Korvpallimäng oma kiires tempokuses võib põhjustada mängijatel väga laia spektri vigastusi. Kõige sagedamini on haaratud alajäseme erinevad osad - väljaväänatud hüppeliigesed, luumurrud jalalabas, põlve sidemete venitused ning rebendid on väga levinud. Korvpallureid ohustavad ka vigastatud randmed-sõrmed, mõrad pahkluudes, verine kulm või nina ning lihaste põrutused ehk „puukad“ – nimekiri on pikk ...
Kes on kossu mänginud see teab, et traumasid ikka juhtub - mõnel vähem, mõnel rohkem. Osa nendest vigastustest on vältimatud, kui tegemist on ootamatu kontaktiga kas teise mängija või palliga. Samas märksa sagedamini veab meid esmalt alt meie endi keha. Vigastused tekivad tihti ebapiisava soojenduse ja/või lihasväsimuse foonil. Enamik meist mängib seda mängu hobi korras, peale tööd ja nii mõnedki meist mitmes liigas. On tavaline, et teeme seda nö „vana rasva“ pealt aga koormused võivad olla päris suured. Paljud pole võib-olla mitte kunagi saanud lihashooldust (-massaaži) ja pole teadlikud oma jalgades, puusades või seljas asuvatest pinges tsoonidest mida tuleks vabastada. Viimane tooks endaga kaasa sooritusvõime paranemise ja väheneks vigastuste oht. Enda eest hoolitsemisega tuleb alustada juba varakult, sest kuigi 20ndates tundub see kõik ebavajalik siis 40dates võivad hakata ilmnema juba tõsised probleemid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata just lihashooldusele (massaaž, manuaalne füsioteraapia) ja eriharjutustele, mida on soovitav teha hooajaringselt ennetamaks vigastusest põhjustatud mängupause. Võrdluseks siinkohal: näiteks, kui olete autoomanik, siis iga kahtlase hääle puhul pöördute esimesel võimalusel tehnilise hoolduse poole. Miskil põhjusel aga oma keha puhul loodame, et küll see varsti ise üle läheb. Vanemaks saades probleemid süvenevad ja võivad lõppeda tõsisemate traumadega, mis jätavad meid palliplatsilt oluliselt pikemaks ajaks eemale kui tahaksime ja ka taastumine vigastusest on vaevalisem ning pikem.
Korvpallivigastused jagunevad laias laastus kaheks kas akuutsed/traumaatilised või siis põhjustatud ülekoormusest. Akuutsed või traumaatilised vigastused on põhjustatud äkilise jõu või kokkupõrke – näiteks kukkumine – tulemusena. Ülekoormusest tingitud vigastus tekib pikema aja jooksul mil lihas, liiges või pehme kude on allutatud ülekoormusele võimaldamata piisavalt aega taastumiseks või paranemiseks. Valu algab väikese näriva ebamugavustundena, mis võib areneda aja jooksul piinavaks ning kurnavaks valuks ja vigastuseks, juhul kui sellele ei pöörata tähelepanu piisavalt vara.
Mõlemat tüüpi vigastused võivad olla ületreenituse, ebapiisava puhkuse, ebapiisava soojenduse või lihtsalt kehva üldfüüsilise vormi tulemus.
Aastal 1982 alustas NCAA (National Collegiate Athletic Association, www.ncaa.com ) andmete kogumist mis puudutas vigastusi kõrgkooli sportlaste seas kasutades selleks loodud vigastuste monitoorimise süsteemi (ISS – Injury Survelliance System). See konkreene uuring põhines ca 182000 vigastusel kaardistamisel, mis koguti 16 aasta vältel (1988-89 kuni 2003-04) ja arvesse võeti treeningute ja mängude ajal saadud vigastusi (1 vigastust 1 sportlase kohta), mis vajasid meditsiinilist sekkumist ja mille tulemusena sportlane oli aktiivsest tegevusest eemal vähemalt ühe päeva.
Tegu on küll Ameerika maalt pärit uuringuga ning mis puudutab eelkõige noori aga paralleele saab tõmmata kindlasti ja on ju üldteada fakt, asjad lähvad vanusega ainult hullemaks J.
NATA (National Athletic Trainers' Association, www.nata.org ) ja NCAA poolt läbi viidud uuringu tulemused, mis puudutasid korvpalli vigastusi olid sellised:
Lisainfot huvi korral selle uuringu kohta leiab NATA kodulehelt: http://www.nata.org/journal-of-athletic-training, issue: J Athl Train. 2007 Apr-Jun; 42(2).
Teie Füsioterapeut.
Kes on kossu mänginud see teab, et traumasid ikka juhtub - mõnel vähem, mõnel rohkem. Osa nendest vigastustest on vältimatud, kui tegemist on ootamatu kontaktiga kas teise mängija või palliga. Samas märksa sagedamini veab meid esmalt alt meie endi keha. Vigastused tekivad tihti ebapiisava soojenduse ja/või lihasväsimuse foonil. Enamik meist mängib seda mängu hobi korras, peale tööd ja nii mõnedki meist mitmes liigas. On tavaline, et teeme seda nö „vana rasva“ pealt aga koormused võivad olla päris suured. Paljud pole võib-olla mitte kunagi saanud lihashooldust (-massaaži) ja pole teadlikud oma jalgades, puusades või seljas asuvatest pinges tsoonidest mida tuleks vabastada. Viimane tooks endaga kaasa sooritusvõime paranemise ja väheneks vigastuste oht. Enda eest hoolitsemisega tuleb alustada juba varakult, sest kuigi 20ndates tundub see kõik ebavajalik siis 40dates võivad hakata ilmnema juba tõsised probleemid. Erilist tähelepanu tuleb pöörata just lihashooldusele (massaaž, manuaalne füsioteraapia) ja eriharjutustele, mida on soovitav teha hooajaringselt ennetamaks vigastusest põhjustatud mängupause. Võrdluseks siinkohal: näiteks, kui olete autoomanik, siis iga kahtlase hääle puhul pöördute esimesel võimalusel tehnilise hoolduse poole. Miskil põhjusel aga oma keha puhul loodame, et küll see varsti ise üle läheb. Vanemaks saades probleemid süvenevad ja võivad lõppeda tõsisemate traumadega, mis jätavad meid palliplatsilt oluliselt pikemaks ajaks eemale kui tahaksime ja ka taastumine vigastusest on vaevalisem ning pikem.
Korvpallivigastused jagunevad laias laastus kaheks kas akuutsed/traumaatilised või siis põhjustatud ülekoormusest. Akuutsed või traumaatilised vigastused on põhjustatud äkilise jõu või kokkupõrke – näiteks kukkumine – tulemusena. Ülekoormusest tingitud vigastus tekib pikema aja jooksul mil lihas, liiges või pehme kude on allutatud ülekoormusele võimaldamata piisavalt aega taastumiseks või paranemiseks. Valu algab väikese näriva ebamugavustundena, mis võib areneda aja jooksul piinavaks ning kurnavaks valuks ja vigastuseks, juhul kui sellele ei pöörata tähelepanu piisavalt vara.
Mõlemat tüüpi vigastused võivad olla ületreenituse, ebapiisava puhkuse, ebapiisava soojenduse või lihtsalt kehva üldfüüsilise vormi tulemus.
Aastal 1982 alustas NCAA (National Collegiate Athletic Association, www.ncaa.com ) andmete kogumist mis puudutas vigastusi kõrgkooli sportlaste seas kasutades selleks loodud vigastuste monitoorimise süsteemi (ISS – Injury Survelliance System). See konkreene uuring põhines ca 182000 vigastusel kaardistamisel, mis koguti 16 aasta vältel (1988-89 kuni 2003-04) ja arvesse võeti treeningute ja mängude ajal saadud vigastusi (1 vigastust 1 sportlase kohta), mis vajasid meditsiinilist sekkumist ja mille tulemusena sportlane oli aktiivsest tegevusest eemal vähemalt ühe päeva.
Tegu on küll Ameerika maalt pärit uuringuga ning mis puudutab eelkõige noori aga paralleele saab tõmmata kindlasti ja on ju üldteada fakt, asjad lähvad vanusega ainult hullemaks J.
NATA (National Athletic Trainers' Association, www.nata.org ) ja NCAA poolt läbi viidud uuringu tulemused, mis puudutasid korvpalli vigastusi olid sellised:
- 22% meeskorvpalluritest koges vähemalt ühte vigastust aastas mille tõttu oli treeningutest ja mängudest eemaldatud pikemaks ajaks.
- 42% vigastustest hõlmasid hüppeliigese/jalalaba piirkonda.
- 11% vigastustest - puusad ja reied.
- 9% vigastustest olid põlve piirkonnas.
- Kõikvõimalikud väljaväänamised oli kõige levinum vigastuse tüüp (43%).
- 60% vigastustest saadi treeningutel, mis toob teravalt esile korraliku soojenduse ja venituse vajalikkuse enne põhitreeningut.
- 59% mängu ajal juhtunud vigastustest saadi mängu teisel poolajal, mis näitab väsimuse osakaalu suurust vigastuste põhjustamisel.
Lisainfot huvi korral selle uuringu kohta leiab NATA kodulehelt: http://www.nata.org/journal-of-athletic-training, issue: J Athl Train. 2007 Apr-Jun; 42(2).
Teie Füsioterapeut.
RSS Feed
