht hiljuti interneti avarustest leitud pildimaterjali. Suurepärane näide lumbaal- ehk siis lülisamba alaosa (alaselja) diski sopistumise ise-eneslikust paranemisest. ​MRT pildid on tehtud aastase vahega, patsient siis vastavalt 32 ja 33 aasta vanune MRT tegemise hetkel.
​
Oktoobris 2012 pöördus meesterahvas tugevate alaselja valudega kohalikku haiglasse. Peale MRT-d ja läbivaatust, kuna neuroloogilisi häireid ei tuvastatud, otsustati mitte opereerida ning mees suunati kodusele ravile. Akuutsete valude leevendamiseks määrati suukaudsed valuvaigistid ning füsioteraapia. Mõne aja möödudes oli valu taandunud. Oktoobris 2013 pöördus sama meesterahvas aga uuesti haiglasse, kuna tugev alaselja valu oli tagasi tulnud ja tehti uus MRT.

Nagu pildilt on ka kogenematule silmale hästi näha, siis mida enam ei ole on sopistunud disk.

Minul endal käis vastuvõtul aga alles hiljuti patsient, kellel kõik sõna otsese mõttes pildil olemas. Leidus nii tugevalt sopistunud disk kui spinaalstenoos ehk lülisambakanali ahenemine. Aga mida tal ei olnud, olid seljavalud…  

Ehk mis ma sellega siinkohal öelda tahan on see, et:

• Inimene on keeruline mehhanism ja üheseid reegleid ei ole.
• Diski sopistumine ei võrdu valu ja sopistumise puudumine ei tähenda valu puudumist.

Sellest, mis asi see disk üldse on kirjutasin pikemalt SIIN.

​Ning jah, sageli toimub lülivaheketta ise-eneslik resorptisioon ehk imendumine. Ja samuti on inimesi, kes elavad oma sopistunud diskiga täiesti valuvaba elu, enamasti õndsas teadmatuses, et neil selline asi üldse on.

Olge hoitud ja käige regulaarselt füsioteraapias!
Teie Füsioterapeut.

Teatavasti tuleb talv meil siin Eestis igal aastal "ootamatult". Hetkel on tänavatel vaid must jää ja meeletult libe aga vast on varsti kohal pikkisilmi oodatud ilus valge lumi, et lõpuks on põhjust ka suusad-kelgud ning lumelabidas kuurist välja otsida. 

Sestap siit kiireks meeldetuletuseks mõningad näpunäited ja tegutsemisjuhis libedaga juhtunud õnnetuse korral:

Soovitus nr.1, 2 ja 3:
​Enneta kukkumist, tee kõik sinust sõltuv, et seda ära hoida!

• Pane jalga mõistlik jalats!
• Võimalusel kasuta libeduse vastaseid vahendeid (jalatsitel ogadega kaetud lisatald, terava otsaga kepp toetumiseks). Varu aega.
• Vali õige liikumiskiirus ja asend.
• Vanemad inimesed võiksid oma toimetused ajastada päevavalgele ajale.
• Armas kapuuts pole tegelikult hea – vähendab nähtavust​!

allpool olev info ja soovitused on algslet pärit lehelt: https://www.rescue.ee/20582

Pärast kukkumist (kui see siiski juhtus):
HAAV

• Marrastus pese puhtaks vee ja seebiga;
  puhasta kas viina, desinfitseeriva vahendiga (saab apteegist), ravitse briljantrohelisega;
• Väike haav 1cm – 1,5cm (mis ilmselt ei vaja õmblemist) - puhasta haav viinaga, desinfitseeriva vahendiga; haava ääred puhastada briljantrohelisega ja siis SEO HAAV!

NB ! Salvid-kreemid värskele haavale ei sobi!

 VEREJOOKS

• Mõõdukas - tugev side;
• SUUR verejooks - suru sõrmedega veresoon vastu luud kinni; kui verejooks ei lakka kutsu abi (helista numbril 112);
• Vajadusel pöörduda haava õmblemiseks traumapunkti.

PÕRUTUS

• Tekib sinikas ja turse;
• Ravi alguses 1-2 päeva tee kplmakompressi (aseta põrutada saanud kohale külma)

MURD

• Kindel tunnus - ei saa jalale toetuda, ei saa kätt liigutada, liigutustega kaasneb tugev valu;
• Vajalik abi palumine numbrilt 112 või sõit EMO-sse;
• Hoidu liigsest liigutamisest, võimalusel fikseeri jäse.

PEA

• NB! Peahaavast tuleb palju verd - suru puhta lapiga vastu luud kinni;
• Pese jaheda veega;
• Puhastada viinaga, desinfitseeriva vahendiga;
• Vajadusel pöörduda haava õmblemiseks traumapunkti.

AJUPÕRUTUS

• TEADVUSE KADU: “Pilt” läks ära, silmade eest läks mustaks;
• Peavalu, iiveldus, oksendamine - VAJALIK ARSTI KONSULTATSIOON!

Rõhutan veel siinkohal eraldi, et kui teete omale külmakompressi, siis seda "külma" (olgu see hernekott sügavkülmast või lumi õuest vmt) ei tohi kunagi panna otse nahale vaid alati tuleb panna käterätt või mõni muu riideasi vahele ja max 10-15 minutit korraga, et ei tekiks nahale külmakahjustust!

Hilisemas faasis, kui esmane abi osutatud, põletikulised protsessid taandunud ning alanud paranemisprotsess on tursete alandamiseks ja taastumise kiirendamiseks abiks näiteks TECAR-teraapia. Suurte sinikate ja verevalumite paranemise kiirendamisel oleme näinud väga häid tulemusi. Samuti  on protseduur analgeetilise toimega ehk aitab vähendada valu ja ebamugavustunnet kiirendades keha enda loomulikku taastumisprotsessi. 

Kui aga te ikkagi ei ole päris kindel, kas saate ise hakkama või peaks EMO-sse minema või piisab perearstist, vaadake selguse saamiseks ka SIIA! 

Kiiret ja professionaalset nõu ning abi, kui oma teadmistest jääb väheseks aga nõustamist on vaja just väljaspool tavapärast tööaega saab näiteks telemeditsiini Minudoc.ee platvormi kaudu. Sellel lehel nõustavad teid nii perearstid/õed kui füsioterapeudid (sh ma ise).

Hilisema taastumisega aitan teid muidugi ka mina,
Teie Füsioterapeut
​

Ja lihtsalt lõbu pärast siit harjutused puhkepausideks: 

No ja kui ise ikka kohe kuidagi ei viitsi, siis tulge teraapiasse!
Teie Füsioterapeut. 

Eile osalesin Tallinna Perearstide Seltsi (koostöös Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsiga) korraldatud kevadkonverentsil. Võtsin sealt kaasa ühe voldiku mida siinkohal teiega jagada tahan.
Sageli, kui meid vaevab mõni kaebus või oleme saanud trauma oleme dilemma ees,  kas tormata EMO-sse või minna perearstile ennast näitama või peaks hoopis üritama ise koduste vahenditega leevendust leida. Kui nädala sees aitab asjasse selgust tuua telefonikõne oma perearstile (trauma korral ka oma füsioterapeudile) siis nädalavahetusel see võimalus meil enamikul reeglina puudub. Helistada aga saate ja mõistlik on tasulisele Perearstide nõuandeliinile 1220. 
Alltoodud voldik on aga Teile samuti abiks otsustamisel ja kui ikkagi jääb hinge kahtlus, siis eelpool mainitud 1220 aitab. Kodusest esmaabist trauma korral olen juttu teinud pisut SIIN.
Lõppu isikliku soovitusena, kui ikka sisetunne ütleb, vaatamata konsulteerimisele, et minuga ei ole ikka päris korras ja no ei lähe paremaks - minge EMO-sse! Parem saada riielda selle eest, et olete asjata tulnud, kui selle eest, et venitasite tulemisega liiga kaua... NB!! Lastega juhtunud traumade puhul, eriti väikeste laste puhul, ei ole sellist asja nagu ülereageerimine!

Teie Füsioterapeut!
​
(Pildile klikates avaneb pisut  suuem formaat aga paraku on voldiku formaat sedavõrd suur, et teksti lugemiseks tuleks failid alla laadida. Failid, ka vene keelsena, leiab allpool.)

Siit saab need samad failid omale alla laadida, et tekst muutuks loetavaks.:

Ja vene keeles:

Mõned nädalad tagasi palus mind ajakiri Tiiu, et ma kontrolliksin üle ja kommenteeriks omalt poolt nende kirjutatavat artiklit erinevatest valudest ja nende leevendamise viisidest. Selle kirjutatava loo (lugu ise ilmus Oktoober 2017) üheks osaks ja inspiratsiooniallikaks oli aga ka SL Õhtulehe veebivariandis ilmunud tõlkeartikkel üpriski intrigeeriva pealkirjaga „Eluohtlikud vead - Üheksa Kümnest inimesest võtavad valuvaigisteid valesti ja teevad sellega endale liiga“. Kuna pealkirjas toodud väide tundus üpris dramaatiline, siis hakkasin huviga otsima algallikat millel selline väljaütlemine tugineb ja lõpuks leidsingi. Uuringu sisuks  polnud just päris täpselt see, mida pealkirjas väideti sest nagu sageli kipub olema – refereerides refereeritut mis omakorda on refereering - tegu siis  U.S. Pain Foundation’i poolt läbiviidud uuringu tulemustega - võib algne mõte kaduma minna. Selle uuringu, mis hõlmas 1300-t osalejat ja uuris pigem tarbijate käitumist käsimüügis olevate valuvaigistite ostmisel (valiku tegemist). Üks peamisi selle uuringu järeldusi oli see, et ligi 97% tarbijatest väidavad end tundvat täiesti turvaliselt, kui peavad iseseisvalt otsuse langetama omale „parima“ valuvaigisti välja valimisel pakutavatest.
Uuring on küll Ameerika päritolu aga eks see tabletilembus (tänu inimlikule laiskusele )on üha süvenev ka siin samas kodusel  Maarjamaal.  On ju hulka kiirem-lihtsam-valutum  iga murekoha tarbeks üks tablett krõbistada kui trenni minna ja menüüd muuta (valu põhjuseks võib olla ka ülekaal).

 Ma ei hakka kogu seda uuringut siinkohal teile täismahus  tõlkima, aga eredamad „tulemused“  tooksin välja küll.
​
Valiku tegemisel:

• Ca pooled (45%) vastanutest ei võta käsimüügi ravimit ostes arvesse nende poolt juba samal ajal tarbitavaid retseptiravimeid.
• Üle poolte (58%) vastanutest ei võta arvesse valiku tegemisel oma juba olemasolevaid muid vaevusi ja tervisehädasid (nt. vererõhk).
• Kaks kolmandikku (65%) ei võta arvesse teisi, juba tarbitavaid käsimüügi ravimeid
• Kolm neljast vastanust (75%), vanuserühmas 60+ ei võta ravimi valikul arvesse oma vanust (ja sellest tulenevaid ealisi iseärasusi)
• Ja üks viiest vastanust (20%) ei võtamitte ühtegi ülaltoodud neljast riskifaktorist valiku tegemisel arvessse, erinevate käsimüügis olevate valuvaigistite vahel valikut langetades.

Samas, väga paljudele ei sobi tegelikult käsimüügiravimid valude leevendajana üldse. Näitena siinkohal, et kui teid vaevab mõni seede- või südameprobleem või te olete vanem kui 60 aastat siis mõned NSAID-d ehk maakeeli MSPVA-d (Mitte Steroidsed Põletiku- ja Valuvastased Ained) võivad suurendada riski südamerabanduseks või sisemisteks verejooksudeks. Siinkohal oleks meil siin riigis ilmselt abi selle soovi jõustumisest, et ka apteekerid saaksid ligipääsu Tervise Infosüsteemile ehk Digilukku, mis omakorda annab neile võimaluse märgata seda, mis valuvaigisti ostjal omal on meelest läinud või mida ta mõnd ravimit ostes oluliseks ei pea. 

Eestis on paraku hetkel veel see (süvenev) probleem, et  määratakse raviks esmalt valuvaigisteid (kindlasti mitte kõikjal ja ilmselt sageli ka patsiendi tugeva survestamise tulemusel) ja kui need ei aita, siis veel kangemaid valuvaigisteid. Vähemalt sellist tagasisidet olen ma saanud üpris suurelt osalt oma patsientidest.
Hiljuti aga avaldas näiteks Harvard Medical School oma lehel artikli, mis väidab, tuginedes erinevatele uuringutele (PubMed) , et alaseljavaludest vabanemiseks vaevuste algstaadiumis pole valuvaigistitest üldse abi. Aastaid on teada ka tõsiasi, et valdavalt on alaseljavalu nö iseparanev. Veebruaris 2017 välja antud ravisoovitustes (USA) arstidele tuuakse välja näiteks järgmist:
Alaseljavalude puhul mis kestavad alla 12 nädala proovige ravi esmalt:

• Soojaravi (soojakotid-geelid-vann-parafin, UH ja magnetravi, TECAR Teraapia)
• Massaaži
• Akupunktuuri
• Seljamanipulatsioonid (kiropraktika, osteopaatia, füsioteraapia)

Kui ülaltoodust ei leia abi siis MSVPA ravimitest ja lihaspingete leevendajatest võib olla abi. Kuid võttes arvesse võimalikke kõrvalnähtusid ei peaks need olema esmane valik.

Kroonilise alaseljavalu korral (valu mis kestab üle 12 nädala) proovige:

• Harjutusi (venitused, tasakaaluharjutused, harjutused mis tugevdavad kere keskosa lihaseid)
• Füsioteraapiat
• Akupunktuuri
• Mindfulness’il – baseeruvad teraapiaprogrammid mis on mõeldud valu ja valust tungitud stressiga toimetulemiseks (kroonilisel valul on soodumus saada ka psühholoogiliseks probleemiks ja valu võib ka „peas kinni“ olla)

Muud lähenemised, nagu näiteks Tai Chi, Joga, Pilates jne võivad samuti abiks olla. 
Kui ülaltoodust pole abi siis ravi MSVPA-de, Tramadooli või Duloxetiin kaasabil võiks tulla kõne alla... AGA! igasugu opioidid ja muud tugevatoimelised ravimid tuleks jätta viimaseks võimaluseks, siis kui kõik muu on läbi proovitud. Koos oma raviarstiga on sealjuures lõpuni läbi arutatud kõikvõimalikud kaasuvad kahjulikud kõrvalmõjud, et olla kindel, et viimased ei kaalu üle saavutatavat leevendust. Näiteks opioidsete ravimite tarbimise lõpetamisel kaasnevad sageli tugevad võõrutusnähud ja viimaste tugevus sõltub tarbitud kogustest ja ajast.

​Ehk siis lihtne soovitus on – ennetage! Liikuge regulaarselt, hoidke kehakaal normi piires, toituge tervislikult ja vältige stressi, nii palju kui võimalik. Ja külastage regulaarselt mõnd manuaal- või füsioterapeuti.

Tabletivaba sügishooaega soovides,
Teie Füsioterapeut!

TECAR Therapy ehk TECAR teraapia põhitoimeaineks (kui nii saab öelda) on Diathermia ehk siis termoteraapia või siis ka soojusteraapia. Diathermia sõna ise pärineb Kreeka keelsetest sõnadest dia- „läbi“ ja thermē „kuumus“. Eesti keeles on kasutusel sõna „Diatermia“.  TECAR on lühend sõnadest Transferre Energy Capacitive and Resistive.
Lähtudes näiteks Ameeriklaste FDA (Food and Drug Administration) määratlusest siis: "Diatermia on kontrollitud hulga soojuse tekitamine sügaval nahaalustes kudedes kõrgsagedusvoolu abil, terapeutilistel eesmärkidel." Või siis teaduslikumas keeles: "keharakkudes olevate ioonide elektriliste laengute abil kehasisese energia genereerimine". Lihtsamalt öeldes aga tekitatakse kudedes soojusenergia ülekanne, mistõttu paraneb verevarustus ja lümfivereringe. Sellel kõigel on aga põletikuvastane toime mis omakorda aitab vähendada valu ning pingeid ja jäikust lihastes ja liigestes.
TECAR teraapiat kasutatakse palju taastusravis, spordimeditsiinis ning ta on üha suuremat populaarsust võitmas (kui vähegi võimalik) alternatiivina kirurgilisele sekkumisele naiste uro-günekoloogilises ravis (endometriit, peritontiit jmt)  ning meestel prostatiidi ja epiditümiidi puhul kuna Diatermia soodustab kollageeni taasteket sidekudedes, siis on ta juba oma koha leidnud ka esteetilises meditsiinis. TECAR-i kasutamine ei põhjusta patsiendil valu.

Täna on turul põhimõtteliselt kahte tüüpi Diatermia aparaate – raadio- ehk kõrgsageduslikud ja siis mikrolaine Diatermia aparaadid. Ka ultraheliteraapia on Diatermia vorm, mida aeg-ajalt kombineeritakse elektristimulatsiooniga.  Muideks, mikrolaine Diatermia ja meist paljudel köögis leiduva mikrolaineahju töösagedused (kHz) on samad ja omal kombel Diatermia tööpõhimõte veidi ka viimast meenutab, sest erinevalt tavalisest termoteraapiast (nt parafiini vannid, infrapuna või siis ka lihtne soojakott) toimub kudede soojenemine seest väljapoole ning  jaotudes oluliselt ühtlasemalt ehk et temperatuur ei ole kõige kuumem nahapinnal. Aga kõige olulisem erinevus võrreldest traditsiooniliste soojuse tekitamise viisidega on vast see, et „töödeldava“ pinna ala on täpselt piiritletud ning sügavus, milleni Diatermiaga jõutakse ulatub kordades sügavamal kui tavapäraste meetoditega on võimalik. Teine oluline mõõtühik Diatermia puhul on võimsus ehk Watt.  Neid kahte näitajat – sagedust (kHz) ning võimsust (W) vastavalt patsiendi näidustustele ning ravitavale piirkonnale omavahel siis kombineeritakse.
Pisut ajaloost ja suts põhikooli füüsikat-keemiat:
​
Diatermiat, kui sellist teatakse juba üle saja aasta ja kui maailmas leidub geenius, kelle „arvele“ selle meetodi leiutamise saaks panna, siis see härra on Nikola Tesla, kes koos teiste inseneridega otsustas oma laboris hakata tegema katseid erinevate elektromagnetiliste lainepikkustega. Ja siis, 19nda sajandi lõpul arvas heaks Prantsuse doktor Jacques Arsène d'Arsonval katsetada kõrgsageduslike elektromagnetlainete tehnoloogiat terapeutilisel eesmärgil. Kusjuures alguses peeti kaasuvat soojuseffekti hoopis ebasoovitavaks kõrvalnähtuseks. Kulus üksjagu aega enne, kui mõisteti, et põhilise kasu saab patsient justnimelt sellest „kõrvalnähust“.
​
Lõpuks siis, aastal 1899, soovitas Austria keemik R. von Zaynek kasutada kõrgsageduslikke laineid süvakudedes soojuse tekitamiseks just terapeutilistel eesmärkidel. Seejärel aastal 1908, võttis Saksa arst dr. Karl F. Nagelschmidt kasutusele sõna Diathermia ning viis läbi esimesed põhjalikud katsetused ning uurimustöö oma patsientidel. Tema oli ka see, kes kirjutas esimese Diatermia käsiraamatu aastal 1913.
Tänaseks on Diatermial baseeruv Tecarteraapia Kesk- ja Lõuna-Euroopas laialdaselt kasutusel olnud juba viimased 15-20 aastat. Tänapäevase Tekarteraapia leiutasid küll Hispaanlased, kuid kõige laiemat kasutust on see seade leidnud hoopis Itaalias, kus seda ei kasuta mitte ainult füsioterapeudid ja kiropraktikud vaid ka perearstid on väga teadlikud selle aparaadi toimest ja eelistest ning soovitavad seda teraapiat lahkelt oma patsientidele. No ja nüüd, „kõigest“ 104 aastat peale esimese õpiku ilmumist, on see aparaat olemas ka meie keskuses.
Füsioterapeudid kasutavad oma töös kolme tüüpi Diatermiat: Lühilaine, Ultraheli ja Mikrolaine Diatermia.

• Lühilaineid kasutatakse näiteks sinusiidi ehk põskkoopa põletiku, neerukivide ja vaagnapõhja põletiku raviks. Head tulemused on meetodil ka lihasspasmide patoloogiate ravil.
• Ultraheli tekitab lihaskudedes vibratsiooni tänu suurenenus vere juurdevoolule. Samuti pääseb UH lihastesse sügavamale kui mikrolained.
• Mikrolaineid kasutatakse soojendamaks kudesid sügaval naha all ilma et nahapind kuumeneks. Kuna mikrolained ei ole suutelised suurt lihasmassi läbima kasutatakse seda tehnoloogiat põhiliselt nahalähedastes kudedes.

Põhiline erinevus on siis selles, mis kui sügavale on tekkiv soojus võimeline tungima ja sellest lähtuvalt valitakse ka vastav meetod vigastatud piirkonna ravimisel.  NB! Diatermia on tavapärase kirurginoa asemel kasutusel ka opisaalides. Täpsemalt on tegu Kirurgilise Diatermiaga ehk Elektrokirurgiaga mis on meditsiiniline meetod kõrgsagedusliku elektrivoolu abil bioloogilise koe lõikamiseks, kuivatamiseks ja koaguleerimiseks. Aparaat kasutab oma töös sagedusi 100 kHz – 5 mHz (1Mhz = 1000 kHz) ning temperatuur kudedes jääb vahemikku 60-99C aga temast me siinkohal rohkem ei räägi - ärge siis googeldades neid kahte seadet omavahel segi ajage ... :)

Aparaat millest siinkohal räägime - CareTherapy® - kasutab töösagedust 450Khz kuni 680Khz ja võimsust 300W(CAP) ja 250(RES). Sageduse ja võimsuse omavahelise kombineerimisega tekitatakse teie kudedes Hyperthermia (ehk põhimõtteliselt palavik) temperatuur mis minimaalselt on 40C, maksimaalselt 45C ja seda sügavusel kuni 5cm. Ühe piirkonna soojendamine maksimum temperatuuril ei kesta üldjuhul üle 20 minuti aga protseduuri konkreetne kestvus sõltub ravitavast piirkonnast, selle pindalast ning kasutatavast võimsusest. Kombineerides eri modaalsusi (CAP ja RES) võib protseduur ajaliselt ka oluliselt pikemaks kujuneda. Samuti kulub aega nii aparaadi igakordsele programmeerimiseks sõltuvalt patsiendi konkreetsest vaevusest ning elektroodide ja keha vahele spetsiaalse kreemi kandmiseks ja hilisemaks puhastamiseks. Kreem on neutraalse pH-ga, allergeenide ning parabeenide vaba ja vahest sisaldab Aloet või kuni 10% Arnikat, millel omakorda on põletikuvastane toime. See kreem toimib elektromagnetlainete „juhtijana“ viisil nagu vesi vms juhib elektrit. Lained ise tekivad vaid elektroodi ja neutraalelektroodi vahel ning ei levi sellest alast kaugemale.
Seetõttu on seda ravi võimalik kasutada ka nt. rasedatel piirkondades, mis piisavalt turvalisel kaugusel beebist.

​Täna ei ole turul ühtegi teist meetodit millega oleks võimalik saavutada sarnast, sisuliselt riskivaba endotermilist efekti, mis ulatub niivõrd sügavale ja mille levimise piirkond ning ka sügavus on sedavõrd täpselt kontrollitavad. Mõelge võrdluseks näiteks tavalise soojakoti peale – kõige kuumem osa on just vastu nahka ja samavõrd, kui soe tungib sügavamale, sama kiiresti see soe ka jahtub ning hajub mööda keha laiali. Sooja tungimist sügavale kasutades traditsioonilisi meetodeid (parafiin, infrapuna, kuum vann, saun jms) takistab ka  homoöstaas, ehk meie keha loomulik jahutussüsteem – higistamine - mis lülitub koheselt tööle, kui temperatuur meie nahapinnal tõuseb. Selgituseks vast lühidalt siinkohal, et meie organism näeb katkematult vaeva, et meie keha sisetemperatuur püsiks stabiilselt 37C juures ajal, mil normaaltingimustes temperatuur meie nahapinnal võib eri piirkondades olla vahemikus 28-35C. 

Kuidas aga Diathermia masin ehk TECAR teraapia toimib ja mis hakkab  juhtuma meie kehas?
​
Termopenetratsioon ehk kudede soojendamine tekitab mõjutatavas piirkonnas vasodiliatsiooni ehk veresoonte laienemise mille tulemusena suureneb verevarustus, paraneb lümfivereringe, (millel on omakorda põletikuvastane toime). Sellel on ka luukoe taasteket soodustav toime (luumurdudest taastumine) ning samuti soodustab kollageeni taastootmist, mis on vajalik sidekudede elastsuse parandamiseks. Leiab aset terve rida metaboolilisi muutusi, mis kõik soodustavad kiiremat paranemist. Nii näiteks suureneb kudede vaheline metabolism, toimub kiirendatud CO2 väljaviimine, piimhappe vähenemine lihastes ning samaaegselt lisandunud verevarustus toob kudedesse juurde värsket hapnikku, toitaineid ning proteiine. Ravitavas piirkonnas muutub seetõttu pH tasakaal vähem happeliseks, mis kõik omakorda soodustab kiiremat taastumist ja vähendab armkoe teket. Diatermia soodustab ka lümfidrenaaži ning temast on abi parandamaks „kangete“ liigeste painduvust ja/või pinges lihaste lõdvestamisel. Diatermia õigel kasutamisel ei põhjusta protseduur patsiendil mitte mingisugust valu ega ebameeldivustunnet.
Diatermia puhul on põhiliselt kasutusel kaks modaalsust – „capacitive“ ja „resistive“ – mis ma siinkohal tõlgiks kapasiteetne ja resistiivne (ehk mahtuvuslik ja takistuslik). Neid kahte protseduuri (üldjuhul CAP pigem pehmete kudede ja RES rohkem luude-liigeste puhul) kasutatakse vastavalt sellele (või kombineeritult), milline on patsiendi trauma seisund – äge või krooniline. Kui aga patsiendil on akuutne trauma ja soojusteraapia on vastunäidustatud kuid magnetteraapia mitte, siis on võimalik kasutada hoopiski Athermy’t ehk atermiat mis tähendab, et lülitatakse välja soojendamismodaalsus ja kasutada masinat kui tavalist elektromagnetravi aparaati.

Näidustused saab jagada väga lihtsustatult kolmeks Diatermia põhitoimete järgi:

1. Analgeetiline ehk valuvaigistav toime
2. Antispastiline ehk lihaspingeid leevendav toime
3. Metaboolne hüpereemia ehk vedelikke väljutav ja põletikuvastane toime

 
Ehk siis kõiki vaevusi, mis korreleeruvad ühe või mitme toimega sellest grupist saab leevendada TECAR teraapia kaasabil. Mõned näited levinumatest Ortopeedilistest ja Reumatoloogilistest vaevustest, mille puhul Diatermiast on abi kiiremaks taastumiseks:

• Kaelavalud
• Õla Periartriit ehk liigeseümbruse põletik
• Epikonduliit ehk „tennisisti küünarnukk“
• Tendoniit ehk kõõlustepõletik,
• Kapsuliit ehk „külmunud õlg“,
• Karpaalkanali sündroom ehk „hiirekäsi“
• Risartroos ehk pöidlaliigese artroos
• Gonartroos ehk põlveliigese artroos
• Coxartroos ehk puusaliigese artroos
• Plantaarfastsiit ehk „Kukekannus“
• Lumbago ehk alaselja valu
• Tursed ja hematoomid
• Operatsioonijärgne ja traumajärgne ravi
• Liigeste ülekoormusvigastused
• Fibromüalgia, pubalgia
• Taastumine luumurrust ja lihasspasmid
• Naha infektsioonhaigused

           
Põhilisi vastunäidustusi on kaks:

• Veritsus või sellele kaldumine (nt. Hemofiilia, nt. Hemorraagia, Aneurüsm)
  Kuna Diatermia protseduur suurendab vere juurdevoolu ning seeläbi tõstab vererõhku, võib see esile kutsuda veritsust. Naistele ei ole soovitatav teha diatermiat vaagnapiirkonnas menstruatsiooni ajal ega ka rasedana.
• Akuutsed põletikprotsessid.
  Kuna akuutsete põletikute üheks osaks on nagunii kõrgenenud temperatuur siis veel täiendavalt tõsta temperatuuri kudedes mille temperatuur on nagunii kõrgendatud annaks soovitule vastupidise tulemuse ja valu võib hoopis suureneda.

Kuna selle protsessi käigus saab patsiendist osa elektriväljast siis mõningate eranditega üldjuhul vastunäidustuseks ka metallist implantaadid, rasedus, vähkkasvajad jms. Seda kas Teile saab või on mõtet teha Tekarit, otsustatakse alati esmavisiidil koos Kiropraktiku või Füsioterapeudiga.
 
Samas on selge, et igasugune elektristimulatsioon pole kunagi õigustatud juhul, kui sama ravitulemus on võimalik saavutatav sama kiiresti aga oluliselt lihtsamalt – näiteks kasvõi klassikalise kompressiga. Seda mitte ainult seetõttu, et selle masina näol on tegu kalli „mänguasjaga“ ja protseduur seega ka ise mitte kõige odavamate killast, terapeut peab olema kogenud ning omama piisavat praktikat vaid lihtsalt seetõttu, et eelkõige tuleb asju teha nii kuidas on kõige lihtsam ja patsiendile mugavam. Kui te lõikate porgandit tükeldades kergelt näppu siis te ka ju ei lähe EMO-sse kipsi paigaldama vaid piirdute lihtsalt kvaliteetse plaastriga.
 
Ja lisaks, mitte ükski masin, ükskõik kui geniaalne, ei asenda kunagi head spetsialisti – olgu selleks siis kas kogemustega Füsioterapeut, pädev Kiropraktik, Ostepaat või mõni muu manuaalterapeut. Minu isiklik on aga endiselt see et, parim tulemus sünnib koostöös: Terapeut-Masin-Patsient. Sealjuures terapeut selles võrrandis võib vahepeal ka vahetuda, näiteks kiropraktikust füsioterapeudiks ja siis tagasi.
 
Ja lõpetuseks parafraseerides üht Itaalia kolleegi: „Diatermia on ravimetoodika mille mõjust ja toimivusest on tehtud tänaseks väga vähe teaduslikke uuringuid, küll aga leiab selle ravimetoodika kasutajatena tuhandeid ja tuhandeid rahulolevaid patsiente“.
​
Ja vot ühe sellise südantsoojendava tagasiside saime oma patsiendilt, kui otsustasime tema peal proovida Tekarteraapiat:

Katz Chiropractic and Rehabilitation Clinic on teinud pisikese hariva DMX röntgenvideo sellest, milline näeb välja kael ning mis hakkab juhtuma, kui kael on kaotanud oma loomuliku kõveruse ehk lordoosi. Sellised kõrvalekalded normist on sageli traumade (nt autoõnnetus) tagajärg, kuid ka uus moodne haigus nimega nutikael, põhjustab ajapikku kaela loomuliku kõveruse kadumist. Veidi graafilist materjali ning selgitavat juttu nutikaelast leiate ka minu ühest varasemast postitusest siit. 

Selgituseks vabas vormis tõlge inglise keelsest tekstist, mis videole lisatud:

• Esimese kaela puhul näeb enam-vähem normaalse lordoosiga kaelalülide, diskide ning ligamentide liikumist. Videost on näha, kuidas seljaaju kanal püsib kenasti lülide vahel ning kuidas ligamendid hoiavad lülisid koos ja diskid ei puutu vastu seljaaju kanalit
• Kahe järgneva puhul näeb normaalsest erinevat kaela ning nende lülide liikumist. Esimene kahest kuulub tõenäoliselt inimesele kes on üle elanud tõsise trauma aga viimane (profiilvaade 1:11 alates) on oma olemuselt üsna "klassikaline" sirgenenud nutikael. Erinevad uuringud juhivad tähelepanu sellele, et selline vähenenud või puuduv lordoos kaelalülide piirkonnas võib ning tõenäoliselt viibki valude tekkeni või diski kahjustuste ning väljasopistumiseni. Ekstreemsematel juhtudel võib aga seljaaju hakata "käima" vastu kaelalülisid. 

Lähitulevikus on mul aga tõsine plaan üks pikem postitus kirjutada üldse meid vaevavatest kaelavaludest, kui ka kaasuvatest pea- ning muudest valudest. Samuti kuidas neid füsioteraapia abil ennetada või nendega toime tulla - kas siis iseseisvalt või mõne hea füsioterapeaudi või kiropraktikuga koostöös.

Ikka pea püsti edasi, nina rõõmsalt päikese poole!
Teie Füsioterapeut.

​Kui vanarahvas omal ajal pidas selle ütlusega silmas seda, et esimese õhukese lumega on hobusel raske rege vedada (vaja min 10cm) siis tänases kontekstis ajaks raudruunasid ja nende omanikke nutma pigem asjaolu, et nii linnavalitsusele kui ka lumekoristusfirmade jaoks saabuks talv, nagu ikka, mõneti ootamatult.
Lisaks linnatänavatele on vaja lumevabaks saada ka oma kodu ümbrus ja selle, kiru palju tahad, pead enamasti ikka ise puhtaks rookima. Ise-enesest mõnda aega täitsa tore ja tervislik tegevus, aga ei maksaks siinkohal unustada, et sealjuures ka üks vägagi levinud seljavigastuste põhjustaja. Samas on need vigastused üsna kergesti ennetatavad juhul,  kui valdate õigeid tehnikaid ja järgite mõningaid soovitusi! 

Valige õige labidas!
Leidub labidaid mille varrepikkus on reguleeritav või on ka osadel  tootjatel olemas valik vastavalt kühveldaja pikkusele tagamaks parima võimaliku jõuõla. Ergonoomiline ja hästi kätte istuv ning pisut paindes varre ja õige pikkusega tööriist teeb selle valge taevaanni rookimise teile kergemaks minimeerides vajaduse ebamugavateks ja koormavateks sügavateks kummardusteks. Teie selg ja põlved peaksid olema ainult kerges paindes  asendis kus labida „selg“ on vastu maapinda. Valige võimalikult kerge labidas. Väikese kühvliosa suurusega labidas aitab hoida lumekoorma suuruse ja kaalu võimalikult väikse ning jõukohasema, mis omakorda vähendab vigastuse tekkeriski.
 
Alustage kergetest soojendusharjutustest!
Külmade ning jäikade lihastega on ka risk selg „ära tõsta“ kordi suurem. Sooritage mõned kiired paigaljooksu sammud või -hüpped ja saate vere liikuma kogu kehas. Seejärel tehke mõned alaselja venitusharjutused ja ärge unustage hamstringlihaseid venitamast (need on need suured lihased reie tagaküljel).
Siis tehke omale üks tugev venitus „kallistus“, nii 30-60 sek, vahetades vahepeal käte asetust.
Muuseas, lumerookimise käigus on võimalik kaotada keskmiselt kuni 400kcal tunnis!
 
Kasutage korrektset tõstetehnikat!
Kui vähegi võimalik, siis eelistage lume ühte serva või hunnikusse lükkamist selle uude asukohta tõstmisele, viskamisele või veel hullem üle õla viskamisele.
Alati olge otsesuunas tõstetava labidatäie suhtes ehk, et teie õlad ja puusad „vaataksid“ samas suunas. Painutage end puusadest mitte alaseljast, lükake rindkere ette ning tõstke kasutades  tuhara- ja jalalihaseid ning hoides samal ajal oma selja sirge.
Ärge haarake korraga liigsuurt labidatäit. Kui peate tõstma rasket labidatäit siis haarake ühe käega labidavarrest kühvliosale nii lähedalt kui võimalik ja veel mugav. Teine käsi hoiab labida otsast.
Vältige selja keskosa roteerumist kui toimetate kühvlitäit teise kohta. Alati pöörake kogu kehaga. Kumera seljaga samaaegselt pööramine on seljale kõige suurema vigastusteriskiga liigutus.
Hoidke tõstetava laadungi kõige raskemat osa teie keha raskuskeskmele võimalikult lähedal. Ärge sirutage käsi pikaks välja, et labidatäit endast eemale, uude hunnikusse  visata, pigem kõndige hunniku juurde.
Kinnihoides labidavarrest jätke käte vahekauguseks ligikaudu 30-35 cm eesmärgiga saavutada võimalikult suur stabiilsus ning minimeerides sellega võimaliku alaseljavigastuse tekke.